Laps mängib seal, kus normid lubavad

MERLE KARRO-KALBERG

Linnas võiks puu otsa ronimine olla normaalne asi, nagu ka poriloigus solberdamine.

Linnas võiks puu otsa ronimine olla normaalne asi, nagu ka poriloigus solberdamine.

Merle Karro-Kalberg

Peas kummitavad laulusõnad: „Mäng on väikese inimese töö“. Miks on aga nii, et suurte inimeste töökeskkond muutub aasta-aastalt aina mängulisemaks, nagu näitavad ka viimased sisearhitektuuri auhinnaga pärjatud kontorid (näiteks Pipedrive ja Lenne), ent väikeste inimeste töökeskkond ehk mänguväljak kipub avalikus linnaruumis olema aina igavam ja üheülbalisem ning surub lapse mängu raamidesse? Tahes-tahtmata meenub 2015. aasta arhitektuuripreemiate galaüritusel esitatud video­sketš maastikuarhitektist ja omavalituse ametnikust. Kui ruumispetsialist oli lasteaia õuele plaaninud kuivanud puu, mille otsas lapsed ronida saaksid, siis arvas ametnik normidele viidates, et kõikidele ohutusnõuetele vastava plastmassist puu saab küll Saksamaalt tellida, kuid see on nii kallis, et muid asju siis ehitada ei saagi. Ja üleüldse oleks parem, kui lapsed toas tahvelarvuti ees istuksid. Siis on nad vähem ohus ja jääb kogu see õue kujundamise jama ära. Vaadates kõike seda, mida ja kuidas viimasel ajal avalikku ruumi mänguväljakute nime all on püsti pandud, tundub, et selliseid dialooge on maha peetud päris palju ning alati on võitnud standarditele, normidele ning eelarvele toetuv osapool.

Palju on läbi viidud uuringuid, mis tõestavad, et looduskeskkond on oluline lapse füüsilise ja vaimse arengu, pingete maandamise ja iseseisvuse seisukohalt. Sellel on ka positiivne mõju õppimisele ja seostamise ning tähelepanu kujunemisele. Kahjuks arvatakse ikka, et õues mängida tohib loovalt vaid maal, et linnas ei saa ega ole sünniski püksipõlve katki kukkuda, mudas sumbata, suure vihmaga katuseräästa all kümmelda, aia peal ronida ega mere ääres kivilt kivile hüpata. Linnas kasvamine tähendaks justkui automaatselt normeeritud lapse­põlve, kasti, millest väljapääsu polegi. Tegelikult saab vähese pingutusega ka linnast niisugune koht, kus puu otsa või aia peale ronida, sealt alla kukkuda, poriga kokku saada jne. Ka linnapargis saab tigusid ja vihmausse uurida. See nõuab ainult head tahet: tuleb hoolitseda selle eest, et iga lehehunnik poleks riisutud, muru sentimeetripikkuseks pügatud, et oleks põõsaaluseid.

Pööre lapse mängu suhtumises

Esimesed mänguväljakud ehitati linnadesse XIX sajandi keskel, linna avalikku ruumi jõudsid mänguvahendid siiski XX sajandil tööstuse arengust tingitud linnade ja linnaelanike arvu kasvuga. Need mängimisvõimalused pidid toetama lapse aktiivsust õues, hoidma nad eemal üha tihedama liiklusega tänavatest ning tagama nende turvalisuse.

Uued mänguvahendid tähistasid pööret lapse mängu suhtumises. Kui enne pidid lapsed ise endale õues tegevust leidma ja mängimiseks oksi, käbisid, poriloike ja puid kasutama, siis nüüd panid täiskasvanud spetsialistid paika selged piirid, kus, mismoodi ja mil viisil on lapsel turvaline ja sünnis avalikus ruumis mängida. Funktsionaalsus tegi aga karuteene loovusele.

Alustuseks sisustati piiritletud platsid enamasti metallist askeetlike turnimisvahenditega. Nüüdseks on need teisenenud kõikvõimalikesse vormidesse ja värvidesse ning võtnud mis tahes kuju, mida annab plastmassist välja pressida.

Juustuburgeri maitse ja turnimiskompleks

Mänguväljakute vahendite tootmisest on saanud suur äri. Avalikku ruumi võib panna vaid sellise mänguvahendi, mis on sertifikaadiga tunnistatud piisavalt turvaliseks: garanteeritakse, et laps ennast sellel vahendil ronides, liugu lastes või hüpates ei vigasta. Enamasti on linnade mänguväljakutega varustamine suurte rahvusvaheliste tootjate käes. Selle tulemusena on pargid ja mänguväljakud mcdonald’sistunud: nii Eestis, Vietnamis kui ka USAs on mänguvahendid üsna ühesugused. Oleme surutud ettesöödetud mallidesse: ette teada juustuburgeri maitse või turvaline turnimiskompleks tõrjub tagaplaanile linna enda omapära ja paiga vaimu ega ärgitagi katsetama või uusi asju proovima.

Algupärase disainiga mänguvahendite tootmine ja ehitamine on paras peavalu, sest iga avalikku ruumi paigaldatav mänguvahend läbib karmi kadalipu, mida väiksed tootjad ette võtta ei jõua. Kui maastikuarhitekt hakkab ise mänguvahendeid parki disainima, siis peab tal olema kõvasti närvi ning omavalitsusel raudset tahet ja kapaga heasoovlikkust.

Poriloigud ja põõsad

Kavandasime kord sõpruskonnaga oma koduparki loovust soodustavaid mänguvõimalusi. Pakkusime välja mitmeid võimalusi, sealhulgas läbimõeldud spetsiaalse poriloigu, mis kuival ajal olekski kuiv nõgus pind, vihmasaju ajal aga korralik lomp. Inspiratsiooni saimegi selle pargi poriloigust, mis tundus olevat seal kõige suurem atraktsioon: katsetamine, kas vesi tuleb üle kummiku serva, ning jalgrattaga loigust läbisõitmine valmistasid lastele äraütlemata suurt rõõmu. Kui projektiga omavalitsusse läksime, vaadati seal meile otsa kui kuutõbistele ning tuldi ja aeti pargi poriloik kruusa täis.

Mõne aasta eest käisin perega Ljubljanas, linnas, millele on sel aastal antud Euroopa rohelise pealinna tiitel, seesama tiitel, mille ka Tallinn on seadnud endale 2018. aastaks eesmärgiks. Ljubljana suurimas pargis oli hiiglaslik mänguväljak kõikvõimalike ja -võimatute vahenditega. Lapsed tüdinesid sellest poole tunniga ning leidsid hoopiski põlvekõrguse heina seest keraamiliste plaatidega vooderdatud ojakese, mis voolas madalasse ümmargusse basseini. Too lihtne element pakkus lastele mängulusti tundideks: ojakese pervel ja selle sees oli põnev joosta, heina sisse ennast ära peita või hoopiski basseini soojas vees end pikali visata. Õhtul õhkasid õnnelikud lapsed: „See oli meie elu parim päev!“ Tegelikult ongi vaja väga vähe selleks, et soodustada linnas loomingulisust ja värskes õhus viibimist ning et lapsed leiaksid avalikus ruumis ootamatu ja omapärase koosluse. Lapsed tahavad mängida põõsastes, tallatud heinas ja mäekünkal. Peaksime sellele rohkem tähelepanu pöörama ja parkide loovmänge soodustavatesse elementidesse soojemalt suhtuma, selmet lapsed piirdeaiaga ümbritsetud plastmassist üheülbalisse maailma lükata. Standardid ja normid on olulised, aga see ei saa olla elu sisu. Pargis puu otsa ronimine võiks olla normaalne asi, nagu ka poriloigus solberdamine. Maal me seda kõike ju lubaksime, miks siis mitte linnas? Mänguväljakud ei peaks olema ainult taraga ümbritsetud ja turva­matiga kaetud lapikesed parkides. Künkad ja nõlvad, kivid ja poriloigud, äärekivid ja värvilised betoonplaadid peaksid olema samuti mänguväljaku osa.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht