Lepitav maastik

Keith Murray: „Ehituskultuuri puhul on kõige aluseks kohapealne kliima. Eestis paistab silma, et nii keerulises olukorras on suudetud oma identiteeti hoida.“

GREGOR TAUL

Keith Murray (sünd 1946) on Zimbabwes sündinud ja üles kasvanud arhitekt, disainer ja kunstnik. 1980. aastatel kolis ta Inglismaale, kus töötas nii arhitektina eri büroodes kui ka õppejõuna ülikoolides. Brightoni ülikoolis oli tema kolleegiks praegune EKA sisearhitektuuri osakonna professor ja selle juhataja Jüri Kermik, keda nüüd seob Murrayga sama kodukant Ida-Inglismaal Suffolkis. Arhitektuuriteaduskonna avatud loengute sarjas, millel tänavu juba kaheteistkümnes hooaeg, jõuab õppeaasta jooksul kord kuus tudengite ja erialaliitude liikmete ette eksperte üle maailma. Lisaks inspireerivale loengule jagavad nad oma teadmisi Tallinnas viibimise ajal ka seminarides või vaheülevaatustel.

Igal semestril on avatud loengute sarjal alati olnud uus teaduskonna õppejõudude või doktorantide seast pärit kuraator, kes valib semestri loengusarjale pealkirja ning siduva teema ning paneb kokku esinejate nimekirja. Sel sügisel jõudis järg sisearhitektuuri osakonna kätte ning programmi koostamisel püüdsin silmas pidada aspekte, mis on meile erialaselt iseäranis südamelähedased, kuid võiksid midagi pakkuda ka teistele arhitektuurivaldkonnas tegutsejatele ning ruumikultuuri huvilistele. Teemaks valisin materjalid, inimmõõtmelise ruumi ning n-ö seestpoolt väljapoole projekteerimise.

Kuraatorina koondasin loengud pealkirja alla „Mobiilsed meistrid“, utsitades esinejaid mõtlema ühelt poolt ehitusmaterjalide liikumise üle ja teiselt poolt jagama oma rännukogemusi ruumiloojatena. Näiteks on ka eestikeelse „mööbli“ eelkäija, saksa sõna „Möbel“ tüvi pärit ladina keelest (mobile ‘liikuv vara’, mobilis ‘liikumisvalmis’) ning käibel keskajast, mil jõukad vürstid vedasid rüüstajate hirmus ühest valdusest teise reisides oma vallasvara endaga kaasa. Pealegi on aastasadu arhitektide ja käsitööliste õpingud olnud lahutamatult seotud kas rännuaastate (Wanderjahre) või antiigihimuliste grand tour’idega, mis tänapäeval on muundunud Erasmuse programmi vahetusõpinguteks ja välispraktikaks. Nüüdseks on küll selge, et meie planeet sellises mahus inimeste ja kaupade liikumist enam ei talu ning tuleb mõelda paiksemate või vähemalt regionaalsemate alternatiivide peale. Ja mõeldaksegi. Kui saatsin välja loengusarjas osalemise neli esimest kutset, ütles kaks esinejat ära: nad kas enam ei lenda lennukiga või oli nende tänavune isiklik lennulimiit täis. Mis juhtub aga siis, kui materjalid enam meie juurde ei lenda, vaid tuleb ehitades ja disainides kasutada seda, mis on paarisaja kilomeetri raadiuses võtta? Sama olukorra leidis eest Keith Murray noore arhitektina kolonialismijärgses Aafrikas.

Kuidas sattus sinu perekond Zimbabwesse?

Majanduslikel põhjustel. 1929. aasta majanduskrahhil ja sellele järgnenud surutisel oli Briti töölisklassile laastav mõju. Paljud noored lootsid leida lahenduse koloniaalmaadele õnne otsima minnes. Minu šotlasest isaisa oli self-made man: ta oli oma kodulinnas avanud kino ning majanduslikult igati nutikas. 1930. aastatel kolis ta koos perega Aafrikasse. Minu emaisa võttis kas seiklushimust või rahateenimise vajaduse tõttu osa Teisest buuri sõjast XX sajandi alguses. Teda pahandas südamepõhjani see, kui halvasti kohtles Briti armee oma alamaid. Teel Aafrikast tagasi Inglismaale hoiti neid viletsates tingimustest, kuid enne Southamptonis maabumist söödeti neil kõht täis ja pandi selga uhked rõivad, et näidata neid rahvale kui vahvaid kangelasi. Selle peale otsustas ta, et võtab oma noore naise kaasa ja läheb Lõuna-Aafrikasse seda maad üles ehitama. Mu vanaisa oli insener ja sepp ning väiksena olid kõik minu mänguasjad tehtud tema töökojas.

Eeldan, et selle töökoja ruumimõju võis mängida rolli sinu elukutsevalikus? Kuidas sai sinust arhitekt?

Keskkooli lõpuklassis täitsime karjäärinõustamise testi. Sain oma klassis sotsiaalsete oskuste poolest halvima tulemuse, aga parima hinnangu ruumilise mõtlemise osas. Toonases Lõuna-Rodeesias arhitektuuri ei õpetatud, kuid valitsus andis stipendiume teatud erialadel õppimiseks välismaal, eriti Lõuna-Aafrika Vabariigis. Paraku puudus rahastus arhitektuuriõpinguteks, kuid mul õnnestus saada stipendium insenerinduse tudeerimiseks Kaplinnas. Mõne kuu pärast mõistsin, et see eriala pole minu jaoks, kuid õnneks sain järgmisel aastal arhitektuuri peale üle minna.

Kirjelda oma õpinguid. Milline oli kooli atmosfäär ja millised olid õppejõud ning kes olid tudengite eeskujud arhitektuuriloost?

Meie koolil Kaplinnas oli tugev rahvusvaheline võrgustik ja tudengid elasid esimesest päevast kaasa uutele kultuuriilmingutele. Filosoofilises ja vormilises mõttes oli kõige keskmes Le Corbusier ning tema järel Põhjamaade orgaaniline modernism. Pedagoogika poolest oli õpe natuke vanamoeline ja hierarhiline, s.t kõik koondus ümber enigmaatiliste õppejõudude-meistrite. Aga millised maestrod need olid! Eriti Mosambiigi päritolu arhitekt Antonio de Souza Santos, kes oli õppinud Portugalis ja Pennsylvania ülikoolis ning kes projekteeris 1960. aastatel Kaplinna kõige säravamad modernistlikud villad ja kortermajad, ning Louis Kahni käe all õppinud Lõuna-Aafrika arhitekt Roelof Uytenbogaardt, kes õpetas hiljem nii Massachusettsi tehnoloogiainstituudis kui ka Harvardis. Lisaks sellele, et nad olid tõelised Le Corbusier’ vaimu kandjad, olid nad varustatud sadade Euroopa ja USA moodsa arhitektuuri tippteoste slaididega. Mulle on eluks ajaks meelde jäänud Santose kolme projektoriga mitmetunnised loengud, millest igaüks oli pühendatud ühele hoonele, nagu Frank Lloyd Wrighti Fallingwater või Le Corbusier’ Villa Savoye. Ma arvan, et selles mõttes sarnaneb minu haridus Eesti omaga, kui Nõukogude võimu all õppinud tudengid said oma õppejõududelt mahukad teadmised lääne arhitektuurist, kuid lääne poolt siiapoole ei vaadanud keegi. Ja pole kuni viimase ajani vaadanud. Minu arust on see hullumeelne.

Kas said õpingute ajal ka rännata?

Viieaastane õppeprogramm nägi ette, et neljandal aastal tuli üheksa kuud praktiseerida mõnes büroos ja seejärel kas veel kolm kuud töötada või siis minna väikese stipendiumi toel rändama. Mina valisin reisimise. Oli 1970. aasta, taustaks hipiliikumine ja teravdatud kogemuste ihalemine. Mind oli alati tõmmanud Jaapani poole ja mul õnnestus ühe kaubalaevaga sinna hääletada. Jaapani metabolistide ehituskunst oli toona moes ja loomulikult ma tahtsin seda oma silmaga näha. Metabolismi taustaks oli seal kogu vaimne ja füüsiline kultuurikiht, mis mind erutas ja siiani vaimustab. Hiljem õnnestus mul teha ka 8000 kilomeetri pikkune autoreis läbi terve Euroopa, suuresti Le Corbusier’ pärandi jälgedes, aga jõudsin ka Alexander Calderi ateljeesse, millest rääkisin oma loengus.

Ja sealt edasi?

Õpingute järel tegin ma Alexander Calderi võtmes suuremahulisi installatsioone, aga lõin ka perekonna, ehitasin maja ning püüdsin oma projektides siduda kohalikud töövõtted oma arhitektuurialaste tõekspidamistega.

Ja mõne aasta pärast läksid Euroopasse? Kas olid sunnitud jäädavalt lahkuma? Oma loengus tõid sellest rääkides väga liigutavalt välja Bertolt Brechti luuletuse kodust ilma jäänud mehest, kellel polnud oma endisest elust rääkides selle kohta muud tõendust kui telliskivi.

1965. aastal algas geriljasõda valgete vähemusvalitsuse ja mustade natsionalistlike jõudude vahel. Ehkki 1970. aastal kuulutati välja vabariik, tunnistas rahvusvaheline üldsus Zimbabwet alles 1980. aastal. Samal aastal tuli võimule ka diktaator Robert Mugabe. Mina lahkusin Zimbabwest sellepärast, et geina oli minu elu seal ohus. Ma olin abielus ja jätsin endast maha viieaastase poja ning abikaasa, kellele oli see loomulikult väga valus. Peab ütlema, et ma ei kolinud kuigivõrd sõbralikumasse riiki, sest lisaks üleüldisele hirmutavale thatcherismile võeti pärast minu Ühendkuningriiki kolimist seal vastu kurikuulus paragrahv 28, seadustikus, millega keelustati homoseksuaalsuse „edendamine“ ja mis viis laialdase (enese)tsensuurini. Ent tööalaselt õnnestus mul siiski leida rakendust arhitektina, kuni saabus 1990. aastate suur majanduskriis.

See oli ühtlasi aeg, mil Eesti vabanes Nõukogude Liidu okupatsiooni alt. Kuna meie kollektiivses mälus on see ajajärk tugevalt seotud vabaduse ja turumajanduse tulekuga, siis ei ole siin tihti pööratud tähelepanu sellele, kui muserdavalt mõjus see Euroopale ja muule maailmale.

See oli tõesti keeruline aeg. Majanduslikust kitsikusest pääsemiseks püüdsin oma korterit maha müüa, aga see oli võimatu. Saatsin laiali üle poolesaja töötaotluse ja sain ainult ühe vastuse autodidaktist arhitektilt John Pawsonilt, kes vabandas, et tal tööd pakkuda ei ole, aga tal on häid ideid. Siis avanes mul võimalus Aafrikasse tagasi minna. Mulle pakkus tööd üks Keenia ehitusettevõte, mis ehitas hotelle peamiselt Ugandasse. See etapp minu elus oli pöörane ja võiksin sellest pajatada sadu lugusid. Riik oli alles praktiliselt kodusõjas ning ehitussektori olid enda alla võtnud mingisuguse endise Nõukogude vabariigi sõdurid ja muud asjapulgad. Korruptsioon oli kõikehõlmav ning mina ei suutnud oma teistsuguse kasvatusega selle pideva pistisekauplemisega kohaneda ja lõpuks tulin sellepärast ka tulema. Aga mul on hea meel, sest hakkasin Ugandas õpetama. Nimelt oli seal töötajatel kohustus teha kaheksa tundi nädalas ühiskondlikult kasulikku tööd ning mina olin kord nädalas koolis õpetajaks.

Kui kauaks sa sinna jäid?

1994. aastal sai minu kaheaastane leping läbi. Sel ajal suri mu ema ning isa tervis halvenes. Otsustasime partneri Stepheniga kolida mu isakodule lähemale ja jäime mitmeks aastaks paigale Lõuna-Aafrika Vabariiki. 1994. aastal võitis valimised Nelson Mandela ja sellega lõppes riigis apartheid ning ka ülikoolid avanesid mustanahalistele. Mina keskendusin arhitektuurikoolis õpetamisele, mis oli äärmiselt põnev, aga ka suur väljakutse, kuidas panna väga erineva perekondliku ja haridusliku tausta ning võimalustega tudengid omavahel koos töötama. Tegemist oli suurepäraste noortega, kes olid valmis rügama ööl ja päeval ning ka nädalavahetustel ning tahtsid panustada oma riigi taassündi. See oli ilus ja töörikas aeg. Sajandivahetuse paiku kolisime Inglismaale tagasi, misjärel töötasin arhitektina ja olin õppejõud, muuhulgas koos Jüri Kermikuga Brightonis.

Oled nüüd saanud mõnel päeval ringi vaadata ka Tallinnas. Kuigi see on sul esimene kord Eestis olla, ehk jagad mõnd tähelepanekut? Mida oled näinud?

Ehituskultuuri puhul on kõige aluseks kohapealne kliima. Ma arvan, kui rääkida mobiilsusest ja rändamisest, et siinsed tudengid võiksid ennekõike õppida samal laiuskraadil elavatelt inimestelt. Nii et püüdke teha koostööprojekte inimestega Šotimaalt, Kanadast jne. Teine asi, mis paistab Eesti ajalooga tutvudes silma, on see, et nii keerulises olukorras on suudetud oma identiteeti hoida. Nii arhitektuuris kui ka disainis tahaks näha selles kajastumas kohalikku kliimat, maastikku ja identiteeti. Zaha Hadidi stiilis ei tule see päris kindlasti välja. Küsimus on, kuidas lepitada Eesti unikaalne ajalugu ja ehitatud keskkond tema maastikuga ja vastupidi.