Majakeskne Vilen Künnapu

Vilen Künnapu: „Tallinn – vahel on küll tunne, et on ikka kolgas! Vaata siingi aknast välja: mingi trafoputka, prügikastid, poriloigud. Selline see Eesti on, ilma idealiseerimata.“

TRIIN OJARI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vilen Künnapu oma maalinäitusel „Aktid arhitektuuris“ Kopli Põhjala tehase kunstigaleriis.

Piia Ruber

Tänavu pälvis kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia „julge ja isepäine“ (nii on auhinna määrajad sõnastanud) Vilen Künnapu. Ta on ilmselt üks tuntumaid arhitekte, kes on avalikkust raugematu intensiivsusega irriteerinud, lõbustanud ja ärritanud juba 1970. aastatest saadik. Rahutu looja­natuur, alati näljane millegi uue järele, vankumatu usus kunsti ülimuslikkusse, ise pidevas ümbersündimises loomingulise elurikkuse katkematus ahelas – teel, mis on ta nüüd maalikunsti juurde viinud.

Niinimetatud Tallinna kooli arhitektide rühma liikmena oli ta üks neist, kes hakkas ehitatud keskkonda, linnaolmet, aga ka arhitekti rolli ja väljendusvahendeid tajuma teisiti, kui seda oli tehtud varem. Üks neist, kelle tundlik, eri kunsti­alasid sünteesiv vaade arhitektuurile tõstis asjaliku ja igava eriala Nõukogude aja lõpukümnendil kunstilistesse kõrgustesse, kus miski pole kindel ja tuleb valmis olla ootamatusteks. Päevatöö suures ja (võimaluste piires) edumeelses kolhoosiehitusele orienteeritud EKE Projektis andis Künnapule võimaluse kavandada maale unenäolisi, metafüüsilisi, keerulisi keskusi, teostada end süsteemis, mille kestmisse ei usutud. Oma kogemuse palju mitmekihilisemast, poeetilisest ja vastuolulisest maailmast on osanud ta suurepäraselt kirjasõnasse valada, esseed nagu „Keskkond läbi müüdi“ või „Arhitekt kui viirastus“ on mõjus lugemine ka tänapäeval, miks mitte ka sürrealistlikud arhitekt Steineri lood.1 Uute aegade tulles pidi parimas loomeeas Künnapu põlvkond end arhitektina taasleiutama: algul unistama suurelt, vaimustuma oodatud vabadusest, seejärel kohanema olude ja turujõudude meelevallas lahustunud rolliga. Arhitektuur on harva individuaalne kunst ja nii on Künnapu kõik viimase 30 aasta suuremad tööd loodud koos Ain Padrikuga, kelle osa laureaadi loomingus tuleks samamoodi tunnustada. „Tema oli juba EKE ajal palju tõsisem arhitekt kui mina,“ kinnitab Künnapu.

Bürool Künnapu & Padrik on läinud hästi, tööde mõttes koguni rikkalikult. Tõsi, kriitikutele need majad enamasti ei meeldi ja ühtki arhitektuuripreemiat nad uuel Eesti ajal saanud ei ole. Mõni ütleb, et nad oma aega kinni jäänud, mõni jälle, et arhitektuuri nagu skulptuuri teha on vastutustundetu. Kriitika ei ole muidugi karvavõrdki muutnud Künnapu kunstnikupilku ja kreedot: majad on ajatud energiatornid, mille roll on olla silmatorkav maamärk. Keskkondlikkus, millest ta ise on palju kirjutanud, ei pea tähendama inspireerumist argiruumist või ökoloogilisi eesmärke, see võib tähistada näiteks samastumist teatud masinlikkuse ideedega või miks mitte otseühendust kosmosega! „„Kujund“ on mu lemmiksõna,“ märgib ta ise ja arvab, et sambad, kaaraknad, tornid või kuplid ja muud tema majade nn traditsioonilised kujundid mõjuvad tuttavlikuna, loovad assotsiatsioone teadaolevaga ning silla minevikuga.

Kohtun Künnapuga porilumeses Kopli tööstusmaastikus Põhjala tehase kunstigaleriis, kus ta on just avanud oma maalinäituse. Seeria suureformaadilisi töid valmis mõne kuuga. Roheliste glasuurplaatidega kaetud kohvikus kohvi ei ole, külastajaid peale meie ja fotograafi ka mitte. Eemal kolistavad tellingutel töömehed, rassides vana tehase kallal – uued loftid tõotavad saada magusaks ampsuks praegu käimas kinnisvararallis. Künnapu on sellistes linna poolvalmis ilusinetutes kohtades seigelnud juba noorest peale.

Eelmisel aastal sulgesite koos Ain Padrikuga loodud arhitektuuribüroo uksed, täis sai 30 aastat tegutsemist. Mis tundega te seda tegite?

Vilen Künnapu: Eks seda oleks veelgi võinud pidada, kui väga vaja, oleks saanud ka töökest välja võluda. Tegu oli ühise otsusega, aga kahju on ikka. See oli mõnus klubi keset linna [Künnapu & Padriku kontor asus Tallinnas Pärnu maantee kurvil majas nr 28 T. O.], kus käisid üliõpilased, seal olid raamatud, maketid, üle tee kohvik jne. Praegu on mul juba uued tuuled. Mul on uus ateljee 11. korrusel Tartu mnt läbimurdel, kust näen kõike: oma varast tööd, arvutuskeskust Tartu maanteel (Tartu mnt 13), kolme torniga maja Narva maanteel, Metodisti kirikut, Radissoni, Viru keskust.

Sõber Harry Charrington on kirjutanud, et sinu töödes peegeldub arhitekt, kes elab linnas ja just sellises nagu Tallinn, mitte kusagil mujal. Sa oled läbi ja lõhki linnainimene, seda ka oma töödes ja kirjutistes. On linn sulle sedavõrd tähtis?

Olen tõesti linnas sündinud ja siin kogu elu elanud. Aga ma isegi ei käsitleks linna millegi eraldiseivana, masinlikuna, vaid elusorganismina. Minu filosoofia järgi kõik elab, kõik on loodud, ka linn on loodus. Räägitakse, et toome kivikõrbe potid ja teeme linna looduse – ei, linn on inimeste tehtud loodus samamoodi nagu sipelgapesa on loodus.

Sinu kõige esimesi tekste, koos Juhan Viidinguga kirjutatud „Ettepanek“ (1972), ongi manifest linnale tema mitmekesisuses, üleskutse märgata tagahoove, tühermaid ja tööstusarhitektuuri, kaunistada seda kõikjal kunstiga. Sind on paelunud linnaobjektide varjatud esteetika.

Ega palju pole muutunud, see artikkel sobib ka tänapäeva: võtame kasutusele tööstushooned, tagahoovid ja igasugu torud värvime üle, toome kunsti sisse – ja siin ta ongi. Minu näitus Põhjala sepikoja saalis ongi pühendatud sõpradele Viidingule, Toltsile ja Keskkülale, kellega ma mööda Koplit ringi kolasin. Võtame või Viidingu luuletused: need on puhta kujundi peal, kolm-neli rida ning koht on olemas, inimene ja meeleolu täpselt paigas.

Oled palju kirjutanud keskkondlikkusest, eks iga arhitekt pea seda oma loomingu juures oluliseks. Sinu majade kohta öeldakse tihti, et need on nagu iseseisvad kunstiteosed, näiteks skulptuurid, sest arhitektuuri muud aspektid on tagaplaanil. On see nii?

Eks nad pea ka sisemiselt toimima, muidu ju neid ei ehitataks. Nõudmistele vaatamata olen püüdnud oma hoonetesse teisi funktsioone sisse tuua, ülesande piire laiendada, ja üldiselt on tellijad olnud avatud. 1990. aastatel oli kõik veel vabam, reegleid oli vähem, praegu on kõik mugavaks läinud, detailplaneeringud on nii paigas. Omal ajal olid need rohkem nagu ettepanekud … Sa ei saa olla hea arhitekt, maalikunstnik või luuletaja, kui sa tervikut ei taju, kõiki kunste ei taju. Kui tahad olla kõva vend, siis tea kõike ja ole igal pool. Ei ole midagi, et tänapäeval on infot nii palju: lihtsalt müra on palju, head ja olulist on ikka sama vähe.

Mis arhitektuuri puutub, siis juba mitukümmend aastat räägitakse avalikust ruumist ja üle majade mõtlemisest. Lõigatakse jupp keskkonnast välja ja öeldakse, et see on tähtis! Selge see, et kusagil Euroopas on kõik majad juba valmis ja nende vahele siis tehakse midagi, kliima on ka teine. Ei ole mõtet teiste järgi teha! Arhitektuur peab olema majakeskne. Ei tohiks maja ja ruumi eristada, enne tuleb hea maja teha ja sellest tuleneb ruum: tänav, väljak, park. Kõikidel Euroopa kuulsatel peatänavatel Nevski prospektist kuni Champs-Élyséeni on tihe majasein ja seal sõidavad ka autod, saab peatuda ja minna teatrisse või restorani. Ka Tallinna peatänav vajaks uut objekti. Oma üliõpilastega proovisin järele, et Estonia teatri juurdeehituse lava mahub ilusti ära, kogu tänav saaks uue hingamise. Teeme konkursi, kutsume kõvad nimed ja teeme ühe kihvti asja. Kui mõni puu lähebki kaduma, siis mis sest, linnas nii käibki.

Sa olid Tallinna linnaarhitekt kolm aastat, aastatel 1992–1995. Oli see ametnikutöö või looming?

Keegi pidi selle elu siin käima lükkama, Tallinn oli nagu vana sõjaväelinnak, porilombid ja muud mitte midagi. Tuli uus võim, kapitalism, ja meile öeldi, et tehke, poisid! Laar viis läbi erastamise, tekkisid pangad jne. Linnapea Jaak Tamm ütles mulle ja Hain Karule [linnaplaneerimisameti juhataja – T. O.], et tehke ükskõik mida, peaasi et protsess käivituks, majad kerkiks ja midagi juhtuks. Esmalt ma ei saanudki aru, kui suur roll on linnaarhitektil: pidin looma kogu organisatoorse poole, algatama palju uusi asju. Siis hakkasid arhitektid vaikselt järje peale saama, rohkem ehitama ja meid hakati kõvasti kritiseerima. Põlvkondade erinevus, mis teha, see on mujal ka nii. Toonane hea tuttav Reima Pietilä istus omal ajal kaheksateist aastat tööta ja pagendati Oulusse õppejõuks. Mina võisin vähemalt siin Tallinnas olla, õpetada tehnikakõrgkoolis, ei pidanud kuhugi Valga kõrgemasse arhitektuurikooli minema (naerab) …

Kuidas sa kriitikat oma majade aadressil võtad? Tavaliselt ei jäta need kedagi külmaks.

Ma olen nii oma asja sees, et enamasti ma ei teagi sellest – ja ei lähe korda ka. Maailmas on alati arhitekte, kes teevad linna aktsente, tšakraid. Ja nende vahel on siis plasma. Mõnedele sobibki eriliste asjade tegemine, ega ma ainuke pole. Lugesin just head raamatut, Ayn Randi „Allikat“, kus peategelasest arhitekti prototüübiks on Frank Lloyd Wright. Tema ajab raamatus oma asja, kõik hindavad teda, aga samas ka sõimavad. Ma olen arhitektuuris alati loovust propageerinud. Arhitekti positsioon ühiskonnas on ka meie endi teha, arhitekt võiks olla rohkem visionäär. Tallinna kõrgemas tehnikakoolis proovin seda õpetada, lasta erilist asja teha. Ega selliseid inimesi palju ole, enamik tahab oma elu rahulikult ära elada ja olla masinavärgi osa. Mina rikun vahel meelega reegleid, teen näiteks autoga sõites vale pöörde või muu mõne täiesti mõttetu asja. Absurdikirjanikud on nimetanud seda motiveerimata teoks. Mulle meeldib olla vahel vähk ja käia tagurpidi, öelda seda, mida ei tohi, mis ei ole mainstream.

Kas oma majadele teinekord esmapilgul tarbetute vidinate külgetegemisega on sul sama mõte?

See on teatud vabadus, ja tellijatele need meeldivad. Torn ei ole mul niisama, vaid müstiline kujund. Noor arhitektuuriteadlane Ksenija Litvinenko kirjutab minu kohta, et kui Vene avangardist Malevitš võttis puhtad geomeetrilised kujundid ja hakkas neist oma kompositsioone üles ehitama, siis Künnapu võtab ajaloolised elemendid – gooti akna või võlvi, kreeka portikuse – ja neist kokku tekib midagi uut, ajaloolised elemendid on oma tähendusest puhastatud.2 Sammas ei ole enam sammas ega elevant enam elevant. Sünnib uus keemia, uus loominguline energia.

Omal ajal EKE Projektis said ka aina maamärke, suuri keskusi projekteerida. On arvatud, et arhitektil oli toona isegi rohkem vabadust.

Kolhooside asjad ei olnud tegelikult kuigi suured, hilisemal ajal oleme saanud ikka vägevaid komplekse projekteerida. Viru keskuses või mõnes büroohoones on jõud sees. Muidugi on neis kompromisse ja kommertsilõhna, aga need esindavad oma ajastut ja neis on kirge. Teeme! Arvan, et kaubanduskeskus on geniaalne leiutis. See mõeldi välja USAs pärast sõda. Ilmastikust sõltumatu sisekeskkond, kus on tänavad, sillad, liftid – nagu Piranesi maailm. Äri on meie ajastu põhiasi, linnad on sellest sündinudki.

Kuhu suunas arhitektuur või linnaehitus liigub?

Inimkond on muutumas, meie teadvus laieneb ja materialismi aeg saab läbi. Me oleme palju teadlikumad nn kolmanda maailma või Hiina ja India tarkustest, kombineerime erinevaid teadmisi. Mulle näiteks meeldib nii tehnoloogia kui ka šamanism.

Kas sul on vahel kahju, et oled pärit väikesest Eestist?

Omal ajal, pärast Rovaniemi Arktika keskuse projektiga saadud tähelepanu [1984. aastal koos Ain Padrikuga tehtud võistlustöö sai eripreemia T. O.] kutsuti mind nii Ameerika Ühendriikidesse kui ka Šveitsi, Zürichi tehnikaülikooli õppejõuks. Aga ju siis ei tahtnud, siin oli huvitav. Tallinn – vahel on küll tunne, et on ikka kolgas! Vaata siingi aknast välja: mingi trafoputka, prügikastid, poriloigud. Selline see Eesti on, ilma idealiseerimata.

1 Oma olulisemad kirjutised on Künnapu koondanud raamatusse „Üle punase jõe. Valitud tekste 1971–2001“ (Tallinna Tehnikakõrgkool, 2001).

2 Ksenija Litvinenko. Elevandimaja (Vill a Kristi). Rmt: Vilen Künnapu. Kunst, arhitektuur, revolutsioon. Koost Vilen Künnapu, Indrek Grigor. Eesti Arhitektuurimuuseum, Tallinn 2016, lk 27.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht