Loova igavlemise „Kino“

Sada betoonplokki ja kilomeeter prussi võrdub kolme varjualusega, mis rõõmustavad neid, kes on harjunud niisama olesklema, ja panevad proovile need, kes molutamist tavaliselt ei harrasta.

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise I kursuse varjualune „Kino“. Autor Alis Mäesalu, projekteerisid Alis Mäesalu, Tuule Kangur, Darja Gužovskaja, Madis Arp Keerd. Ehitasid Aiko Liisa Olek, Anabel Ainso, Anu Alver, Anneli Virts, Arabella Aabrams, Frank Kuresaar, Fred-Eric Pavel, Hugo Georg Kalaus, Karl Robin Timm, Karmo Viherpuu, Kristian Tigane, Laura Haki, Laura Venelaine, Liisalota Kroon, Rasmus Roosileht, Triinu Lamp. Kursuseprojekti juhendasid Ott Alver ja Alvin Järving arhitektuuribüroost Arhitekt Must, puutöökojas suunas tudengeid Ragnar Kekkonen ning konstruktsioonidega aitas Andres Lehtla.

Tartu kesklinnas suleti küll koroonapandeemia järel ja mõjul kaks kino, kuid juuli lõpus avati nende asemel kolm. Kunstiakadeemia esimese kursuse arhitektuuritudengid ehitasid Emajõe kaldale endise Kaunase restorani kõrvale Holmi parki väikevormid-varjualused. Emajõe avamisest linnale on omajagu räägitud, nüüd on jõgi ja selle ümbrus otsekoheselt välja kadreeritud. Rambivalgusse on asetatud kolm vaikelu: jõgi, taevas ja linnavalgustus.

Emajõgi on Tartu sümbol, kuid linnapildis seda nii kerge märgata polegi. Kesklinnas ääristavad jõe mõlemat kallast hämarad pargid, Kaarsilla ja turu vahelise ala melu toidavad suviti töötavad välikohvikud-baarid. Mööda kaldaid on promenaadi kavandatud pikalt, kuid siiani pole selleks jätkunud poliitilist tahet, tähelepanu ega raha. Ehk ongi see hea, sest vahepealsed lahendused ja ajutise iseloomuga paviljonid, varjualused ning kohvikud jätavad rohkem ruumi elule ja unistamisele, tulevik pole veel lõplikult betooni kuju võtnud.

Mööda kehale harjumatult kõrgeid betoonplokke saab nüüd ronida paviljonide ehk kaamerate sisse, olla seal omaette, ära lõigatud ümbritsevast ja nagu sõnab tudengite üks juhendaja arhitekt Alvin Järving, oled sunnitud istuma klassikalise igava Eesti filmi kaadri ees, kus suurema osa ajast midagi ei juhtu, kuid mille detailid suunavad su enda sisse vaatama.

Varjualustest moodustub külake, uus maamärk, mis tõmbab tartlasi ehk ka rohkem teisele poole jõge.

Piia Ruber

Esimese varjualuse kaader asetab rambivalgusesse jõe. Teine on klassikaline vaade taevasse ja viitab sellele, et me kõik oleme ilmselt selili murul taevas pilvi vaadanud. Kolmas kaader sündis soovist pakkuda elamust ka pimedal ajal, seega on kolmandas kaadris tänavavalgustuslamp. Suvisel ajal on näha, kuidas liblikad selle ümber lendavad, päeval leiavad lambikuplil istekoha linnud. „Kino“ toob välja väikesed detailid ja üllatusmomendid, mida muidu ehk niisama lihtsalt ei märkagi.

Varjualused rajati õhtupäikesele avatud kaldale, ebamäärase iseloomuga rohealale, kuhu linlased suviti ilusa ilmaga piknikku pidama kogunevad, veidi unustatud olemusega kaldapromenaadi kõrvale. Selline akupunktuurne linnaruumi loomise meetod, kus valitud objektid asetatakse väga täpselt kaalutletud asukohta, aitab jõeäärset ruumi elavdada, eksperimentaalne ruumiteos loob uusi elamusi ja tegevust, mida kesklinna vasakkallas hädasti vajab. Paviljon-kinodest moodustub omaette kobar, külake, uus maamärk, mis on nähtav ka kaubamaja sihilt ja mis tõmbab ehk tartlasi ka rohkem teisele poole jõge.

Ülesanne

Varjualuse disainiülesanne on vana, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekavas juba 1990. aastatest, ehitama hakati 2006. aastal. Alguses püstitati väikevormid Lahemaale Pedaspeale, seejärel Tallinna avalikku ruumi, nüüd toimetavad esimese kursuse tudengid juba teist aastat järjest kaks nädalat jutti varahommikust hilisõhtuni Tartus. Varjualuse ülesanne on aastate jooksul jäänud suuresti samaks: ruum tugineb looja tekstilisele manifestile, on selle materiaalne väljund. Nii on hea neid omavahel võrrelda, välja joonistub, kui erinevad on arhitekti kui looja autoripositsioonid.

Kaks aastat järjest on tudengitele ette antud materjali hulk olnud ühesugune: sada betoonplokki ja kilomeeter prussi. Sama materjalikogusega peavad hakkama saama ka järgmised tudengid, kes lähiaastatel suvepraktikal Tartusse varjualuse kavandavad ja valmis ehitavad.

Eelmisel aastal kerkis betoonist ja prussidest Uueturu pargi linnaniidu servale paviljon „Nurk“. Naljaga pooleks võib öelda, et sel aastal sai sama raha eest kolm korda rohkem ehk samast materjalikogusest kerkis kolm mängulist ja tugevast kontseptsioonist kantud ruumi. Arhitekt Alvin Järving sõnab, et ülesandepüstitus näitab väga hästi, milliseks ruumiks on ühte ja sama materjali võimalik vormida, ning annab ettekujutuse, kui laialt arhitekt mõtleb ja kui erinevalt on võimalik üht ülesannet lahendada. Sel aastal teostatakse üheskoos varem operaatoriks õppinud ja operaatorina töötava Alis Mäesalu ideed.

Mäesalu ütleb, et varjualuse vorm on alguse saanud jõest, mida polnud võimalik eirata. Oli üsna selge, et ruum pidi olema jõega seotud: „Tahtsin leida koha, kus oleks vaevu märgatav liikumine, et tekiks huvi paigale jääda ja jälgida, et tekiks igavus, mis viiks omakorda rohkem iseendani ja oma mõtete märkamiseni.“ Ta peab oluliseks anda ka linnas inimestele võimalus tunda, kuidas aeg seisab. „Kino“ on kui eksperiment, mis pakub äratundmist neile, kes on harjunud igavlema, ja esitab väljakutse neile, kes molutamist väga ei harrasta.

Keha järgi

Mäesalu leiab, et varjualuse ülesanne on väga põnev ja piisavalt abstraktne, ruumi toetamine tekstile ehk looja manifestile kandis läbi õppeaasta. Varjualune „Kino“ sai alguse rahu, vaikuse ja sakraalsuse otsimisest linnas, Mäesalu soovis luua koha, kus saab olla omaette ja rännata iseendas. Lähteülesandena kirjutatud tekst oleks võinud saada mis tahes vormi, kuid operaator tulevases arhitektis hakkas linnas otsima kaadreid, mis tekstiga sobiksid. Parimate vaikelude leidmiseks valmistati raamid, millega katsetati, kas vaatesuund on õige ja kaader parim. Oma osa mängib ülesande lahenduses ka asukoht. Nii saavad lõpuks kokku tekst, vorm ja kontekst. Kaadrid on hoolikalt välja valitud, korduvalt käidi kohapeal järele proovimas ja vaatamas, vajaduse korral nihutati varjualuse asukohti. 3D-mudelis on võimalik projekteerida vaid arhitektuurilist väikevormi, tegelikku konteksti on seal keeruline tajuda, eriti peenete nüansside puhul. Näiteks vaadet taevale ja tuules kõikuvale puuoksale saab kadreerida vaid kohapeal.

Tudengite juhendaja arhitekt Ott Alver sõnab, et „Kino“ on nii mitut pidi tõlgendatav ja rikkalik, kolmel varjualusel on teatav sarnasus inimesega. Sellel on (betoonist) keha ja (puidust) pea. Ülemine ja alumine osa räägivad eri keelt ning täiendavad üksteist. Ott Alver ja Alvin Järving leiavad, et tegu on kõige paremas mõttes bauhausiliku1 tööga. Varjualuse jalus tuleneb puhtalt betoonplokkide vormist, see on kaine, selge ja funktsionaalne, seal pole midagi ilustatut. Väikevormi päis ehk nokk või pea, kuidas keegi näeb, täidab samuti ausalt seda funktsiooni, mis talle on antud.

Alver ütleb, et varjualuse ülesandega uuritakse ka keha ja ruumi suhet, vaadatakse, kui suur on inimene ja kui palju ta üldse ruumi vajab. „Kino“ puhul tuleb väga hästi välja, et see on tehtud keha järgi, ruumis saab olla nii mitmel viisil: lihtsalt istuda ja välja vaadata, püsti seista või istmetel lebotada. Lõpptulemuse kohta ütleb varjualuse idee autor Alis Mäesalu, et see on täpselt see, mida ta tahtis, aga veel natukene rohkemgi.

„Kino“ on üsna otsene viide paviljoni idee autori esimesele kutsumusele. „Tunnet pole võimalik ette projekteerida ja see on arhitektuuri puhul väga võluv, kuidas ikkagi juhused hakkavad lõpptulemust määrama, nagu filmiski. Tegelemine ruumi, valguse ja inimestega ruumis on ka operaatori töö,“ tõmbab Mäesalu paralleele. Ta ütleb: „Film on efemeerne, arhitektuur konkreetsem. Me oleme jõudnud keskkonnamuutuste olukorda, mille on tinginud pikaajaline silmade kinni pigistamine. Arhitektuur on kompleksne valdkond, kus saab midagi teha paremaks. Mind paelub selle praktiline pool, tahan enam mõelda keskkonnale, kus elame, mis materjale kasutada, millest ehitada, kas üldse ehitada.“

Varjualused teeb atraktiivseks just nende eksperimentaalsus. Need on ruumid, mida igapäevaelus naljalt ei looda, mida riigihangetega ei hangita ja mis ehitamise ja projekteerimise sisseharjunud tavadele ei allu. Otsimine ja katsetamine näitavad kätte ruumi võime üllatada, panna mõtlema, olla mänguline ja loov. Sellist ruumi, eriti avalikku, võiks olla palju rohkem.

Logelemise kiituseks ja igavlemise vajadusest on kirjutanud nii psühholoogid kui ka kirjanikud. Mihkel Muttki on näiteks öelnud, et molutamine ei pikenda eluiga, küll aga parandab elu kvaliteeti. Nüüd on kesklinnas avatud kolm kinosaali, kus pakutakse võimalust väärtuslikku igavust tunda, oleskleda, õppida tundma linnaruumi detaile ja süveneda iseendasse – veeta kvaliteetaega.

„Kino“ toob rambivalgusesse kolm linnamaastiku kaadrit: jõe, taeva ja tänavavalgustuse.

Piia Ruber

* Bauhaus (ametlikult Staatliches Bauhaus) on 1919–1933 aastatel tegutsenud kunstikool Saksamaal. Bauhausis loodi ja õpetati kõiki visuaalseid kunste, kuid ühendav jõud oli arhitektuur. Järgiti põhimõtet, mille järgi ehituste või esemete vorm peab tulenema nende ülesandest (funktsioonist). Seega esindas Bauhaus funktsionalistlikku mõtlemisviisi kunstis ja keskkonnakujundamises. (Vikipeedia)

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht