Me peame rääkima punamonumentidest

Kui palju me punamonumentidest tegelikult teame? Palju oleme neist ülepea teada tahtnud? Avalik ja avatud mõttevahetus aitaks selle teemaga tubli jupi edasi liikuda.

ANU SOOJÄRV

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Nõukogude monumendid on Eestis kõneaineks riigi iseseisvuse taastamisest saadik, enne seda olid need samuti pinnuks silmas, lihtsalt salaja. Ukraina sündmused on aastakümneid vähem või rohkem hõõgunud mureküsimuse õliga üle valanud ja Nõukogude režiimi esindavad monumendid põletavad korraga jälle valusamini. Mida siis lõppeks punamonumentidega teha ja mida tegemata jätta?

Parim arveteõiendus on mäletamine

Teadupärast toimus 1980. aastal Tallinnas Moskva suveolümpiamängude purjeregatt, mille eel jõuti Tallinna nägu päris korralikult mukkida. Muu hulgas rajati regati võõrustamiseks terve Pirita jahisadam ühes Pirita teega, sadama suudmesse püstitati Moskva olümpiamängude metallist logo-skulptuur. 15 aastat pärast purjeregati toimumist andis Eesti Vabariigi toonane president Lennart Meri piirivalveameti peadirektorile soovituslikku laadi käsu eemaldada seesinane logo-skulptuur, mis punane nii ihult kui ka hingelt. Käsk jäeti täitmata. Pirita jahisadama direktor põhjendas seda nii: „Me ei peaks seda häbenema, et meil olümpiamängud olid“.1

See Pirita jahisadama toonase direktori kommentaar, mis esindas 1995. aastal uskumatut muinsuskaitselist novaatorlikkust, aitab ka praegu põhjendada, miks pole vaja punasümboleid mõtlematult maha rebida. Me nimelt ei peaks seda häbenema, et meil selline ajalugu on – ega unustama.

„Ah nii. Ja mis me siis tegema peaksime? Leninit ja Stalinit kujutavad skulptuurid linnaväljakutele tagasi vinnama ning nende jalamid nelgimerre uputama, sest see on meie ajalugu?“ ironiseerite pahaselt. Vimm ja nõutus võõrvõimu sümbolite osas on mõistetav ning inimloomuses ja ajaloos pisut sonkides avaldub, et ka täiesti ootuspärane. Okupatsiooni all kannatanud rahvast paiskub varem või hiljem välja küsimus, mis paelussi kombel pikalt sisemust järanud: kas meil pole mitte paganama õigus vägivallasümbolitega lõpparve teha? Õigus lõplikult minema lüüa siin lehana heljuv punadespoodist genius loci, kel pole meiega mitte mingisugust pistmist?

Kahtlemata on vägivaldsest režiimist välja rabelenud riigil õigus end (taas)kehtestada ja seepärast pole Leninil, Stalinil ega ühelgi teisel punase nimbusega tegelasel meie linnaväljakutele asja. Punapersoone kujutavate mälestusmärkide neutraliseerimine, veelgi rahuldustpakkuvamalt kohitsemine, on rahva enesehinnangu seisukohast vaieldamatult oluline. Eesti ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi taga asuvasse punamonumentide parki on koondatud just sellised persoonid, kõige suurematest pimedusevürstidest kuni tagasihoidlikuma punapaistega kangelasmärtriteni. Pargis, kus punaskulptuurid on asetatud kiirte motiivi järgivatele rajakestele, mõjuvad need malenditena, mis on meie suva järgi liigutatavad, mitte enam vastupidi. Paraadlikelt kohtadelt teisaldatud isikud mõjuvad kui riielda saanud lapsed, mõnel jäse või suisa peagi kaotsi läinud. Ometi ei röövi see neilt võigast kvintessentsi. Monumendipark on turvaline koht, kus lapsed võivad, nagu vanasti, onu Lenini sülle pugeda, ent piisavalt õõvastav mitte unustamaks, mis juhtuda võib, kui pargi asukad sealt putku pääsevad. Ajalugu kipub end kordama nagu katkine grammofoniplaat.

Kõige kihvtisemate ja vahetumate okupatsioonisümbolite ehk isikuid kujutavate punamonumentidega on Eestis pärast iseseisvuse taastamist võidukad lahingud tegelikult juba ära peetud. Hävitamisest pääsenud skulptuurid ja mälestusmärgid on turvaliselt lukustatud muuseumidesse, mõned ikoonilistest kurilastest voolitud büstid valitsevad nüüd ehk vaid eraaedades lillepottide üle. Ukrainas aset leidev terror on aga igat masti Nõukogude ajast jäänud monumentide eluõiguse jälle küsimärgi alla seadnud ning sunnib mõtisklema, kust läheb piir enesekehtestamise ja tarbetu laastamise vahel. On mõistetav, et okupatsiooni ajal püsti pandud vennashauatähiste, eriti kui nende alla kedagi ülepea maetud polegi, obeliskide, mälestusmärkide ja telliskiviseina laotud „Au tööle“ killustikuks jahvatamine ja vanarauda lohistamine ahvatleb kui sireenide laul. Eriti praegu, kui Ukrainas toimuv tülgastab ja rebib ka meie haavad verele. Kogu punase õõvastava absurdi mälust ja avalikust ruumist pühkimine tundub hõrgu kättemaksuna. Intelligentseim ja magusaim kättemaks oleks aga ehk hoopis mäletada? Saada sedavõrd enesekindlaks, et vaadata punamonumentidele ülalt alla ning need hoopis enda kasuks tööle panna.

Nõukogude pärandit tuleks paremini tunda

Mida, miks, kuidas ja kus täpsemalt säilitada, on loomulikult keeruline ja delikaatne küsimus, mis vajab põhjalikku ja – tähelepanu, tähelepanu! – avalikku diskussiooni. Teisaldamisotsuseid ei ole mõistlik langetada kitsal seltskonnal isekeskis – ja kohe eriti ei peaks seda tegema kitsas seltskond salaja. Riigikantselei juurde moodustatud monumendikomisjoni tegevuskava, vähemasti sellekohane infopisuke, mis salajasest missioonist on ajakirjanikel õnnestunud välja pigistada, veeretab mõtte vägisi „vana hea“ Nõukogude aja juurde tagasi. Ka toona tehti nii mõnedki otsused kitsas ringis ja salaja, sest nii lihtsalt oli, ja proletaarlase asi polnud küsimusi esitada. Ometi tahame nüüd, demokraatlikus Eestis, Nõukogude ajale ja kogu tollal valitsenud mentaliteedile meeleheitlikult vastanduda.

Avalikust arutelust punasümbolite teemal võiks kujuneda verstapost, kust edasi liikuda just nimelt sellise enesekindluse poole, mis aitaks Nõukogude mälestusmärkide tähenduse ümber mõtestada. Kui palju me punamonumentidest tegelikult teame? Palju oleme neist ülepea teada tahtnud? Enamasti rahuldutakse kaastekstiga, et Nõukogude mälestusmärgid on pühendatud Nõukogude „kangelastele“ „ennastsalgavate tegude“ eest. Mitmekülgne avalik arutelu avaks punamonumentide nüansseerituma tausta ja heidaks valgust ka sellele, millest pole osatud ega soovitud mõelda. Andrei Šumakov kirjutab Päevalehes2, et ühele neist Nõukogude Liidu kangelastest, Timofei Romaškinile Vääna-Jõesuus püsti aetud mälestusmärk võeti hiljuti südametäiega maha. Romaškin teenis tsiviillennuki pardamehaanikuna, oli muidugi nõndanimetatud suure isamaasõja veteran ja hukkus Nõukogude Liitu truult teenides. Mälestusmärki mees siin kindlasti ei vääri, aga ühtlasi pole ta meie jaoks ka märkimisväärseim punakurjam. Kas peaksime suvalise monumendi mahavõtmiseks esmajärjekorras ressursse kulutama sööstma? Näiteks rahalist sorti, sest monumendi teisaldamine pole just odav lõbu.

Selle arvamusloo kirjutamise ajal ilmus Delfis lugu, et teisaldati Auvere elektrijaama juures seisnud Nõukogude haubits ja kavas olevat ka elektrijaama fassaadilt elektrisädet sümboliseeriv metallist pannoo maha võtta.3 Särtsumotiiv meenutavalt liialt punatähte. Suurtükk lubati ümber kolida Sinimäe sõjamuuseumi, pannood ootab mahavõtmise korral tõenäoliselt vanaraua kokkuost. Elektrisädet sümboliseeriv pannoo, mis on valminud tõenäoliselt 1970. aastate lõpul või 1980. aastate algul, kuulub monumentaal-dekoratiivkunsti žanri, millel, erinevalt monumentidest, nõukogude Eestis ideoloogiaga palju tegemist ei olnud. Modernistlikke hooneid elavdati kujutava kunsti lisandustega, mille kavandamisel kasutasid kunstnikud pigem universaalseid motiive ja kohalikku pärimust. Levinud oli napsata dekoratiivkunstiteose aines n-ö emahoone otstarbest. Alati ei tulnud monumentaal-dekoratiivtaieste tellimus n-ö kõrgemalt poolt vaid näiteks kolhoosiesimees või hoone arhitekt ise soovis oma ehitisele dekoratiivteost, mis viis erinevaid radu pidi koostööni kunstnikuga. Eesti kunstnikud ei olnud Nõukogude sümboolika kujutamisest suuremat huvitatud, pigem oli monumentaal-dekoratiivkunst neile katsetamist ja uute võtete proovimist võimaldav lisaleib. Muidugi ei teinud kompositsioonile lisatud rahutuvi või aatom paha, tegu oli siiski Nõukogude liiduvabariigis viljeletava žanriga ning paratamatult kujundas see teoste esteetikat. Kavandeid hindavatesse komisjonidesse kuulusid loomulikult ka kommunistliku partei esindajad, aga rangetest ideoloogilistest ettekirjutustest nõukogude Eesti monumentaal-dekoratiivkunsti puhul siiski rääkida ei saa.4 Ehkki Auvere elektrijaama fassaadil küütleva metallsädeme autor ja motiiv pole selgunud, on tõenäoliselt tegemist kõigest elektrisädemega ja Eesti nõukogude perioodi monumentaal-dekoratiivkunsti näitega

Nõukogude aegsete objektide hoogtöö korras mahasikutamine võib osutuda libedaks teeks, mida mööda liuglevad prügikasti ka teosed, millel Nõukogude võimuga otsest seost pole. Viha sunnil, teadmatusest või parajat võimalust ära kasutades võidakse lahti saada nii mõnestki teosest, mille ainus patt on Nõukogude perioodil ajastule omases esteetikas valmimine. Nõukogude pärandi parem tundmine ja selleteemaline info aitaks neil objektidel vahet teha ja klaarimalt otsustada, mida nendega siis ikkagi pihta hakata.

1966. aastal valminud Tehumardi mälestuskompleks Saaremaal on igati ehe punamonument, seda näeb igaüks. Küllap on vähem teada, et kompleks valmis hinnatud arhitekti Allan Murdmaa ja tunnustatud skulptorite Matti Variku ja Riho Kulla kavandite järgi. Punamonumendid on sageli kavandanud Eesti kunstnikud ja arhitektid, seda mitte oma meelsuse presenteerimiseks, vaid täitmaks tellimusi, mis olid valitseva võimu ja ajastu nägu. Tehumardi mälestussammas koos ähvardavalt nurgeliste mehenägude ja mälestus­kivide väljaga on pühendatud Nõukogude sõduritele, kes 1944. aastal sakslastega maha peetud Tehumardi öölahingus otsa said. Tõsiasi on, et tapluses kaotas elu ka hulgaliselt sõtta mobiliseeritud Eesti mehi, seda mõlemal poolel, rääkimata kohalike tsiviilisikute läbielamistest. Samalaadsete memoriaalide teisaldamise või hävitamisega haukaksime justkui tükikese ka iseenda küljest. Esmapilgul võõrast ülekohtuselt mälestavad monumendid tähistavad tegelikult ka meie enese ajalugu ja kaotusi. Teisaldamise asemel võiks panna need jutustama hoopis lugusid eestlaste mõttetutest lahingusurmadest.

Ideoloogiliste kultusisikute koht ei ole linnaväljakutel, ent Nõukogude pärand on palju mitmekesisem. Pildil Auvere elektrijaama fassaadil elektrisädet sümboliseeriv metallist pannoo.

Ken Mürk / ERR / Scanpix

Pahameele ja augustipäikese poolt kuumaks köetud Narva tankil õnnestus enne Ukraina sündmusi aastakümneid võrdlemisi edukalt avaliku tähelepanu eest redus kükitada. Hiljuti tuli sellel teadupärast pjedestaalilt alla ronida ja pole enam mõtet heietada, oleks seda pidanud tegema praegu, 20 aastat tagasi või 20 aasta pärast. Narva soomuk on kunstiväärtuseta objekt, milletaolisi endistes liiduvabariikides rännates ikka siin-seal küngaste otsas kohata võib. Tankil kui Nõukogude Liidu hirmuvalitsuse otsesel sümbolil pole mis tahes Eesti linna avalikus ruumis mingit kohta. Sõjamasin kui niisugune pole ülepea mälestusmärgina kohane. Ometi on tankistid – kui hõrgult mitmetähenduslikult on nimetatud tanki kaitsjaid – solvunud ja Eesti riigis pettunud. Pronkssõduri teisaldamismürgel 2007. aastal oleks pidanud kõigi eelduste kohaselt muutma meid pikantses poliitilises olukorras delikaatsemaks, ent nagu kirjutab Ilmar Raag Edasis5, on eestlasel hoopis, vastupidi, mõõt täis saanud.

Traagilist ajalugu ei saa olematuks teha

Pole sugugi laiduväärt, et tagasihoidlik eestlane viimaks rusika lauale lööb, ent seejuures peaks olema aru kõiki monumente ühte patta mitte panna. Näiteks skulptor Endel Taniloo ja arhitekt Ülo Sirbi 1966. aastal kavandatud sõduripea Hiiumaal, ametliku nimega „Hiiumaa kaitselahingute kangelastele 1941“, kohalikele tuntud kui Kivi-Jüri, kolitakse samuti kohalikku sõjamuuseumi. Nõukogude sõdurikiivriga, ent üpris neutraalse stiliseeringuga graniidist mälestusmärgi olid hiidlased kuulu järgi n-ö omaks poisiks kodustanud ning kaitselahingutega teda enam suuremat ei seostatudki. Samuti ei hakanud monumendi jalam teatud kuupäeval nelkidest punetama. Kevaditi oli Kärdla koolilõpetajatel lausa välja kujunenud traditsioon sõduri pead pesta. Sõdurikuju tähendus olekski nagu õnnelikult teisenenud, ent nüüd on hiidlased sellele vanapoisile selja pööranud ja näevad selles taas punamonumenti. Kivi-Jüri teise kohta viimist, seda eelkõige tee-ehituse tõttu, arutati ka 2007. aastal. Toona jäi sõdurpoiss paika, sest müraka liigutamine oleks osutunud tarbetult kalliks. Võib arvata, et mitmeid kümneid tonne kaaluva monumendi teisaldamine pole odavamaks läinud …

Olümpiamängude logo-skulptuur Pirita jahisadama suudmes on mass­toodang, mille on kahtlemata kunagi disaininud kunstiharidusega inimene, ent mida küllap veel Moskvastki leida võib, aga, erinevalt Narva tankist, pole see vaatamata punatähele otsene agressiooni sümbol. Sest, taas, olümpiamängude kui niisuguste võõrustamine pole häbiasi. Tegelikult ka siis mitte, kui peakorraldaja on Nõukogude Liit. Eestile oli see tahes-tahtmata suursündmus, mis Tallinna linnapilti suuresti kujundas ning mitte sugugi viletsamaks.

Skulptor Enn Roosi ja arhitekt Arnold Alase kavandatud pronkssõdur punavõimu mekana meie kesklinna enam hästi ei passinud. Oma uues asukohas Kaitseväe kalmistul tundub norutav pronksmees kuidagi vähem pinges olevat – ja kõik teised samuti. Raadi memoriaal ei asu Tartu kesklinnas, aga häda on selles, et vastaskaldal kõrgub meie rahvuslik uhkus Eesti Rahva Muuseum. Selline dissonants ajab harja punaseks, arusaadav. Teisalt moodustavad ERM, kunagise Raadi mõisa varemed ja neile justkui oponeeriv Nõukogude memoriaal isevärki koosluse. Kolm pealtnäha erinevat sümbolit jutustavad meie ajaloost nagu suurte värviliste piltidega raamat. Nõukogude okupandid pressisid meie rahvuslikku ajaloonarratiivi verised kirsajäljed ja muu tragöödia raames hävitati ka algne ERM, mis oli kurioossel kombel rajatud Raadi mõisa peahoonesse – baltisakslaste kui meie üle samuti valitsenud võõrvõimu kantsi. Aga kõige kiuste on ERM Raadil tagasi. Miks mitte ära kasutada sedavõrd kõnekat arhitektuurisituatsiooni ja Raadi memoriaal samuti meie heaks tööle panna, kujundada ala vastavalt ning selgitada olukorda infotahvlitel? Paraku tundub skulptor Ants Möldri ja arhitekt Rein Luubi kavandatud Raadi memoriaali osas juba otsus langetatud olevat. Kuidas aga presenteerida näitliku materjalita meie ajalugu ja läbielamisi?

XIX sajandil rajatud Pärnu vana pargi soovisid kohalikud punamonumendi teisaldamise järel muuta koerapargiks, mis pargi väärikat ajalugu silmas pidades siiski ei teostu.6 Esmapilgul ehk vahva mõte: okupatsioonisümboliga ehitud „koledast kohast“ saab helge ja valge ala, kus hakkavad laste kilkamise saatel turnima mehkad neljajalgsed. Ent kas ei anna me sellise jälgede kaotamisega justkui signaali, et midagi pole olnud, keegi polegi meie kallal jõhkrutsenud? Teisest maailmasõjast võidumehena väljunud Nõukogude Liit kirjutas teadupärast ajaloo, mida võiks siiski ilukirjanduse riiulitelt otsida. Pealegi ei tundu kommunismiidee visandiplokis sugugi nii väärastunud, nagu riigid ja rahvad, kelle turjal seda praktiseeriti, paraku tõdema peavad. Sel viisil on arusaam, et Euroopas on vaid üks staarkurjus, see Voldemort, kelle nime me nimetadagi ei või, tugevalt juurdunud. Sellist suhtumist tuleb muuta, aga ilma illustreeriva materjali ning selgitavate lugudeta on raske seletada ja mäletada.

Keerulisele punamonumentide teemale on raske leida üheseid ja ainuõigeid vastuseid ning lahendusi. Üks on siiski kindel: Nõukogude mälestusmärke võib karistada, palju kulub, traagilist ajalugu olematuks teha pole võimalik. Puna­monumentide oma käsutusse pööramine, nende kaaperdamine, aitaks leppida ja ajalooga sel viisil arved õiendada ning nii säiliks ka näitlik materjal, et ikka jonnakalt edasi mäletada. Avalik ja avatud mõttevahetus aitaks sellel lõputul auklikul mühklikul ja alatasa lapitud teel tubli jupi edasi liikuda.

1 Post 13. VII 1995, nr 617, lk 1.

2 Andrei Šumakov, Neile, kes istuvad tankis. – Eesti Päevaleht 5. VIII 2022.

3 Roman Starapopov, Priit Simson, Auveres lammutati pjedestaal, millel seisis punahaubits. Enefit eemaldab veel ühe nõukogude rajatise. – Delfi 6. VIII 2022.

4 Anu Soojärv, Peidus pärand. Unustatud teosed ja kunstnikud nõukogude Eesti monumentaalkunstis. Magistritöö. Eesti Kunstiakadeemia, 2021.

5 Ilmar Raag, Süvatank eesti hinges. – Edasi.org 20.VIII 2022. https://edasi.org/143997/ilmar-raag-suvatank-eesti-hinges-glubinnoi-tank-v-estonskoi-duse/

6 Rahvaalgatus: teeme punamonumendist vabastatud parki koerteala. – Pärnu Postimees 18. VIII 2022

https://parnu.postimees.ee/7587252/rahvaalgatus-teeme-punamonumendist-vabastatud-parki-koerteala

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht