Levinud mõttemallide lõhkumine

Tartu puitlobudikke ja kõdurajoone väärtustatakse aina enam. Nüüd on need ka ametlikult osa Tartu vaimust.

MART HIOB

Eestis on muinsuskaitsel pikk traditsioon, mis ulatub tagasi Rootsi aega, kui 1666. aastal hakkas muu hulgas ka Eesti alal kehtima Karl XI määrus. Eestis ja mujal maailmas alustati muinsuskaitses üksikute maamärkide kaitsmisest, kuid järk-järgult on arusaamine konteksti olulisusest laienenud ning jõutud peale üksikobjektide suuremate maa-alade tähtsustamiseni. Teisest küljest on liigutud silmapaistvate ja eripäraste objektide juurest igapäevase elukeskkonna väärtustamise suunas. Muinsuskaitse eesmärk ei ole lihtsalt säilitada, vaid hoida ka elavat keskkonda, arendada seda hoolivalt ja loovalt. Tartu kaitsekorda ongi kirja saanud, et arendamisel on vaja esile tuua muinsuskaitseline väärtus.

Eestis on juba üle 40 aasta märgatud meie ulatuslike puitlinnaosade eripära ja väärtust. Kuna Eestis 1920ndate teisest poolest ja 1930ndatest valitsenud (vara)modernistlikus traditsioonis nimetati XIX sajandi ja XX sajandi alguse puithooneid puitlobudikeks ja kõdurajoonideks, on nende väärtustamine nõudnud mõttemallide ületamist. Esimesena Eestis määrati Tartus tookordse linnaarhitekti Martti Preemi eestvedamisel ulatusliku puithoonestusega Tammelinna, Karlova, Toometaguse-Vaksali ja Tähtvere linnaosale linnaehitusliku kaitseala staatus juba aastatel 1995–1996,1 veel enne miljööala mõiste kasutuselevõttu. Esimesena määratleti Tammelinn sel kombel isegi enne ehitus- ja planeerimisseaduse vastuvõtmist 1995. aasta juunis. Hiljem vormistati linnaehituslikud kaitsealad nii nimetatud piirkondades kui ka mujal Tartus 2003. aastal kehtima hakanud planeerimisseaduse kohaselt miljööväärtusliku alana.

Tartu vanalinna muinsuskaitseala moodustati 1973. aastal keskajal linnamüüriga piiratud alal koos seda ümbritsenud bastionide vööndiga. 1976. aastal laiendati seoses K. E. von Baeri 100. surma-aastapäevaga muinsuskaitseala korrastatud Veski tänavani, kus hr von Baer oli elanud. 1990. aastatel liideti muinsuskaitsealaga J. Kuperjanovi ja Kitsa tänava kesklinna poolne külg ning hiljem ka Jakobi ja Tähtvere tänava alguse vaheline ala.

Seekordsel Tartu muinsuskaitseala uue kaitsekorra väljatöötamisel alustati Tartu isikupära väljaselgitamisest. Selliste tuntud maamärkide nagu toomkirik, Emajõgi, raekoda ja vanalinn kõrval tõusis esile just puithoonestus, mida pole siiani Tartu muinsuskaitseala keskseks väärtuseks peetud. Osaliselt kaitsealal asuv Kroonuaia tänav on lisatud pigem bastionidega külgneva alana ning Veski tänava kesklinnapoolne külg ülikooliga seonduvalt.

Emajõe tänava kaldapealne on üks väheseid säilinud sõjaeelse Tartu sümbolruume.

Mart Hiob

Üks esimesi arutelusid kujunes töörühmas seetõttu muinsuskaitseala piiride ja nime üle. Kui hõlmata kaitsealaga ka eeslinna tänavad, ei oleks korrektne kasutada praegust nimetust, s.o Tartu vanalinna muinsuskaitseala. Sellega ei peegeldataks taotlust väärtustada vanalinna kõrval ka eeslinna säilinud kvartaleid.

Esitasin ettepaneku laiendada muinsuskaitseala Kroonuaia tänava Supilinna-poolsetele kruntidele, samuti hõlmata kaitsealaga Emajõe ja Lepiku tänav ning Tähtvere tänava algusosa. Kõik nimetatud tänavad toovad väga hästi esile Tartu eeslinna puithoonestuse selle eri vormides ning moodustavad tervikliku ja ilusa linnaruumi. Tähtvere tänav on mitmekesine nii mahult kui ka arhitektuurilt, peegeldades Tartu linnaehituslikku arengut XIX sajandist tänapäevani. Lepiku tänav on Esimese maailmasõja eelse kinnisvaraarenduse terviklikult säilinud suurepärane näide. Oma aja kohta suurte mahtude tõttu meenutab Lepiku pigem Tartu suurimat puitlinnaosa Karlovat, mille lülitamist muinsuskaitseala koosseisu takistab vanalinna ajaloolise hoonestusega otsese ühenduse puudumine. Emajõe tänav on peaaegu ainuke pärast Teist maailmasõda säilinud Emajõe hoonestatud kaldapealne, mis on Tartule nii iseloomulik olnud. Tänav rekonstrueeriti miljöötundlikult kümme aastat tagasi, üldjoontes taastati ka kaherealine allee.

Lisaks Supilinnale piirneb Tartu muinsuskaitseala ka Veski tänavas hästi säilinud ajaloolise hoonestusega. Veski tänava kruntidega piirneb omakorda Kastani tänava puithoonete rühm, mis moodustavad harmoonilise koosluse. Seetõttu tehti ka ettepanek laiendada muinsuskaitseala Veski tänava raudteepoolsetele kruntidele ja Kastani tänava alguse kruntidele.

On tõsi, et kõik need tänavad jäävad praegu miljööväärtuslikele aladele ja neid ei ohusta otseselt ulatuslik ümberehitus. Emajõe ja Lepiku tänav ning Kastani tänava algus on kõik peaaegu täies ulatuses mälestistega ääristatud. Seepärast ei tähendaks muinsuskaitseala laiendamine neile tänavatele mitte niivõrd kaitserežiimi otsustavat muudatust, vaid nüüdisaegse muinsuskaitse filosoofia järgimist ja riiklikku eritähelepanu meie puitlinnaosade säilitamisele ja hooldamisele. Samuti vastaks Tartu muinsuskaitseala sisu sel juhul paremini deklareeritud väärtustele.

Arutelu tulemusel otsustati seekord piirduda vaid Kroonuaia tänava kruntide lülitamisega Tartu muinsuskaitseala koosseisu. Ülejäänud tänavatel säilivad miljööväärtusliku ala nõuded ja mälestistest tulenevad kitsendused.

Julgustan julgemalt pöörama tähelepanu puiteeslinnadele, mis võivad globaalses kontekstis olla unikaalsemadki kui meil säilinud kesklinnad. Ajaloo- ja keskkonnateadlikumad külastajad tulevad meile just terviklikku puithoonestust imetlema ja ajaga vanade puitmajapiirkondade väärtus ainult kasvab.

* Tammelinna linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 6. aprilli 1995. a määrus nr 9), Karlova linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 22. juuni 1995. a määrus nr 13), Toometaguse-Vaksali piirkonna linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 9. novembri 1995. a määrus nr 17), Tähtvere linnaehituslik kaitseala (Tartu linnavalitsuse 18. aprilli 1996. a määrus nr 7).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht