Las kallab!

Aeg on tagasi pöörduda talupojatarkuse juurde ja kujundada linnast keskkond, kus loodust ei suruta alla, vaid kujundatakse meid meie hädas abistama.

MERLE KARRO-KALBERG

Merle Kuris, Gen Mandre, Valdo Kuusemets, Alar Mik, Looduslähedased sademeveesüsteemid: Eesti kliimasse sobivad sademeveelahendused. Balti keskkonnafoorum, Eesti maaülikool, Viimsi vallavalitsus, 2021.

Juhendmaterjali saab alla laadida aadressil https://urbanstorm.viimsivald.ee/wp-content/uploads/2021/08/urbanstorm-teavik_EST_veebifail-1.pdf

Uuel aastal poeb taas hinge igatsus kevade järele. Hoolimata sellest, et talve karmimad päevad on alles ees, hakkab lumest, porist ja pidevast külmatundest väsinud meel juba jaanuaris otsima märke saabuvast kevadest. Olgu selleks habras linnulaul või paistma hakanud päike. Koos kevadega tuleb ka lumesulamisvesi. Soomaale tähendab see viiendat aastaaega – loodusnähtust, kus üle ujutatud teid ja taluõuesid hulgakaupa kanuudega vaatama minnakse. Linnas tähendab see enamasti lompe, üleujutusi – enamjaolt ebamugavusi.

Viimased suved ja sügised on kaasa toonud uue olukorra, mida Vello Orumets on omal ajal väljendanud laulusõnadega „las kallab nüüd vihma, nii et pilgu eest kaob silmapiir!“. Aina tihedamini näeme sadusid, kus vee alla uppunud tänavad ja trepid moodustavad vaatemängulisi kaskaade. Kuigi Eestis esineb ekstreemseid uputusi muu maailmaga võrreldes vähe, mäletame eelmistest suvedest mõnda korda, kui vihma kallas otsekui ämbrist, veega ujutati üle keldrid ja aiad, teed ja tänavad. Seoses kliimamuutustega ennustataksegi sademete hulga suurenemist ning ekstreemsete olude sagenemist. Näiteks toob kliimamuutustega kohanemise arengukava välja, et kontrastid kuivade ja märgade perioodide vahel suurenevad ning Eestis kasvab keskmine aastane sademete hulk 19 protsenti, suuremad muutused ootavad meid ees kevadel, kui sademete hulk kasvab 24 protsenti, ja talvel, kui eeldatav kasv on 22 protsenti.¹

Maa peal või maa all?

Kliimastsenaariumide arengukavas antakse hea ülevaade, mida suurenev sademete hulk endaga kaasa toob. Näiteks sagenevad talvised ja varakevadised üleujutused, mis ohustavad inimeste ja loomade tervist, põhjustavad majanduskahju ja halvavad transpordivõrgu. Kasvab ranniku ja pinnase erosioonioht, mis toob kaasa täiendavad nõuded maaplaneerimisele ja hoonete ehitusele. Soe ja niiske talv jätab haigustekitajad ja haiguste edasikandjad ellu (näiteks puukidele mõjuvad paduvihmad ja tulvad halvasti, kuid soosivad sääski). Kasvab põllumajandussaagi osalise või täieliku hävimise oht. Sagedased paduvihmad põhjustavad põllukultuuridel hallituse laialdasemat levikut. Õhuniiskuse kasv avaldab survet hoonete sisekliimale ning vihm fassaadi materjalidele.

Praeguse loo seisukohalt tuleb jälgida hoiatust, mille kohaselt koos sademete hulga kasvuga suureneb ka koormus sademevee kogumissüsteemidele ja reoveepuhastusele. Kui maa-alune süsteem ehk veejuhe saab täis, jääb vesi maapinnale ja linnatänavad täituvad veega, mis mõnele pakub küll lusti, kuid enamasti tekitab suurt segadust ja paksu pahandust.

Üks uputuste ärahoidmise võimalus on viis, mida sademeveeprobleemi lahendamiseks on seni kasutatud: kavandame vee ärajuhtimiseks veel võimsamad süsteemid ja veel suuremad maa-alused veejuhtmed. See mõtteviis käib aga ühte jalga juhtmõttega, et ummikute lahendamiseks on vaja laiemaid sõiduteid. Kumbki ei ole kestlik ega lahenda kitsaskohta. Ekstreemsete oludega toimetulekuks ehitatud süsteemid on kallid ja nende ülalpidamine ebamõistlikult kulukas.

Ehk on aeg tagasi pöörduda talupojatarkuse juurde ja kujundada selline elukeskkond, kus loodust ei suruta niitmise, tee-ehituse ja torustamisega alla, vaid lastakse sel kontrollitult vohada, tuuakse appi meid meie hädas abistama. Nii tabame mitu kärbest ühe hoobiga. Puud-põõsad, rohttaimed ja maapind imavad vett, leevendavad soojasaare efekti ning pidurdavad linnas elurikkuse kadu.

Teoreetiliselt on kõik tore ja selge, kuid siinmail ei ole seni säästlike sademevee immutamise süsteemidega katsetatud, puudu jääb nii oskustest kui ka teadmistest. Nüüd on rahvusvahelised ja riiklikud kliimamuutustega kohanemise strateegiad sundinud meid selle teemaga tegelema.

Looduse jäljendamine

Vihmaveega tegelemist on alustatud strateegilistest dokumentidest ja juhenditest. Seoses kliimamuutustega sademetest tulenevaid üleujutusi käsitlevad nii Tartu kui ka Tallinna kliimakavad. Mõlemas strateegias tõdetakse pääseteena suurema tähelepanu pööramist säästvatele, s.t looduspõhistele, sademeveelahendustele. Konkreetsemaid dokumente tegevuskavade ja lahendustega on juba samuti koostatud.

Balti keskkonnafoorum, Viimsi vallavalitsus ja maaülikool andsid eelmise aasta lõpus välja lihtsa konkreetse juhendi, kuhu on koondatud viisid, kuidas loodulikult ja säästlikult vihmavesi ära juhtida. Sademevee säästliku käitlemise võimalused on edumeelsemates omavalitsustes teoorias läbi lahendatud. Euroopa regionaalfondi rahastuse toel on selline kava koostatud Elvale² ja Tartule.³ Mõlemas on põhjalikud soovitused ja juhendmaterjalid sademevee lahenduste kavandamiseks planeerimisprotsessis, antud on sademevee insener-tehniliste lahenduste ülevaade.

Neis on üldjoontes välja toodud üsna sarnane mõtteviis. Lähtutakse juhtmõttest: et säästlikult sademevetega toime tulla, tuleb loodust jäljendada, vähendada vihma kiiret kanalisatsiooni jõudmist, vesi eelnevalt hajutada ning immutada nii palju kui võimalik vee tekkimise kohas või selle lähiümbruses. Selleks tuleb linnas vähendada kõvakattega alasid ja kasutada vett läbilaskvaid materjale.

Tartu juhendis pannakse arendajatele südamele, et uute asustusalade kavandamisel tuleb enne valmis ehitada väliruum – tänavad, sademeveesüsteemid, tiigid, kraavid ja rohealad – ning alles siis asuda hoonestuse kallale, mille puhul peab samuti keskkonnaga arvestama. Tegelikkus kipub tihti olema vastupidine, loodusliku vihmavee immutamise süsteeme on aga juba valmis majade vahele hiljem raske ära mahutada, sest kraavid, tiigid ja tehislikud märgalad nõuavad ruumi.

Sademevesi kätkeb endas ka esteetilist ja mängulist aspekti. Elva kohta koostatud juhendmaterjalis on kirjas, et vett, mille kiireks ärajuhtimiseks tuleks teha suuri kulutusi, tuleks kasutada piirkonna väärtust suurendava kujunduselemendina, nt veesilmana. Vesi on atraktiivne element, mis teeb keskkonna meeldivaks, loob elupaiku ja vaheldust, nakatab mängulustiga. Kes poleks siis pärast vihma näinud tänaval või pargis poriloigus rõõmsalt paterdavaid lapsi! Mõistlik on see loik kavandada ja juhtida vesi sinna, kus see kõige paremini sobib keskkonda – parki ja turvalisse tänavaruumi –, mitte tiheda liiklusega ristimiku lähedusse.

Samas juhendis soovitatakse näiteks kasutusele võtta ka krundi roheväärtuse näitaja. Selle abil mõõdetakse, kui palju on krundil kõvakatet ja kui palju rohelist, vett läbilaskvat pinda. Mida suurem indeks, seda rohelisemat krunti see tähistab.

Maaülikooli, Viimsi valla ja Balti keskkonnafoorumi materjal „Looduslähedased sademeveesüsteemid. Eesti kliimasse sobivad sademeveelahendused“ erineb neist kahest linnadele tehtud kavast üldistus­astme poolest. Arusaadavate jooniste ja ohtra pildimaterjaliga illustreeritud kogumiku parim omadus on see, et tekst on koostatud keskmisele lugejale ning illustreeritud skeemide, jooniste ja fotodega, mistõttu on see hõlpsasti loetav ja mõistetav ka neile, kes sademevee käitlemise probleemidega inseneri töölaua taga ei tegele.

Näiteks selgitatakse muu seas väga lihtsalt, kuidas me üldse oleme jõudnud olukorda, kus üldse peab tegelema liigse vihmaveega. Selgitatakse arusaadavalt, mida vihmaveega säästlikult tegelemine keskkonnale annab. Näiteks seovad säästlikud lahendused rohealasid, toetavad linnaruumi elurikkust, loovad meeldiva elukeskkonna, annavad ka kitsastesse tingimustesse juurde rohelust ning toetavad linlaste füüsilist ja vaimset tervist – ja seda kõige samaväärsete kulutustega nagu maa-aluse torustiku väljaehitamine.

Kuidas seda teha nii, et tulemus oleks kena vaadata, et see rikastaks linnakeskkonda meeleliselt ning toimiks insenertehniliselt? Selline võtete loetelu koos positiivsete ja negatiivsete külgedega ongi kogumikus ära toodud. Liigse vihmaveega tegelemiseks pakutakse 17 võimalust: rohekatus, rohesein, sademevee kogumine ja kasutamine, vett läbilaskev katend, kasvukast ja vihmapeenar, viibetiik, täidisdreen, puhverriba, nõva, tiik, tehismärgala, imbkaev, imbkraav, imbväljak, liivafilter, liiva-, muda- ja õlipüüdur ning viimasena sademeveetorustik. Rõhutatakse, et meetodi valik sõltub sademevee kogusest, reljeefist, pinnasest ja ala kasutusest. Kõigi võimaluste juures on välja toodud head ja vead, näited piltidel ja skeemidel, rakendamise ohukohad ning see, millele nende puhul tähelepanu tuleb pöörata.

Igasse olukorda sobivat ühest lahendust loomulikult ei olegi. Kui vaatame meie linnasid, siis kõige enam jääb vajaka tehnilise teostuse ja esteetilise lahenduse ühendamisest. Vihmapeenrad ja viibetiigid võiksid olla linnaruumi loomulikud looduslikud osad. Neid ei pea eraldi kavandama, vaid näiteks mänguväljaku või väljaku osana. Taanis näiteks on vihmavesi ja selle ajutisus – saju ajal loik, kuival ajal lihtsalt loik – orgaaniliselt koolide ja lasteaedade maastikukujunduse osa.

Kõige suurem puudujääk valitseb meil tänavaruumi ja säästlike sademeveelahenduste ühendamises. Ka siin ei ole üht head tehnikat, kokku tuleb sobitada paljud viisid. Kitsale sõidu- ja kõnnitee vahelisele ribale saab kujundada kohalike liikidega, ajutist üleujutust kannatavate taimedega vihmapeenra, mis oleks esteetiliselt ja ökoloogiliselt tõhusam kui seni kasutatav allee rajamise võte. Kõvasti tuleks vähendada kõvakatte kasutamist parklates, sissesõidu- ja jalgteedel.

Muidugi tuleks linnu käsitada tervikuna ning tegeleda sademeveega kogu linnamaastiku piires. Alati ei ole see võimalik. Tuleb alustada kesklinnast, sest sealsed lahendused on kõige nähtavamad ning õnnestunud lahendused innustavad astuma järgmisi samme. Siinkohal on paslik kasutada ökoloog Aveliina Helmi sõnu ja öelda: iga ruutmeeter loeb!

1 Andres Luhamaa, Ain Kallis, Kaupo Mändla, Aarne Männik, Tiia Pedusaar, Kai Rosin, Eesti tuleviku kliimastsenaariumid aastani 2100. Eesti keskkonnaagentuur, 2014.

2 Toomas Kooskora, Meelis Viirmaa, Heiki Kalberg, Priit Tamm, Kombineeritud sademevee strateegia projekt. Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2018.

3 Urmas Uri, Erki Kõnd, Tanel Mäger, Noeela Kulm, Sademevee säästliku käsitlemise põhimõtted Tartu linnas. Tartu linnavalitsus, 2018.