Linn hallis

Jarmo Kauge: „Linnahall on Tallinna uhkus, sellel on linna ja kogu Eesti jaoks sümbolväärtus, mis ulatub palju kaugemale selle tellinud poliitilisest režiimist.“

MERLE KARRO-KALBERG

Suve hakul avati arhitektuurimuuseumis näitus Tallinna linnahallist. Mida uut mereäärse, palju vastakaid arvamusi tekitanud ja tekitava pompoosse maja kohta näituselt teada saab, räägivad kuraatorid Grete Tiigiste, Anna-Liiza Izbaš ja Jarmo Kauge.

Alustuseks, mis teid kui näituse kuraatoreid, arhitektuuriteadlasi linnahalli juures paelub? Mis on see, mis teeb sellest majast erakordse arhitektuuriteose?

Grete Tiigiste: Mind paelub kogu linnahalli elukaar alates pikast sünniloost. Suure kultuuriehitise püstitamisest räägiti juba 1968. aastal koostatud ja 1971. aastal kehtestatud generaalplaanis, aasta hiljem hakati otsima sobivat asukohta ning 1974. aastal asuti olümpiaregati ootuses projekteerima. Kogu linnahalli eluiga on olnud niivõrd kirev – suured kontserdid, laadad ja kõiksugused sündmused, mis kuuluvad meie kultuurilukku ning samuti aastakümneid kestnud kemplus hoone saatuse üle. Teist samasugust hoonet siinses arhitektuuripärandis pole ning juba seepärast on linnahall erakordne ja peab säilima.

Anna-Liiza Izbaš: Linnahalli võlu avaneb kiht kihi haaval selle arhitektuuri lähemalt uurides. Hoone muljetavaldav suurus on kohati aukartust äratav, katuselt avanevad nauditavad vaated nii merele kui kesk- ja vanalinnale. Linnahall jätab väljast vaadatuna küllaltki introvertse ja salapärase mulje, kuid sees avaneb seevastu põnevam maailm. Külastajad on ehk enim tuttavad ainulaadse amfiteatri saali ja publikualaga, kuid hoones on peidus kümneid eri suuruse ja funktsiooniga ruume, mille olemasolu ei oska majale peale vaadates isegi aimata, neid ühendab koridoride rägastik. Linnahall on monumentaalne ja ümbritsevasse linnamaastikku delikaatselt sulanduv hoone.

Jarmo Kauge: Lisaks kõigele mainitule intrigeerib linnahalli puhul ka linnaplaneeringu aspekt: Raine Karbi idee paigutada läbi kontrolltsooni merele murdev majahiiglane niigi suure sümbolväärtusega Viru hotelliga samale teljele. Roseni ja Rotermanni vabrik jäid õnneks siiski alles, mistõttu telg kulgeb naljakalt üle majade. Sellist laia joonega uljast ja praktiliselt ju mõttetut linnaplaneeringulist lüket annab Tallinnast otsida. Teise näitena võib vaid tuua linnaruumis täheldamatuks jääva joone Väike-Õismäe tiigilt otse lennujaama maandumisrajale. Lõpuks on linnahalli arhitektuur see, mis kõige enam köidab – ühtaegu intelligentne ja romantiline, armas ja tõsine, avali ja suletud, viidetega nii Tallinna bastionivööle kui ka Mesoameerika astmikpüramiididele. Eksootiline lukukivi vee ja maa piiril, korraga nii maja kui ka maastik kõigile linlastele.

Näituse tarbeks on arhiivitolm pühitud linnahalli puudutavatelt plaanidelt ja projektidelt. Olete leidnud diplomitöid, tellimusprojekte, konkursi­ideid jne. Kui kerge neid materjale leida oli, kui palju veel arhiividesse jäi?

Tiigiste: Arhiivides tuulamine, ühismeedia üleskutsed ning ajakirjanduse sirvimine tõi põnevaid avastusi, millest kõik paraku näitusele ei mahtunud, sest soovisime linnahalli lugu rääkida viisil, et see oleks huvitav ja arusaadav ka neile, kes varem selle maja looga kursis ei olnud. Omaaegsete, 1970. aastatest pärit diplomitööde leidmine oli väga põnev, kuna varem pole eriti juttu olnud, et arhitektuuri- ja inseneriüliõpilastel tuli juba enne linnahalli valmimist sellele alternatiivvariante pakkuda. Õnneks saime osa diplomitööde autoritega ka kontakti ning täiendavat informatsiooni. Võib arvata, et muuseumikogudes ja arhiivides on materjale veel, kuna mitmes kohas pole need süstematiseeritud linnahalli järgi. Seega tuleb otsimisel vaeva näha.

Izbaš: Linnahalli kohta leidub tohutult materjali. Avastamisrõõmu oli omajagu ning kindlasti on töid, mille olemasolust me veel midagi ei tea. Aja jooksul on nii mõnedki tööd ja joonised kaduma läinud või ka hävinud, näiteks linnahalli makett, mis oli pealt avatav või linnahalli ärikorruse projekt 1990. aastatest. Viimasest on säilinud siiski mõned jooniste koopiad ja ajalehes ilmunud väike joonis. Küllaltki keeruline oli leida linnahalli valmimisjärgseid värvifotosid, kuigi meedia- ja fotoarhiivides leiduv materjali hulk on muljetavaldav. Tudengitöid, sh välismaal tehtuid, on küllaltki palju ja neist saaks omaette väljapaneku teha. Näitusepinna suurus seadis omad piirangud, mistõttu tuli kokku kogutud materjali seast raskeid valikuid teha.

Millised leiud teis kõige rohkem elevust, rõõmu ja üllatusi tekitasid?

Tiigiste: Üks põnevamaid ja müstilisemaid leide oli 2000. aastal Tallinna kesklinna mereääre ideevõistlusele esitatud töö „Tetrapood“, mis tõenäoliselt on tehtud varem. Autorite meeskonda kuulus vesiehituse spetsialist ja muidu aktiivne mees Sulev Roosma, kelle kaudu hakkas lugu rulluma. Päris lõplikku taustalugu me veel kätte ei saanud, aga tegu on väga intrigeeriva lahendusega, mille kohaselt linnahalli ümbritsev kaldaäär kuni Patarei merekindluseni kujundati platvormile tõstetud promenaadiks, mida täiendasid paviljonid ja puhkehooned. „Tetrapoodi“ tagaajamine oli tõeline detektiivitöö.

Izbaš: Üks erilisemaid leide on kindlasti arhitekt Raine Karbi linnahalli esialgne eskiis. Huvitav avastus oli ka, et 1978. aastal korraldas toonane kultuuriministeerium avaliku konkursi linnahalli lavaeesriide, sümboli ja skulptuuri leidmiseks. Konkurss polnud nii osavõtjate arvu kui esitatud ideekavandite poolest nõnda edukas kui oodati ja ainsana valmis Enn Põldroosi gobelään „Inimeste elu“. Sellegipoolest leidsime üles linnahalli skulptuuri maketi, mis on ühes gobelääni kavandiga näitusel väljas. Omajagu põnevust hoidis ka „Tetrapoodi“ projekt, mille puhul polnud algul aimugi, millega tegu on või kes on autorid. Järgemööda infokilde leides sai ka selle projekti lugu veidi selgemaks. „Tetrapood“ on üks eriskummaline fantaasiaprojekt, mille kavandamist alustati 1990. aastate algul. Linna tellimusel koostati linnahallist Lennusadamani ulatuva sadama eskiisprojekt, mis sisaldas nii sadama ja reisijate teenindamiseks vajalikke ruume kui ka kultuuri-, spordi- ja merega seotud ettevõtete jaoks. Tegemist on ühe pika kahekorruselise sadamarajatisega, mille keskele jäid alles nii linnahall kui ka Patarei merekindlus. Sama projekti edasiarenduse esitasid autorid 2000. aastal toimunud Tallinna sadama-ala arhitektuurikonkursile, kus pälvisid muinsuskaitseametilt ostupreemia. Idee oli igal juhul uhke, kuid tegelikkuses on seda raske ette kujutada.

Näitusel vaatame ka linnahalli lähiümbrust ja sinna kavandatud projekte, „Tetrapoodi“ võib vaadata kui selle ühte osa, lihtsalt tegemist on mõnikümmend aastat varasema projektiga.

Kauge: Kusjuures osa projekte, millest meile räägiti, jäidki leidmata. Mis fotodesse puutub, siis oli suur rõõm teada saada, et eelmisel aastal surnud fotograafi Gustav Germani suur arhiiv on jõudnud fotomuuseumi. Merilis Roosalu abil saime sealt kätte mõned linnahalli valmimisjärgsed diapositiivid, kuid küllap leidub neid seal veelgi. Tänu heale vihjele saime ka info, et väga originaalseid kaadreid linnahallist jäädvustas olümpia-aastal kuulus Läti arhitektuurifotograaf Laimonis Stīpnieks. Veel sorteerimata ja digimata negatiivid asuvad Läti arhitektuurimuuseumis.

Näitusel selgub, et linnahalli saatuse üle ei ole hakatud mõtlema üldse hiljuti. Juba enne praeguse hoone rajamist on seda mereäärset kanti mõtestada püütud ja pärast maja valmimist on järjest ja järjest projekte, mis püüavad midagi muuta või parendada või lihtsalt ümber mõtestada. Miks see paik ja hoone läbi aegade sellist tähelepanu on pälvinud? Võib jääda mulje, et juba algusest peale oli praegusel majal justkui midagi viga, mida tuli eos parandama asuda.

Tiigiste: Enne praeguse hoone rajamist tegeleti linnahalliga tõesti, mõeldi erinevaid kujuvariante ning üliõpilased pakkusid diplomitöödega oma lahendusi. Hiljem on pakutud lahendusi nii-öelda vajaduspõhiselt, kui linnahallil on olnud järjekordne kosilane või tekkinud arendusidee. Nüüdseks on linnahallist saanud justkui omaette juhtum, mida arhitektid, urbanistid ja teisedki ruumiga tegelejad püüavad nii-öelda lahendada, kuna mastaapne hoone lihtsalt seisab ja laguneb. Ma ei ütle siiski, et linnahallil oleks algusest peale justkui viga küljes – jah, ehituskvaliteet ei olnud professionaalsete ehitajate puudumise tõttu kiita, aga, kui linn oleks õigeaegselt omanikuna asjalikuma sihi võtnud, oleks saanud väiksema vaevaga renoveerimistööd varem juba ära teha.

Izbaš: Hoone asub linna magusaimas piirkonnas: kesklinnas mere ääres. Huvi ala arendamisest maksimaalset majanduslikku kasu saada on ilmselt seetõttu ka suur. Oleks linnahalli jooksvalt korrastatud, poleks muret selle seisukorraga ja me ei küsiks, mida selle hoonega nüüd peale hakata. Eks hoone käekäiku on omajagu mõjutanud ka poliitilised otsused.

Kauge: Linnahallil endal pole midagi viga. Viga on seni olnud kehvas omanikus, kes püüdis seda küll surnuks näljutada, küll maha parseldada. Viga on arvajais, kelle hinnangul pole ainulaadse arhitektuurimälestisega muud teha kui lammutada.

Mida näitusel eksponeeritud projektidest ja ideedest välja joonistub? Kas saab välja tuua ideed, mis korduvad? Kas pakutakse lahendusi, mida võiks juba kohe praegu rakendada?

Tiigiste: Kui võrrelda arhitektide Karbi, Altmäe ning sisearhitektide Sirbi ja Haki projekteeritud linnahalli ja näiteks mõningaid tänavu talvel konkursile „Linnahalli võimalikud tulevikud“ esitatud töid või näitusele tellitud arhitektuuribüroo stuudio Täna triptühhoni, siis on näha, et tõmbavad need ideed, kus linnahalli on paigutatud palju linnaelanikele mõeldud funktsioone ja tegevusi. Linnahalli ruumiprogramm loodi omal ajal väga rikkalikuna, lisaks kontserdisaalile ja jäähallile asusid seal kohvikud, stuudiod ning linna üks esimesi keegliradu. Põhjanaabrite pealinnas on väga populaarseks osutunud uus linnaraamatukogu Oodi, selle võlu on väga erinevate tegevuste pakkumine ja vajaduste rahuldamine. Meie linnahall võiks midagi sellesarnast olla. Olemasoleva hoone saaks maksimaalselt ära kasutada, et luua üks tõeliselt demokraatlik ruum, kus linlastel oleks iga ilmaga hea olla ning nad ei peaks alati midagi tarbima. Praegu on näha, et linnahall kutsub inimesi, ilusa ilmaga on kogu hoone katus ja ümbritsevad alad inimesi täis. Linnal tuleks siit edasi minna ning hoone korrastada, avada ning rahvale kättesaadavaks teha.

Izbaš: Linnahall on inspireerinud nii arhitekte, kunstnikke kui ka teiste loomevaldkondade esindajaid, on olnud rohkem või vähem realistlike kujutelmade ja fantaasiate elluärataja. Üks korduvamaid ettepanekuid on kujundada linnahallist konverentsikeskus. Mere lähedus on ideed lennutanud ka spaa- ja hotellimajanduse poole.

Kauge: Kusjuures konverentsikeskus on minu hinnangul linnahallile masendav saatus – isegi kui see funktsionaalselt põhimõtteliselt toimiks. Veel hullem, mingi terminal ja tax free kauplus. Linnahallile on funktsioon juba välja mõeldud: see on kultuuri- ja spordipalee. Nii peaks hoone ka edaspidi ellu äratatama, muidugi kõikvõimaliku ristkasutuse ja lisaatraktsioonidega, millele pakuksid tuge tulevased suuremahulised arendused kummalgi pool linnahalli, samuti uus trammiliin ning linna üldine nihkumine mere poole. Lisaks Oodile on hea eeskuju ka hiljuti renoveeritud Londoni rahvusteater (valmis 1976) ja Barbicani keskus (1982). Need on linnahalliga samal ajal valminud majamürakad, kus kõik peale saalide on linnarahvale vabalt kasutatavad, olgu töötegemiseks, kohtumisteks, lõunatamiseks või milleks iganes.

Arhitektuuriloolane Mart Kalm on kunagi kuskil öelnud, et vaesus on olnud meie arhitektuuriväärtuste päästerõngas. Paljud paigad, mida nüüd väärtustame, on alles just seetõttu, et eestlastel ei ole olnud raha lammutada ja ehitada. Järjest oleme saanud targemaks ja teadlikumaks, osanud lõpuks väärtustada ja targalt üles ehitada näiteks Kalamaja ja vanad tööstuskvartalid. Millal saame nii targaks ja rikkaks, et oskame väärtustada ka nõukogudeaegset modernismi? Lugedes kommentaare ja ühismeediat, jääb ikkagi mulje, et suurem osa leiab linnahalli ja üldse selle perioodi arhitektuuri olevat ilmetu, koleda ja räige ja tuleks kohemaid lammutada.

Tiigiste: See on laiem vastuolu. Nõukogude aja ning selle perioodi arhitektuuriga on paljudel isiklik side, tegu on siiski lähiminevikuga. Linnahalli puhul aga rõhutaksin, et tegu on siiski eesti arhitektide ja linnaplaneerijate initsiatiiviga selline hoone ehitada, projekteerisid linnahalli ju eesti arhitektid ja sisearhitektid ning suures mahus on kasutatud kohalikku ehitusmaterjali – Saaremaalt Tagaverest pärit dolomiiti. Kui arhitektuuriuurijad nii Eestis kui välismaalt linnahalli vormi mingi teise hoonega võrdlevad, siis üldiselt tuuakse näiteid nii Lõuna-Ameerikast kui ka Jaapanist. Tegu on laiema plaaniga ja linnahalli seostamine nõukogude modernismiga on üks vaatenurk, mida võib ka teistpidi arutada.

Izbaš: Võimalik, et inimestele meenub nõukogudeaegse arhitektuuriga rohkem toonane keeruline aeg ja eluolu ning hoonet ennast ei märgata. Negatiivne kuvand lämmatab ka sel perioodil valminud arhitektuuri. Ometi on nende hoonete autoriteks andekad eesti arhitektid, kelle töölaua taga projektid valmisid. Selle peale millegipärast ei mõelda. Kõigil, kes kahtlevad linnahalli väärtuses, soovitan jätta igasugused eelarvamused koju, varuda omajagu aega ja minna seda hoonet lähemalt uurima, vaatama pealispinnalt sügavamale. Tänapäeval julgeksid ilmselt vähesed nõnda mastaapse projekti ette võtta.

Kauge: Ma ei tea, kas just ühismeedia ja kommentaariumid on need, mille alusel teha järeldusi, saati veel kaalukaid otsuseid. Pigem võiks kuulata tarku inimesi, mitte anonüümset irisejate karja või ka näiteks ilast läikivate suunurkadega ärimehi, kes juba paarkümmend aastat ihuvad hammast linna ühe magusama krundi peale. „Nõuka modernism“ on muide üldse linnahalli kohta halb väljend, nagu ka selle seostamine brutalismiga. Linnahall on midagi muud, midagi algupärast ja originaalset, arhitektuuri poolest lähemal eri ajastuid ja ilminguid sünteesivale postmodernismile, mille suhtes meil justkui stigmat pole.

Lõpetuseks ei saa üle ega ümber ka küsimusest, mis siis linnahalliga edasi teha. Kuidas tegutseda? Säilitada hoone, nagu see on? Osaliselt ümber ehitada? Lammutada?

Tiigiste: Linnahall tuleks kindlasti säilitada, renoveerida, restaureerida ning väiksemate sekkumistega avada, et hoonesse võimalikult palju linnaelanikele mõeldud funktsioone mahutada. Soovitan tulla näitusele ja tutvuda stuudio Täna arhitektide ideelahendusega, kus linnahall on ajakohaste arhitektuuri­võtetega nüüdisajastatud, avatud ja ümbritseva linnakeskkonnaga seotud, maksimaalselt on ära kasutatud mereäärne asukoht. Selle juures on esialgne kuju äratuntavalt säilitatud. Stuudio Täna ettekujutuses on hoones kohvikud, poed, jäähall, väliujula ja palju muud põnevat, mida ükski hoone või paik praeguses Tallinnas ei võimalda. Just niisugune võiks olla linnahall (lähi)tulevikus.

Izbaš: Linnahall tuleb korda teha, seejuures säilitada avalik funktsioon, et see jääks kõigile avatud. Peame mõistma, kui palju on võimalusi ühes hoones, selleks et luua sellest kvaliteetne avalik ruum, ja kui palju võib see ühiskonnale tagasi anda, kui see korda on tehtud. Avalikku ruumi investeerimine on heaolusse investeerimine. Milleks ehitada uut, kui olemasolev pakub lõpmata palju võimalusi? Kas mõnikord pole tunnet, et vana asendamisel uuega hakatakse endist siiski taga igatsema? Linnahalliga oleks igal juhul nii.

Kauge: See, kas jätta linnahall alles või lammutada, ei tohiks enam üldse olla diskussiooni küsimus. Kellele ei meeldi, käigu mööda ja lõhkugu parem midagi, mis talle endale kuulub. Niisiis – korda teha, igal juhul korda teha! Küsimus ongi, milleks. Arvan, et linnahallile oleks parim, kui tallinlased selle tagasi omale nõuaks, välistamata ühtegi ühiskonnagruppi. Kesklinn niigi kiratseb, suur avaliku funktsiooniga hoone – mis poleks otseselt või otsapidi kaubanduskeskus! – on siin hädavajalik kui rohke avarusega keha ja vaimu palee, kus saab uisutada, mänge mängida, võimelda, ujuda ja saunas käia, kuulata muusikat, vaadata filme, moodsat tantsu ja etenduskunste, pidada piknikku, istuda kohvikus-kõrtsis või niisama merd ja taevast imetleda. Pidage silmas, et linnahall on parim koht Tallinna kesklinnas päikesetõusude ja -loojangute, tähistaeva ja virmaliste vaatlemiseks. Häid stsenaariume linnahalli elluäratamiseks on pakkunud viimasel ajal nii arhitektid Toomas Paaver¹ kui ka Ove Oot ja Liisi Vähi², kes on oma spekulatiivsete projektidega näidanud, et linnahalli taassünd ei tähenda tingimata mitmesaja miljoni suurust väljaminekut, alustada saab ka kohe ja tasapisi, tagasihoidlikult, väikeste kirurgiliste sekkumistega. Kõigepealt tuleb muidugi lekked peatada ja säilinu vaikne häving lõpetada. Saal võib jääda ootama rikkamaid aegu, ka fantastilise gobelääniga ei juhtu siin midagi ning oleks kriminaalne see kuhugi mujale „ära päästa“ – see Eesti kunstiajaloo suurteos on siia loodud ja peab siia jääma. Aga linnahalli servad, linnapoolsed n-ö jalalabad, autokooli ruumid estakaadi all ning peakorpust ümbritsevad majanduskäigud oma garaažibokside ja endiste töökodadega, samuti 2017. a maha põletatud endine Merekohvik võiksid juba lähemal ajal uued asukad leida ja esialgu kas või hädapärast korda saada. Meil pole ju entusiastidest ja hakkajatest visionääridest puudu, küsimus on, kuidas see entusiasm nakataks linnahalli saatuse üle otsustajate ringi, kuidas mingi positiivne energia käima panna. Sarnaselt on ju läinud endiste linnasiseste tööstuskvartalitega, mille puhul kunagi poleks arvanudki, et need ükskord kultuuri- ja heaolukeskusteks saavad. Kusjuures otsused ei tohiks sündida trotsist ega kasumiihast – linnahall ei hakka tõenäoliselt kunagi suuri kasumeid teenima, selle väärtus seisneb muus, see pole midagi käegakatsutavat, linnahall on Tallinna uhkus, sellel on linna ja kogu Eesti jaoks sümbolväärtus, mis ulatub palju kaugemale selle tellinud poliitilisest režiimist. Leian, et linnahalli n-ö tervislik seisund peegeldab hästi ka linna enda psüühet. Vanarahvast parafraseerides võib öelda, et terves linnas terve linnahall. Nagu arhitekt Veronika Valk kunagi kuulutas: „Igal linnahalli probleemil on lahendus, ja selleks pole lammutamine.“

1 Toomas Paaver, Kommentaar: Parem pool muna kui tühi koor. – Sirp, 3. V 2024.

2 Kaja Kärner, Reporteritund. Mida Tallinna Linnahalliga edasi teha? – Vikerraadio, 12 VI, 2024