Linnaruumi kujundavad piirdeaiad
Piirdeaeda peetakse tihti vaid funktsionaalseks piirimärgiks ning selle seost hoone ehitusstiili või ajastuga ebaoluliseks – või ei osata seda märgata.
Tänavamaastiku ning seeläbi ka miljöö kujundajatena on piirded märkimisväärse tähtsusega. Piirdel on justkui esindusfunktsioon: see toimib koos ehitisega või täiendab hoone arhitektuurilahendust. Eesti linnades on piirete ajalugu jälgitav XVIII sajandi keskpaigast, kui tänavaruumi kujunemise aluseks sai kindel ehitusjoon, mille järgi pidi joondama nii ehitise kui ka piirde. XIX sajandi alguses hakkasid Venemaa keisririigi linnades kehtima nõuded hoone fassaadidele ehk ehitusmäärused, millega koos anti välja ka piirdeaedade ja väravate kataloog. See oli mõeldud uhkematele, eelkõige kivist hoonetele, mida Eestis leiab vaid üksikuid ja suuremates linnades.
1832. aastal kehtestati neljaköiteline ehitusseadus, mis põhines konservatiivsena klassitsismi ehitustavadel. Alles mõnikümmend aastat hiljem, aastatel 1853–1856, koostati tüüpfassaadide albumid ka puitmajade tarvis. Tollal oli majadevaheliseks piirdeks tihti hooviala ja seal toimuvat varjav kahemeetrine või veel kõrgemgi plankaed. Kuna hoovis seisid enamasti abihooned (pesuköök või puukuur) ning ka loomapidamine ei olnud just haruldane, varjas kõrge plank seal toimetamist võõra silma eest. Enamasti eelistati püstplanku, aga küllalt on näiteid ka horisontaalselt löödud laudadest (tüüpiline nt Rakveres). Mõningatel juhtudel oli aiale tehtud hoone arhitektuuri järgides sokkel või karniis, mõnikord olid lauad pealistatud katteliistuga, XVIII sajandil oli juba üldlevinud ka kalasabamustriga väravalahendus.
1857. aastal kaotati ehitusseaduse uue redaktsiooniga tüüpfassaadide kohustus, kuid neid ehitati sellele vaatamata kuni XIX sajandi lõpuni. Kehtima jäid siiski nõuded hoonete asetuse, kõrguse jms kohta. 1900. aasta ehitusseaduse redaktsiooni kohaselt hakkasid hoonete ehitust reguleerima kohalikud omavalitsused, samast ajast pärinevad ka signeeritud ehitusprojektid. Sellega seoses kasvas kiiresti ka arhitektide ja ehitustehnikute arv ning seati sisse linnaarhitekti amet. Nii kujunes linnas kohapeal töötanud-elanud projekteerijate äratuntav käekiri, seda eriti väiksemates linnades.
Hoonete andmetega ehitusplaanid on suurepärased infoallikad. Peale informatsiooni hävinud või ümberehitatud hoonete kohta saab projekti abil ettekujutuse arhitekti loomingulistest kavatsustest, mis jäid teostamata või teostati teistsugusel kujul. Projekte omavahel kõrvutades on sageli näha muutused arhitektide tõekspidamistes või ajastu maitse-eelistustes.
XIX sajandi lõpus hakkas arhitektuur ja linnade tänavamaastik muutuma, eriti just kuurortlinnades ja -piirkondades, kus hooneid ei rajatud enam tänavajoonele, vaid paigutati need üha sagedamini krundi sisse. Uhkemate linnavillade-elamute ees võis kohata madalamaid eri kõrguse ja läbipaistvusega lippaedu. Puitpitsirohke Šveitsi stiil sai üha populaarsemaks, ilmnedes ka üha õhulisemates piiretes, mida kaunistati sageli saelõikeliste või treitud detailidega (uhkeimaid Pärnus, Kuressaares, Haapsalus). Piirde kõrgus võis varieeruda: nii pansionaatide, suvemajade kui ka elamute piirded jäid tavaliselt alla 1,2 meetri või olid üle 1,8 meetri kõrged. XX sajandi algul hakati rajama kolme ja enama korrusega üürimaju, mis rikastasid tänavapilti, kuid ei kujunenud domineerivaks. Tollal levinud juugendstiilis pöörati arhitektuuri detailidele, sh ka piiretele palju tähelepanu.
Eesti riigi sünd tõi kaasa suured muutused arhitektuuris, sealhulgas ka aedade ning piirete kujunduses. Aiapiirded pidid olema kooskõlas rohkete ametlike eeskirjadega. Kuna piirdeid on otseselt käsitletud alles 1938. aastal Riigi Teatajas ilmunud ehitusseaduse ehituseeskirjade osas, siis määrati piirde kõrgus ja asetus tihti linna või kohaliku omavalitsuse määrustega. Kohalikul tasandil kehtestati ka nõuded kruntide suuruse, asetuse, tänavafrondi pikkuse, piirete kõrguse jms kohta. Näiteks ei võinud piire olla kõrgem kui 2–3 meetrit (kõrgus erines vastavalt linna eeskirjale). Eramu projektile piirdeaia lisamine võis sõltuda nii arhitektist kui ka omaniku tingimustest.
Aedlinnade planeerimine võimaldab rääkida aiast kui omandi tähistajast ja nii mitmetähendusliku piiri (omand, keelutsoon jne) paikapanijast. Majade ette tekkisid väikesed eesaiad, mis täitsid meeldiva puhvertsoonina justkui esindusfunktsiooni, näidates majaomaniku jõukust, kultuuritaset jms. Tänavajoonel tuli need piirata hõreda, mitte üle 1,2 meetri kõrguse piirde või võrestikuga, lubatud oli ka hekk. Ees- ja/või iluaedu kujundasid omanikud ise või lasksid seda teha arhitektil. 1920. aastatel puudus veel aiandusarhitekti elukutse, ent vajadus asjatundliku nõu järele aina kasvas. 1920ndate lõpus ja 1930ndate alguses aitas seda puudujääki leevendada suures tiraažis ilmunud iluaianduse harrastajatele nõu andev kirjandus. Majaomaniku jõukus oli määrav tegur piirde materjali valikul: tehti nii madalaid puitkonstruktsiooniga lippaedu kui ka kõrge kivisokliga kivipostide vahele paigutatud metallpiirdeid. Piirdeaedu ehitati piirkonniti isemoodi. Kohalike ehitusmääruste nõuete kõrval sõltus piirete ilme paljuski paikkonnas parajasti tegutsenud tööjõust: arhitektidest, inseneridest ning näiteks kas või betooni valmistavatest ettevõtetest. Piirete puhul hakati senise vertikaalsuse asemel üha enam rõhutama horisontaalsust, ilmselt ka seetõttu, et enam ei olnud vaja kõrgete plankudega oma aeda ning seal toimuvat varjata.
Okupatsiooni algul, stalinismi ajal, rajati hoonete juurde arhitektuurseid piirdeid. Nõukogude ajal soositi piirete kui omandi piiride tähistajate tänavaruumist kaotamist. Seda on siiani märgata näiteks Paide linnaruumis. Tollal ei pööratud linnasisestele piiretele eriti tähelepanu, levisid lihtsamad lahendused, sh ka võrkaiad.
Kuna tänapäeva linnaruumis esineb palju eklektikat ning eri ajastu hooned võivad tihti seista kõrvuti, tuleks piirete taastamisel lähtuda projektist või omaaegsest pildimaterjalist. Rekonstrueerimisel on oluline kasutada hoone ehitusajale iseloomulikke materjale, tähtis on ka järgida proportsioone. Kindlasti tuleks piirdeaia restaureerimisel konserveerida ja säilitada ajaloolist ainest nii palju kui võimalik (enamasti on säilinud kivi- ja metallosad), ülejäänud osad tuleks asendada koopiatega. Infomaterjali puudumisel tuleks lähtuda paikkonna traditsioonist ning seejuures silmas pidada, et elamu ja piirdeaed peavad moodustama omavahel kujunduslikult terviku. Kogu tänavaruumi koopiana taastamine ei pea kindlasti olema eesmärk, sest oluline on arvestada tänapäevaste vajaduste ning otstarbekusega. Tänapäeval on loomulik säilitada ka hilisemad ajaloolised kihistused. See toob küll kaasa eklektika, kuid on pidevalt muutuvas ja arenevas linnaruumis paratamatu ning seega aktsepteeritav restaureerimiskontseptsioon.
Artikkel põhineb EKA muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna magistritööl „Piirdeaedade tüpoloogia Eesti ajaloolises linnaruumis 1770.–1930. aastatel. Ettepanekud restaureerimiseks ja taastamiseks“. Viited Tsaari-Venemaa ja Eesti ehitusseadustele, arhitektuuriajaloo uurimustele, arhiivide ehitusprojektidele ja fotodele ning põhjalikud illustreeritud uuringute koondtabelid koos restaureerimise näidetega leiab magistritööst.