Kes tohib tänavale kunsti teha?

Tartus on hruštšovkade renoveerimisprojektiga kunst tänavale toodud ning seinakunstiga jõuliselt algust tehtud.

SIRLA

SmartEnCity avaliku ruumi kunstiprojekt. Kuraatorid Sirla, Andra Orn ja Evelin Zolotko. Kunstiteos on praeguseks saanud 17st Tartu hoonest.

Järjest rohkem ja rohkem on Eesti linnatänavatel näha kunsti. Olgu need mitmekorruseliste majade kõrgused seinamaalid või spreivärviga elektrikapile pihustatud väiksemad taiesed, idee kunsti tänavaruumi tuua, on universaalne. Keskkonnal, milles me viibime, on meile suur mõju. Kujuta ennast ette kõndimas mööda tehasehoonete kompleksi või vanalinna tänavaid. Tihtipeale inimesed kiirendavad alateadlikult sammu, kui nad on keskkonnas, mis neile ei meeldi. Ning vastupidi, aeglustuvad, kui ümbruskond pakub huvi, tekitab head meeleolu ja uusi mõtteid. Kunstil on imeline omadus tõstatada küsimusi ja nihestada argipäeva. Või olla lihtsalt ilus ja imetlusväärne, mis samuti tekitavad väga tugevaid emotsioone. „Kunsti on lihtsam sinna tuua, kus on inimesed, kui inimesi sinna, kus on kunst” on tabavalt öelnud Eesti üks populaarsemaid tänavakunstnikke Edward von Lõngus. Kui oleme veendunud kunsti positiivses mõjus ning tahame, et rohkem inimesi saaks sellest osa, siis on mõistlik kunsti sinna tuua, kus inimesed tavaliselt viibivad. Avalikus ruumis viidame igapäevaselt väga palju aega ning üksluine ja inimesega mittearvestav keskkond mõjutab ka meie enesetunnet. Hallid müürid, pikad telliskiviseinad ja mahajäetud majad on kõik potentsiaalsed lõuendid, millel võimalus olukorda parandada. Sellegi poolest saab teemale väga erinevatel viisidel läheneda. Mina näen, et praegusel hetkel tegutseb avalikus ruumis kolm erinevat kunstiliikumist, mis tänavatele värvi ja loomingulisust juurde toovad. Need on grafiti, tänavakunst ja muralism. Kõik kunstiliikumised tegutsevad avalikus ruumis ning rikastavad seda keskkonda, kuid igaüks omal moel.

Grafiti ja tänavakunst

Idee isealgatuslikult majaseintele eelkõige kirjutama ja siis ka joonistama hakata pärineb grafitist, mis jõudis Eestisse 90ndatel. Sellest ajast tekkis harjumus kõike, mis on seintele kriibitud, nimetada grafitiks. Sel ajal muid kunstiliikumisi avalikus ruumis ei olnudki. Ka ÕS defineerib grafiti kui „hoone, tunneli vm seinale (hrl loata) tehtud kiri v pilt“. See on aga vaid pool tõde, sest grafiti on küll seinale tehtud pilt, aga iga seinale tehtud pilt ei pruugi alati olla grafiti. Näen grafitit kui kitsamat kunstiliikumist ja subkultuuri, millel oma kindel raamistik. Grafiti eesmärk on oma pseudonüümi linnaruumis levitada. Kes kõige aktiivsem ning stiili ja tehnika poolest parim, saab kõige rohkem tähelepanu. See on kui mäng nende vahel, kes ise sellega tegelevad ning grafitimaailmast väljaspool oleva publikuga suhtlemine on teisejärguline.

Grafitist arenes välja järgmine kunstivorm – tänavakunst- kus idee seintele joonistada säilis, aga motiivid ja tehnikad muutusid. Kasutusele võeti šabloonid, kleepsud, postrid ja muu selline. Ka publiku huvi suurenes, kuna tänavakunst on üleüldiselt avatum ringkonnavälistele huvilistele, tihtipeale kommenteerib päevakajalisi teemasid, kasutab viiteid kultuurile, kirjandusele, ajaloole. Tänavakunsti eesmärk ei ole oma nime levitada, vaid kaunistada linnaruumi ja tõstatada arutamist vajavaid küsimusi. Aga harjumus nimetada grafitiks kõike, mis on seinale kirjutatud ja joonistatud, ei lase tihtipeale tänavakunsti ja grafitit näha kahe erineva liikumisena.

 

Muralism ehk suuremõõtmelised seinamaalid

Olukord läheb veel põnevamaks, kui mängu tuleb ka kolmas avaliku ruumi kunstiliikumine – muralism ehk suuremõõtmeliste seinamaalide tegemine. Erinevalt tänavakunstist ja grafitist on seinamaalid mitmekorruseliste majade suurused ning tavaliselt kooskõlastatud kõikide asjaosalistega. Muralism on uusim trend linnaruumis, mis on nüüd jõudnud ka Eestisse: 2017 aasta suvel tõi Mextonia festival Tallinnasse 50 seinamaali ning Tartus on just lõppemas SmartEnCity renoveerimisprojekt, mille raames saab 17 vastremonditud maja enda seinale ka kunstiteose. Seda tähtsam on selle uue trendi tulekuga aru saada grafiti, tänavakunsti ja seinamaalide erinevusest.

Seinamaalide tegemine on koostöö seina omaniku, linnavalitsuse, rahastajate ja kunstniku vahel ning sealt kompromisside rägastikust sünnib kavand. Kujutage ette olukorda, kus 30 inimest proovivad ühele meelele jõuda nii isiklikus küsimuses, kui seda on eelistus kunsti suhtes. Kui aga teos läheb kortermaja seinale, siis just seda tulebki teha. Sellises olukorras jäävad peale illustreerivad ilupildid, mis liiga teravaid küsimusi ei püstita. Võrreldes üksipäini toimetava tänavakunstniku või grafitikirjutajaga, on need lähenemised nagu öö ja päev.

 

Kellele kuulub avalik ruum?

„Aga inetu on luba küsimata teise seinale joonistada. Äkki talle ei meeldi see. Tuleb kõikide käest küsida enne,” võib kõlada tüüpiline reaktsioon tänavakunsti lähenemise vastu tegutseda iseseisvalt. Aga kes on need „kõik”? On ju iseenesest mõistetav, et inimesed, kes maalitavas majas elavad, saavad otsustada, mis nende seinale tuleb. Aga kas ka see, et nende naabrid, kes teost oma aknast iga päev näevad, ei saa üldse kaasa rääkida? Või need inimesed, kes seinast iga päev mööda kõnnivad, aga elavad teises linnaosas? Kes otsustab nii kollektiivse asja üle nagu avalik ruum?

Kõige konservatiivsemalt lähenedes oleks see linnavalitsuse ülesanne. Linn ju vastutab linnaruumi väljanägemise ja kasutajamugavuse eest. Tegelikkuses aga näeme, et enamus kunsti, mis avalikus ruumis näha, on sinna toodud, kas kunstnike omal algatusel või erinevate linnast sõltumatute projektide ja mittetulundusorganisatsioonide poolt. Tänavakunsti ja grafiti lähenemine ütleb, et „kus viga näed laita, seal tule ja aita”. See on avatud kõigile, kel piisavalt pealehakkamist sekkumiseks. Siia hulka kuulub ka teose üle värvimine, kui keegi on otsustanud, et ilma selleta ilusam on. Avalik ruum on nende vormida, kes tunnevad piisavat motiveeritust, seda ise teha.

SmartEnCity kunstiprojekt on seni kõige suurem algatus Tartu linnaruumi kunsti tuua koostöös linnavalitsuse ja korteriühistutega. Projektis osalenud hrustsovkad on funktsionaalsetest majakastidest muutunud kunstiteosteks, mida külalised imetlema ja pildistama tulevad. Kui aga vaadata, kuidas on samad protsessid toimunud mujal välismaal, siis see projekt tähistab alles muralismi-liikumise jõulist algust Tartus. Loodan, et need majad toimivad põhjendusena tekitada veelgi tänavanurki, mis Tartule omast nooruspärasust ja loomingulisust õhkavad.