Lasnamäe noored ja ruumiharidus

Kui elukohaga seotud hoiakud on pigem negatiivsed, on abi ruumiharidusest, see on töötubadest, kus õpetatakse oma elukeskkonda hoidma ja hindama.

AIRI-ALINA ALLASTE

Noorte oma Raadiku“ on lastele ja noortele suunatud tegevusprogramm, mille eesmärk on arendada käelise ja mängulise tegevuse kaudu sotsiaalseid oskusi ning õpetada tundma ja märkama keskkonda enda ümber. Ettevõtmisi koordineerib ja viib läbi Linnalabor koostöös MTÜga Lasnaidee, noorteklubiga Active ja MTÜga Rabarber. See on osa Eesti Noorsootöö Keskuse programmist „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine“.

Sotsioloog Airi-Alina Allaste räägib Linnalabori urbanistide Maria Derlõši ja Epp Vahtramäega Raadiku noortest ja nende tulevikust.

Viimase poole aasta debati valguses alustan üldisema küsimusega. Millised on teie arvates Lasnamäe noored?

Maria Derlõš: Ma ei eristaks Lasnamäe noori teistest samaealistest. Teismeeas loomulikult suureneb protestivaim, mis võib teatud tingimustel agressiivsusena välja lüüa. Minul ei ole ekstreemsema käitumisega kokkupuuteid olnud. Noorte kuvand, mis on viimasel ajal meedias tähelepanu pälvinud, on muidugi teine … Mobiilsete noorsootöötajatega, kellega koos tegutseme, oleme ühel nõul, et selline stigmatiseerimine teeb meie tööle pigem karuteene. Reaktsioonina meediadiskussioonile on loodud aga ka Raadiku ümarlaud, kus arutatakse näiteks noorte vaba aja veetmise lahendusi. Positiivne on, et noorte huvitegevuse ja vajadustega hakati rohkem tegelema.

Kuidas te täpsemalt sealsete noortega tegelete?

Derlõš: Linnalabor tegeleb konkreetselt Raadiku noortega, kuna olime seal varem kogukonnatööd teinud ning tundsime piirkonda. Mina olen seotud ka MTÜga Lasnaidee ehk Lasnamäega laiemalt.

Kas Raadikul tegutseb noortestaap ja tehakse noortele suunatud projekte?

Epp Vahtramäe: „Noorte oma Raadiku“ on suur projekt, mis koosneb paljudest osadest. Linnalabori kanda on ruumiharidusega seotud teemad. Eesmärk on tutvustada lastele ja noortele ümbruskonda ning kasvatada omanikutunnet.

Linnalabori urbanistid Maria Derlõš ja Epp Vahtramäe.

2 × erakogu

Tegelete ka kogukonnaprojektidega. Kuidas kirjeldate piirkonda ja kogukonda?

Vahtramäe: Tegelikult on Raadikul üldpilt päris hea, pealiskaudsel vaatamisel ei arvakski, et see on sotsiaalmajade piirkond. Kui aga mõnda majja sisse minna, siis pilt muutub.

Derlõš: Seal tuleks heakorda palju rohkem panustada. Kehtib nn katkise akna efekt: kui juba koridor on räämas, siis tekib prahti ka hõlpsamini juurde. Praegu püütakse korraldada teavitamist, et kui midagi on katki või korrast ära. Kuna elanikkonna tihedus on suur, siis on seda ka halduri koormus.

Kas inimestel ei ole siis omanikutunnet ning nad ise ei oska midagi olukorra parandamiseks ette võtta?

Derlõš: Nii ei saa päris üldistada, on väga hoolivaid inimesi ja vastupidi, nagu mujalgi. Aga olen märganud, et inimesed kipuvad ennast halvustama, ka Lasnamäe puhul üldisemalt. Näiteks, kui planeeritakse Pae jalakäijate promenaadi, siis inimesed ironiseerivad „Nojah, ehitate nüüd uut kohta joodikutele ja pättidele“, ehkki tegu on hästi läbimõeldud maastikuarhitektuuri projektiga. Mõned kohalikud elanikud on negatiivse kuvandi omaks võtnud: „See on ju Lasnamäe!“ Isegi lapsed räägivad: „See on ju Raadiku!“ Nii kinnitatakse hoopis ise, et nende kodupiirkond polegi paremat väärt. Lastel on seal kodu ja hoov, aga nad kordavad juba maast madalast seda teistelt kuuldud lauset ning omandavad nõnda vastava suhtumise.

Sotsioloogias nimetatakse seda teiseseks deviantsuseks või isetäituvaks ennustuseks. Kui inimene – või antud juhul pigem kogukond – on negatiivselt sildistatud, siis mõjutab see inimes(t)e enesetaju ja soodustab negatiivsetele ootustele vastavat tegutsemist. Süveneb arusaam enese väärtusetusest, mis hoogustab hälbivat käitumist.

Vahtramäe: Ruumihariduse töötubades üritamegi juhtida laste tähelepanu ruumile, mis neid ümbritseb, et nad tulevikus sellest hooliksid ja väärtustaksid seda rohkem.

Kui elukohaga seotud hoiakud põhjustavad võõrandumist, on eriti teretulnud töötoad, kus õpetatakse oma lähimat elukeskkonda hoidma ja hindama.

Vahtramäe: Pealtnäha on Raadiku tavaline uusarendus, etem nii mõnestki paneelmajade piirkonnast. Võiksin ise ka seal elada! See on väljastpoolt tulnud mõttekonstruktsioon, et Raadiku on munitsipaalmajade rajoon, kus ongi kõik halvasti.

Ja te soovite arendada positiivset suhtumist just noorematele suunatud tegevusega?

Vahtramäe: Tegelikult lootsime, et töötubades osalevad eelkõige teismelised, aga suurem huvi on siiski lastel. Neil napib vist kõige enam vaba aja tegevusi. Seetõttu oleme pidanud töötubasid natuke lihtsustama.

Derlõš: Nooremate laste hoiakute kujundamine on igal juhul tähtis, sest mõne aasta pärast nad ongi juba teismelised. Raadiku noortestaabis oleme korraldanud maketitegemise töötubasid, kus mõeldakse koos, kuidas koduhoov ägedamaks teha. See teema jäi noortele ehk liiga abstraktseks. Tubasest tegevusest palju paremini on käima läinud õueüritused, nt linnaaianduse ja õuemööbli töötoad: tegime koos lastega peenraid ning ehitasime euroalustest pinke ja laudu.

Nii et veedate koos lastega väljas kasulikult aega?

Derlõš: Teeme koostööd kohaliku noorteklubiga Active, kellel on pikaajaline kogemus. Kuna töömaht osutus oodatust palju suuremaks, on selle vabatahtlikud ja noorsootöötajad meile väga suureks toeks. Lapsed on eri vanuses, tulevad ja lähevad eri ajal, räägivad kahes keeles – kõik see nõuab palju tähelepanu. Mõned lapsed tulevad küll kohale, aga kui neid ei huvita näiteks taimede istutamine, ei tohiks eemale tõrjuda. Ka nemad tahavad kaasatud olla, aga teistmoodi. Siis ongi noorteklubi töötajad mänginud nendega palli või midagi muud ette võtnud ehk korraldanud tegevuse vastavalt vajadusele väga paindlikult.

Kas teismelistega suheldes saab teada, mis neile huvi pakub, et kohandada projektid selle järgi? Ilmselt peab olema nendega saavutatud tugev kontakt.

Derlõš: Me saime tegelikult paaril korral tegutsema ka vanemad lapsed. Üks 14aastane poiss osales linnaaianduse töötoas ja tema kaudu jõudis õuemööbli töötuppa suurem seltskond noori. Nad olid teinud parkimismaja taha onni, kus käisime külas. Selgus, et nad tahaksid oma kohta putitada ja korda teha. Koos ehitasime ka onni jaoks mööblit. Siis tekkis noortel mingi omavaheline arveteklaarimine, nii et onn põles maha.

Kindlasti on vaja tegeleda ka kõige noorematega. Kas usute, et teie töötubades osalenud noortel on ehk tulevikus väiksem tõenäosus ühiskonna normidest tugevasti kõrvale kalduda?

Vahtramäe: Seda me ei tea, aga muidugi loodame. Tahame anda lastele võimaluse end arendada, panna nad mõtlema ka selliste asjade peale, millest neile kodus või koolis ei räägita. Otsustav roll on siiski perekonnal ja teistel inimestel, korra kuus või nädalas üritustel osalemisest üksi ei piisa.

Derlõš: Edaspidi tasuks hoiduda selliste suurte munitsipaalmajade piirkondade rajamisest. Välismaal tehakse munitsipaalkorteriteks vaid osa majast. Kuna Raadikul elab palju sotsiaalmajanduslikult nõrgemas olukorras paljulapselisi peresid, kipuvad probleemid paratamatult kuhjuma. Neid halvustatakse nii koolis kui ka meedias, selle tulemuseks on aga madal enesehinnang. Noored on alati trepikodades kogunenud ja pätti teinud, Raadikul on seda lihtsalt rohkem.

Siit koorub välja üsna hirmutav pilt: tingimused ja kujundatud hoiakud on lausa loodud selleks, et soodustada noorte hälbivat käitumist. Noorte kuritegevuse uuringute klassik Albert Cohen on öelnud, et gängid tekivad siis, kui on koos palju inimesi, kel on ühiskonnas kehtivate reeglite järgi kõrgema staatuse saavutamine võimatu. Nii tekib neil oma väike maailm, kus keeratakse ühiskonna reeglid ja ideaalid pea peale. Suuremate võimalusteta nn trepikojanoortel, keda pidevalt halvustatakse, ei jäägi tunnustuse leidmiseks üle palju muud kui äraspidiste normidega gängis rusikatega tunnustust leida. Oma seltskonda sulgunuid on aga väga raske sealt eemale tõmmata ja mujal kaasata. Mingi sekkumisvõimalus ju ometi siiski on?

Derlõš: Meie noorteprogrammi potentsiaal oleks suurem, kui see oleks pikemaajalise protsessi osa. On oht, et kui Euroopa rahastus järgmisel aastal lõpeb, jääb kõik soiku. Kui oleme saavutanud laste usalduse, aga siis järsku lõpetame oma tegevuse, kaob ka usaldus ja sel võib olla tagurpidine efekt. See on mõtlemise koht eelkõige Tallinna linnavalitsusele, kuidas leida vahendeid kas või tegevuse osaliseks jätkamiseks. Ideaalis näeme, et Raadiku noortestaabist võiks saada avatud noortekeskus ja mobiilse noorsootöö maht veelgi suurendada.

Kas see tähendaks, et noorsootöötajad hängiksid koos noortega trepikodades, saaksid nende sõpradeks, võidaksid vähemalt mingilgi määral nende usalduse – ja veenaksid neid siis ka näiteks teie töötubades või mujal osalema?

Derlõš: Peaksime ise jõudma nii laste kui ka noorteni, nemad ei pea meid ise üles otsima. Peale noortekampade teema kajastamist meedias on nüüd Raadikule mõnevõrra juurde suunatud mobiilseid noorsootöötajaid. Kui noortestaabi tegevus ümber korraldada, teha sellest noortele regulaarselt ja pikemalt avatud koht, kus on näiteks tasuta wifi ja pakutakse teed, leiaks ehk ka teismelistega paremini kontakti. Praegu on programm üles ehitatud peamiselt neli korda nädalas toimuvatele huviringidele ehk tegevus toimub kindlal kellajal paar tundi korraga. Noortestaabi iga päev pikemalt lahtihoidmiseks ei ole ressurssi. Küll aga püüame katsetada teiste avatud formaatidega.

Noortele tuleks luua rohkem n-ö oma ruume, kus nad saaksid lihtsalt olla ja teha seda, mis neid huvitab. Siis tekib ehk usalduslikum suhe ka täiskasvanuga, kes võiks noort edasi suunata. Milline on koostöö noorsoo- ja sotsiaaltöötajatega?

Vahtramäe: Meie programmiga seoses loodi suurem võrgustik, mis ühendab projektide elluviijaid, noorsootöötajaid, noorsoopolitseid jne, aga see ei toimi veel piisavalt efektiivselt.

Derlõš: Inimesel, kes töötab noortega ja eriti keerulisemas piirkonnas, peab ennekõike olema empaatiat, ükskõik, kas tal on peas noorsootöötaja, sotsiaaltöötaja või linnalaborandi müts. Ei tohiks sildistada ega halvustada. Lasnamäe linnaosa valitsuse lastekaitse- ja sotsiaaltöötajad, kellega olen kokku puutunud, teevad head tööd. Nad räägivad lapsega, oskavad tema huvidest aru saada ja suunavad teda sobivate võimaluste poole, nt teatriklubisse, kus arendada oma esinemisoskusi. Kui tegu on n-ö riskinoore või -lapsega, siis ei pruugi ta kergelt avaneda. Lähenemine noortele on noorsootöö valdkonnas õnneks mitmekülgne. Iga juhul on tänuväärne võimalus keskenduda Raadikul rohkem noorsootööle ja otsida koos tulevikuks paremaid lahendusi.

Tubasest tegevusest paremini on Raadikul käima läinud õueüritused. Linnaaianduse ja õuemööbli töötoas tehakse koos lastega peenraid ning ehitatakse euroalustest pinke ja laudu.

Linnalabor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht