Majadest Emil Urbeli prillidega

Arko Oki film ei ole siiski arhitektuuri tabamata imest või elamuehituse ruumilistest nüanssidest, see on film mehest nende majade ja mõtete taga.

TRIIN OJARI

Dokumentaalfilm „Ma sündisin garaažis“ (Acuba Film, Eesti 2024, 65 min), režissöör-stsenarist-produtsent Arko Okk, helilooja Xavier Capellas.

Kui mõelda, milline võiks olla arhitektist rääkiva dokumentaalfilmi peategelane, kes kõnetaks ka laia publikut, siis ei ole Emil Urbel paha valik: mitte liiga noor ja seega kogenud, sümpaatse oleku ja veidi muigvel sui jutuga, räägib majadesse puutuvatest asjadest kergelt, justkui möödaminnes elutõdesid puistates. Arhitektile omaselt on ta konkreetne ega eksle liiga kõrgelennulistel teemadel, teab hea maja retsepti või vähemalt seda, millest see koosneb. Ehkki arhitektuuris on erialane diskussioon üksikobjektidelt ammu laiematele teemadele suundunud, on eramaja näol tegu endiselt kõige üldarusaadavama arhitektuurivormiga, mis toidab järjepidevalt kollektiivset ihamasinat.

Enda tehtud majade juurest läbi sõitev Urbel jagab filmis vaatajale lahkelt selgitusi valguse ja vaadete kohta, kulgeb sujuvalt valmis ja alles poolikutes betoonseintega villades ning lööb käega, kui mõne detailiga on projektist veidi mööda pandud. Suures plaanis tundub kõik niigi perfektne olevat: vormide veatu geomeetria, õigesti timmitud aknad ja fassaadivärv, privaatmaja sulnis eraldatus looduse ja teiste omataoliste keskel. Üks maja ei muuda siiski palju, vaja on suuremat korrastavat süsteemi ja nii tehakse pikem peatus Merirahus ja Aavikus, kahes lähestikuses, ent väga erinevas Kakumäe piirkonnas. Esimese tarvis koostas Urbel ühele lehele mahtuvad n-ö kandilised ehitusreeglid, mida sinna projekteerides tuli järgida, teise puhul kavandas ta kõik ligi 70 Merirahu omadest kaks-kolm korda väiksemat elamut ise ühe tervikliku alana ning ostja sai valida lihtsalt eri värvi valmismajade vahel. Linna osalusel 2003. aastal valminud Aaviku on muide üks huvitavamaid elamuehituslikke eksperimente omas ajas. Villameistrina tuntud Urbel sai seal realiseerida hoopis teistsuguse, ilmselt hingelähedasemagi ruumiprogrammi – odava ja ülimalt ratsionaalse.

Mees majade taga

Uuema arhitektuuriga kursis inimesed teavad, et Urbelist sai enam kui paarkümmend aastat tagasi omamoodi üks edu-Eesti imago loojaid, kellelt esimese lääne moodi panga teinud hansapankurid tellisid omale äärelinna ka esimesed rõhutatult lihtsad, suurte akendega funkmajad (üks koguni terve kooli). Sealtpeale hakati samade pankurite antud kodulaenude toel alanud elamuehitusbuumi ajal, kui reegleid õieti polnud, väga kiiresti ka hea ja halva arhitektuurimaitse piirjooni tõmbama ning uusfungist sai teatud laadi sümboolne kapital. Filmiski ei saada Tabasalu nn lollidekülast ja maitse teemast mööda: peategelane on sealt mööda sõites sunnitud filmitegija tahtel ootuspäraselt tornikeste üle ironiseerima. Muide, juba ühes varases intervjuus on Urbel irooniliselt öelnud: „Minu esimene mõte koledate majade puhul on, et inimene ei saanud seda välja mõelda. Seda tegi arhitekt.“¹ Kast või mitte ei ole Urbelile muidugi üldse põhiküsimus. Kes tema projekteerimisfilosoofiast rohkem aimu tahab saada, võtku kätte veidi enam kui kümme aastat tagasi välja antud raamat „100 maja,“ kus Urbel selgitaks justkui kujuteldavale üliõpilasele hea eramu tegemise põhimõtteid.²

Arko Oki film ei ole siiski arhitektuuri tabamata imest või elamuehituse ruumilistest nüanssidest, see on film mehest nende majade ja mõtete taga. See on põgus sissevaade tegusa projekteerija viide päeva (sest just nii lühike oli võtteperiood). Too astub reipalt hommikul jala läbi Hirvepargi tööle, naaseb seejärel koos režissööriga kunagi tehtud majadesse, suhtleb sõpradest tellijatega, teeb tähelepanekuid eluga kaasnenud muutuste kohta – filmi läbivaks naljaks saab alati kuskil maja juures tolknev redel. Käiakse ka aiapeol ja külas arhitekti isal (filmile pealkirja andnud garaažimotiiv jääb seejuures lõpuni veidi ebaselgeks).

Arhitektidest ei tehta filme juhuslikult, sest glamuuri ja põnevust on selle ameti juures vähe. Eestis on arhitektist ja kunstnikust Leonhard Lapinist filmi teinud teine arhitekt, Margit Mutso („Leonhard Lapin. Protsess“, 2020), välismaistest meenuvad eelkõige lapsed: nii Tomas Koolhaasi film „Rem“ kui ka Nathaniel Kahni „Minu arhitekt“ on poja lugu oma isast. Praegu on tuntuim arhitektuurifilme tegev paar Ila Bêka ja Louise Lemoine: esimene on arhitekt ja teise elu muutis üleskasvamine 1990. aastate kõige ägedamas villas, Rem Koolhaasi kavandatud Maison Bordeaux’s.

Redel, kontekst, kasvuhoone, tara …

Arko Okk tunneb Emilit hästi juba varasest noorusajast ning Urbelil pole see esimene ülesastumine Oki filmis: linateoses „Ristumine peateega“ (1999) mängis ta napi jutuga maffiabossi, kamraadideks Urbeli toonased büroopartnerid Ülo Peil ja Taso Mähar. Arvukaid lõike samast filmist on Okk monteerinud uude dokumentaalfilmi, sest seekordne võtteperiood oli tõepoolest lühike ja esmapilgul seosetud vahestseenid annavad Urbeli monoloogile juurde sürrealistliku mõõtme. Seda, et arhitektist rääkiv film ei pea ilmtingimata tõsine ja erialaspetsiifiline olema, on jõuliselt rõhutatud ka teiste vahenditega: täpne, näoilmeid ja juhuslikke detaile hästi kombineeriv montaaž, tähelepanu olmelistele, ent tähenduslikele argiruumi detailidele (elupuuhekid, tarad, võsa, muru jne) – ning muidugi ootamatul hetkel ekraanile ilmuvad märksõnad. Punases kirjas paisatakse välja Urbeli jutust nopitud juhuslikke sõnu, nagu „redel“, „kontekst“, „kasvuhoone“, „tara“, „Mart Kalm“ jne. Võib-olla on see moodsa aja märk, et keskmine keskendumisvõimetu vaataja vajab tag’e ning majakaid, et midagi meelde jääks? Urbelile omast muigvel tooni lisab see igatahes. Ja viimasena, ent peamisena: kogu film on üles võetud 3D-kaameraga ehk vaataja justkui kõnniks, prillid peas, peategelasega kaasa ja kõik ruumid kuni murulibleni on nagu elus. Teisisõnu, ruum ei ole siin filmis mitte rahulik taust mõtisklemiseks, vaid aktiivne kaasarääkija, mis nõuab tähelepanu. Muidugi on film arhitektuurist rääkimiseks võimalusterohkem kui foto või makett, ent lõpuks on autori tõlgenduse küsimus, kuidas oma sõnumit esitleda ning milliseid seoseid tekitada.

Film Urbelist kui arhitektist on kindlasti tehtud vaatajaga arvestades: arhitektuur ei pea olema midagi liiga keerulist ja igavikulist, majad on elamise masinad ning arhitekte on vaja selleks, et nad neid masinaid aeg-ajalt timmiks, vahel isegi tagurpidi käima paneks või mõne uue vidina välja mõtleks. Või selleks, et nad aeg-ajalt külla tuleksid ja küsiksid: „Kuidas elad? Miks see redel siis ripub? Kas uhke villa ehitanud naaber tõesti kanavõrgust paremat aeda ei raatsinud panna?“

1 Elamu projektil pole lõppu olemas. Toimetuse vestlus Raine Karbi ja Emil Urbeliga. – Maja 1999, nr 3.

2 Emil Urbel, 100 maja. Arhitektibüroo Emil Urbel, 2016.