Lennelda priiks. Kas see on linnas üldse võimalik?

Sigrid Solnik: „Oma koha tunnet ei kasvata normid. Kui avalik ruum füüsiliselt ja vaimselt lukku pannakse, siis ei saa ruumist hoolimist mitte kusagil harjutada.“

MERLE KARRO-KALBERG

Juuni aluses tekitasid pealinlastes pahameelt Noblessneri nooblisse sadamapiirkonda üles seatud sildid, mis annavad loa veeäärsel terrassil istuda vaid neile, kes on Kai külalised. Oma toidu ja joogiga keelab silt vee ääres külitamise. Kuigi silt on väike asi, annab see edasi suhtumist ja mõjub tõrjuvalt. Keelavad sildid on n-ö pehme viis linnaruum normeerida. Füüsilised torupiirded ja tarad on üks asi, aga sildid, mis keelavad rulaga sõita, ostlemisvabalt istuda, jalgratast kinnitada, maja ees kilgata jne rusuvad vaimu ning pärsivad loovust. Kuidas sellised regulatsioonid linna kuvandit ja linlasi mõjutavad, räägib antropoloog Sigrid Solnik.

Meil on seljataga pikk ja pime koroonatalv. Lõpuks on saabunud kaua oodatud suvesoojus, mida muidu Hispaanias otsimas käiakse, kuid nüüd selgub, et selle nautimine on lubatud vaid teatud tingimustel. Kuidas sa antropoloogina suhtud Noblessneri terrassil istumist keelavatesse siltidesse?

Kui linn on sõbralik kõigi vastu, siis tahetakse seal elada ja olla. Käigud ja askeldused loovad oma linna. Teatud asju on võimalik teha vaid avalikus ruumis. Näiteks pole mõeldav, et ettevõtte terassile minnakse päevitama.

Meil kõigil on sisseharjunud ja meeldivad tegevused, mida teeme kas sotsiaalsete suhete loomiseks ja säilitamiseks või üksi, iseendaga parema kontakti saavutamiseks ja identideediloomeks. Selle kõige käigus me kodustame ruumi, muudame selle enda omaks. Eks muidugi on ka teatrid, poed ja privaatsed ruumid, kuid ühine tegevusruum peab säilima.

Ma käisin meie vestluse eel Noblessneri kvartalis neid silte vaatamas. See oli enne kohvikute avamist. Hoolimata sellest, et toitlustuskohad olid suletud, siis kai peale istuda ma ikkagi ei julgenud, sest silt, mis annab teada, et ma pole siia oodatud, kui ma midagi ei osta, mõjub pelutavalt, justkui teen kohe-kohe midagi valesti. See mõjub ebasõbralikult, kuid sõbralikkus ja heatahtlikkus on mõnusa ruumi tunnus.

Antropoloogina on mul tekkinud olukorrast siiralt kahju. Linlastel on ootused oma linnale, neil on ettekujutus, milline võiks nende kodukant olla. Põhja-Tallinna elanikud eeldavad, et meri on osa avalikust ruumist, et veele saab ligi, selle äärde saab minna, seal viibida ka ilma midagi tarbimata. Inimesi häirivad juba praegu igasugused tarad, mis mere ääres jalutamist takistavad. Need on suuresti pandud tööstusele juurdepääsu piiramiseks, kuid loodetakse väga, et piirded ja takistused kaotakse. Neid võetaksegi tasapisi maha, kuid märkamatult hiilivad füüsiliste takistuse asemele uued nüüdisaegsed taradeta tarad, needsamad sildid, mis teatud ühiskonnagrupid ruumist välja tõrjuvad.

Sigrid Solnik ütleb, et vanemad peavad lapsi parki ja mänguväljakule viima, seal nendega piknikut pidama ja sulgpalli mängima. Nii tekib linnas elamise kultuur ning oma kodu mõiste laieneb ka linnaruumile.

Erakogu

Linastena ikkagi ootame, et midagi läheks paremaks. Lootused pole kuigi suured, sest pealinna senine arendustegevus ei luba liiga suurelt unistada, koostöö pole olnud väga hea. Midagi on siiski muutunud, mõneti on juba täitunud unistus saada mere äärde, aga sellise keelamise ja käskimisega võetakse ka viimane lootusekiir.

Urbanistid räägivad, et linnaruum peab olema paljudele ja kavandatud nii, et seal oleks teha eri vanuses, soost ja taustaga inimestel. Sellisel juhul on ruum elav ja seal on põnev olla. Kui öeldakse, et kusagil tohivad istuda vaid kliendid, kes midagi ostavad, siis on seatud selged piirid. Keeld võib lõpuks viia selleni, et ruum muutub igavaks, tühjaks ja kõledaks. Ka neile, kes on oma koha vee ääres peene kokteili ja käsitöösalatiga lunastanud.

Tallinnas on kaua-kaua räägitud merele avanemisest, kuid head näited puuduvad, mere ääres mõnusasti istuda ei saa. Noblessner ehk oligi selline koht, kus võis end tunda kui Kopenhaagenis – istuda vee ääres, pista varbad vette ja vaadata päikeseloojangut, oma võileib pihus.

Üks hea näide on Tallinnas siiski veel: Stroomi rand. Käisin seal alles hiljuti üheks uurimustööks intervjuud tegemas. Seal pulbitseb elust. Näeme inimesi vanuses kuuest elukuust 90 aastani. Vanemad inimesed jalutavad, on endal selleks puhuks spetsiaalselt ülikonna või kleidi selga pannud. Sealsamas on ka sportlased ja koertega jalutajad, kärutajatest ja lastest rääkimata. Kokku saavad eri keelt kõnelejad. Metsas grillivad nii eesti keelt kui ka vene keelt kõnelevad noored, nende kõrval kogunevad Pipedrive’i pusadega välismaalased. See on ideaalne koht, kus kõigil on hea olla, kuhu linnaelanikuna tahaksin minna – seal on huvitav, on, mida vaadata. Nooblid restoranid pole sinna oma väliterrasse püsti pannud.

Noblessner on kui mudel, mille pealt võib tulevikku ennustada. See on ju piirkond, kus korterid, meelelahutus ja kultuur on toodud kokku ühte kvartalisse. Kui nüüd selgub, et see mudel ikkagi mingil põhjusel ei tööta, siis edasi on väga raske midagi sellist rajada. Inimeste hoiakud sõltuvad väga palju sellest, mis nendes uutes arendustes – nii Noblessneris, kui ka Kopli liinidel – juhtub.

Hirmud ja pettumused saavad alguse just sellistest juhtumitest, kus taheti parimat, aga välja kukkus nagu alati. Vastuseis uutele ideedele saab alguse just sellest, usalduse taasloomine on iga pettumuse järel aina raskem.

On ju mõistetav, et eraettevõtjal on oma huvid, enamasti kasum või siis vähemasti kulude ja tulude tasakaal, ja ta tegutseb sellest lähtuvalt. Noblessneri juhtum tuletab aga taas valusalt meelde, et omavalitsus pole suutnud tarbimispainest vabu kohti luua.

Avaliku ruumi hoidmine ja loomine on selgelt omavalitsuse käes, seda ei saa panna eraettevõtja õlule. Kui see jätta ärimeeste hooleks, siis juhtubki nii, et ühel päeval saab mere ääres istuda vaid siis, kui sa ostad selleks pääsme. Lõpuks on ka linnal sellest kõige rohkem kaotada. Kui toredat avalikku ruumi pole, väljas pole mujal olla kui tarbimist eeldaval väliterrassil, siis kolitaksegi mujale, kuhugi, kus on parem.

Korda on tehtud Kopli liinid ja sealne promenaad on ruum, kus saab minna nii vett katsuma, rahulikult puitplatvormil lesida kui ka lasta lapsel mänguväljakul hullata. Mida veel Põhja-Tallinnas ja ka mujal Tallinnas väärtustada võiks?

Me tegime alles hiljuti rakendusliku antropoloogia keskuses ühe uuringu Põhja-Tallinna kohta, kus uurisime linlaste ootusi ja hoiakuid. Uuringust tuli välja, et Reidi teed peetakse heaks ruumiarenduseks. See on koht, kus saab olla mere ääres. Muidugi tuli ka välja, et kuna sealne haljastus on alles noor ja tunnetuslikult justkui puudub, siis sügisel ja talvel ei taheta tuulte käes olla. Reidi tee on vastuoluline näide, sest paljudele seostub see väga halva linnaruumi loomise viisiga: lubati üht, aga välja ehitati hoopis midagi muud. Tavaline linlane, kes pole ruumiekspert, näeb siiski Reidi tees rohkem head.

Põhja-Tallinna keskkonnas väärtustatakse loodust ja mitmekesisust. Loodust peetakse metsikumaks kui näiteks Nõmmel, kus puude all on enamasti pügatud muru, aga ka metsikus Põhja-Tallinnas vastandub see uute teede-tänavate äärde istutatud joonlauaga välja mõõdetud pisikestele puudele ja niidetud mururibale. Mitmekesisust nähakse nii ruumiliselt kui ka sotsiaalselt. Oodatakse avatust merele. Öeldakse, et elatakse küll mere ääres, aga sinna minna ei saa, sest tarad on ees, need takistavad ka kõikvõimalikke jalgsi liikumise otseteid. Küsitakse, miks peab mere äärde autoga sõitma.

Põhja-Tallinn on küll sotsiaalselt mitmekesine, kuid ega ühiskonnagrupid kuigi palju üksteisega ei suhtle. Nähakse küll härrasmehi Sitsi poe ees õlut joomas, kuid otsene kokkupuude puudub. Üks koht, kus kõik siiski on võrdsed, on Sitsi Rimi: kassasabas seisavad kõik võrdsena.

Uusarendustelt oodatakse samuti seda, et seal saaksid endale kodu lubada ka need, kes ei teeni üle Eesti keskmise palga. Keskklassistumist soovitakse teatud piirini, sest kellelegi ei meeldi, kui tänaval on varahommikul 6.30 kaheliitrise Bockiga viinaninad, kuid üheülbalist sotsiaalset keskkonda tahetakse vältida. Ühesuguse brändiriietusega, ühepalju teenivad inimesed, kes saavad endale Noblessneri kail istumist lubada, viivad lõpuks snobismi, mis pole kasulik kellelegi.

Mina näen tasahilju linnaruumi erastavaid tendentse veel. Mitte ainult siltides, mis keelavad istuda või ei luba rulatada. Üks selliseid on toitlustusasutused, mis nüüd pärast pikka kinniolekut on taas avatud, ja seda isukamalt nende väliterrassid kõnniteedel ja väljakutel laiutavad. Ühest küljest on see arusaadav, linnaruumi elavdav, teisalt on jalakäijale pahatihti jäetud nii kitsuke riba, et kaks inimest kõrvuti teineteisest mööda ei mahu. Enamasti takistavad sellised väikesed võtted juurdepääsu just väärisruumile, sellisele, kus paljud tahaksid olla ja aega veeta.

Mul on üks näide Pärnust. Nii nagu Noblessneris, on ka Pärnu sadamas koht veesõidukitele. Kailt paadisillale minek on piiratud võrktara ja lukus väravaga. Noblessneri olukord on mõistetav, seal seisavad jahid ja purjekad ning on arusaadav, et neile on juurdepääs vaid omanikel. Pärnus aga ei seisnud paadisilla ääres mitte ühtegi veesõidukit. Sellest hoolimata oli värav lukus, ikkagi ei olnud võimalik vee äärde minna.

Noblessneri nooblisse sadamapiirkonda üles seatud sildid annavad loa vee ääres terrassil istuda vaid neile, kes on Kai maja külalised. Oma toidu ja joogiga pole vee äärde oodatud.

Gert Tai / Postimees / Scanpix

Ma mäletan lapsepõlvest, et toona ei olnud paadisillad lukus ja seal sai ujumas käia. Nüüd on sellest kujunenud kellegi privaatne ruum.

Niisamuti lasteaedade mänguväljakud ja koolistaadionid – need peaksid olema kõigile kasutamiseks, kuid keeratakse pärast tööpäeva lõppu ja nädalavahetusteks lukku. Noored ei saa käia ei jalgpalli tagumas ega muul moel sportlikult aega veeta. Kas pole ogar, et riigi raha eest ehitatakse lasteaedadele ja koolidele vinged staadionid ja mänguväljakud, kuid sinna kõrvale tuleb rajada veel mänguväljakuid ja välijõusaale, sest haridusasutuste juurde ei lubata minna?

Ma elan Järva-Jaanis, kus pole kuigi palju elanikke, kuid ka seal on lasteaia territoorium tööpäevaväliselt suletud. Asulas ei olegi rohkem selliseid mänguväljakuid. Hirm lagastamise ja koristamise ees on küll arusaadav, kuid seda ei tohiks lahendada ärakeelamise ja lukkupanekuga. Oma koha tunde kasvatamisega ei saa tegeleda nii normatiivselt. Seda tuleb harjutada ja sisse kasvatada. Kui avalik ruum lukku pannakse, siis ei saa ruumist hoolimist ka mitte kuskil harjutada.

Kust üldse algab kodu? Kas pärast välisukse sulgemist või ikkagi juba maja eest? Või lausa tänavalt? Tegin äsja intervjuusid ühes Põhja-Tallinna piirkonnas, kus elavad koos nii vene keelt kui ka eesti keelt emakeelena kõnelevad tallinlased. Ühe korteriühistu venelasest esimees ütles, et vanema ja noorema generatsiooni kodu piir on silmapaistev. Kauaaegsed majaelanikud hoolitsevad lillepeenarde eest, hoiavad maja ümbrust ja koridori korras. Noored aga viskavad prügi maha ja kui neile selle kohta märkus tehakse, soovitavad nad võtta prügikoristusfirma, kes kommipaberi üles korjaks.

Kodu piiri on võimalik laiendada. Kas või sellega, kui otsustatakse, et koos hakatakse hoolitsema lillepeenra eest. Ühised tegevused liidavad, teevad ruumi omaks ja kodusemaks.

Siit koorub veel üks suur tühimik: noortel polegi linnaruumis midagi teha. Kool pannakse pärast tundide lõppu kinni, mänguväljakutel on väikesed lapsed vanematega, kes vaatavad suurematele kõõrdi, raha kusagil terrassil midagi tarbida pole ja kaubanduskeskuse turvamehel on alati voli kogunenud kambad laiali ajada.

Jah, lõpuks ei jäägi muud üle kui niisama jõlkuda. Mida noored enamasti teevad? Istuvad koos igaüks oma telefonis, räägivad omavahel, teevad nalja. Kõrvalseisjatele – täiskasvanutele ja ühiskonnas võimupositsioonil olijatele – paistab see kahtlane tegevus ja seda ei soosita. Lihtsalt niisama ruumis jõlkumisele vaadatakse halvasti, aga selline tänavanurgal passimine ja mitte midagi tegemine on väga vajalik kas või sotsiaalse kontrolli seisukohalt. Kui tänaval on inimesi, hoitakse ka paremini korda.

Üks väheseid noorte kohti on rulapargid, kuid ka neid kasutab ainult väike osa, pigem aktiivsed poisid. Tüdrukud ei rulata või ei julge avalikult sõitma minna. Ka noortest rääkimisel ja neile kavandamisel tuleb täpselt mõelda siht­rühmale. Kaheksa-aastasel ja viieteistaastasel on täiesti erinevad ootused ja vajadused.

Lapsed ja noored ei sobitu täiskasvanute kategooriatesse, kuid sellest hoolimata ei taha nad tunda tõrjutust. Tõrjutusel on kaks kategooriat: füüsiline ja vaimne. Füüsiline tõrjutus on see, kui noored aetakse kusagilt minema, ei lubata mänguväljakule või kaubanduskeskusesse. Vaimset tõrjutust tunnevad need, kelle tegevust halvustatakse. Noored ei taha, et seda, mida nad teevad, pidevalt valeks peetakse. Nii nagu me kõik, soovivad ka noored tunnustamist ja aktsepteerimist.

Koht, kuhu noored kogunevad, kus neile meeldib, on paneelelamute vahelised rohealad. Seal pole sageli midagi, vaid pügatud muru, kaks pinki ja liumägi. Kuid ka seal ei lasta neil olla. On selge, et kui lapsed mängivad, kas või palli, siis nad teevad häält. Enamasti ei meeldi see paneelelamu vanamemmedele ja mängivatele lastele kutsutakse politsei, sest see pole justkui mängimise koht. Aga kus siis on normeerimata mängimise koht? Kunagi oli normaalne, et tänaval mängiti ja kilgati. See ei häirinud kedagi. Tekib küsimus, kes otsustab, kes mida kusagil teha tohib.

Jõuame taas avaliku ruumi kasutamise harjumuse juurde tagasi. Kui vanemad on lapsi vedanud parki ja mänguväljakule, pidanud piknikuid ja mänginud sulgpalli, siis suureks kasvades oskavad nad avalikust ruumist ka lugu pidada. Kuni seda ei tehta, sest avalik ruum tundub ehk ebaturvaline, ebameeldiv, ei teki ka linnas elamise kultuuri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht