Meeli kõditav ja uudishimu äratav ruumiuurimine

Arhitektuurimuuseumis avati uus püsinäitus, kus tutvustatakse ruumiteemasid ka lastele, seda eelkõige meelte vahendusel.

LIISI VÄHI

Püsinäitus „Uuri ruumi!“ arhitektuuri­muuseumis. Idee ja kujundus Kadri Klementi, Katrin Koov, Kaire Nõmm (Arhitektuurikool, b210). Illustraator Teele Strauss, graafiline disainer Maris Kaskmann, videomontaaž Lauri Laasik (Motor). Valgustuse juhtimine Vallo Rähn (Illumination Team), konsultandid  Johanna-Mai Riismaa,  Joan-Tähven Vene, Reimo Unt. Installatsioon „Reflexio“ autorid Grete Veskiväli, Krista Dintere, Rūta Palionytē.

Arhitektuurimuuseumi püsiekspositsiooni kuuluv näitus „Uuri ruumi!“ on loodud koostöös arhitektuurikooli õpilastega, välja selgitades, mis ruumis köidab ja mängima ärgitab. Selline näitus teeb rõõmu, sest lastele on vähe läbimõeldud ruume ja mänguvõimalusi. Lapsed ei pea käima vaid mängutubades ja -väljakutel, mis kipuvad olema vaimuvaesed, ebaesteetilised ja täis visuaalset müra. Muuseum võiks olla eakohane, aga just seal on laste-, mängu- ja mängulisuse ruumi tihti liiga vähe ega ole mõeldud nende kasvu, keha ja tõlgendusvõime eripäradele. Mänguruum ei pea tähendama liumäge või rulaparki, saab luua palju delikaatsemalt ja nutikamalt – pakkuda võimalust mööda serva turnida, kusagile piiluda või mingit põnevat detaili katsuda. Tuleb rohkem arvestada laste viisiga maailma haarata ja seda tundma õppida kas katsudes, ise tehes ja jõukohastele küsimustele vastuseid otsides.

Lapsed naudivad näitust täiel rinnal, sest neil on vabadus ringi joosta, kõike puudutada, ise katsetada, mängida, uurida, omal käel midagi põnevat avastada. Lastenäituse puhul on olulisim tabada, mis neile pinget pakub, on huvitav ja mänguline. Lapse keskendumisvõime ei ole nii arenenud kui täiskasvanul ja seda on nutiilmaga järjest enam nõrgestatud, nõnda on lapsi raskem köita ja nende tähelepanu hoida. Sestap on tähtis kaasata lapse meeled. Me ei taju ruumi ainult vaadates, vaid tunnetame oma kehaga helide ja lõhnade kaudu. Ka ehitusmaterjale saab tundma õppida mitte nende kohta lugedes, vaid katsudes ning ehitades konstruktsioonidega tutvust teha. Põnev on kogeda, kuidas ruum puudutab, kasutada võimalust mõne elemendi vahele ja sisse pugeda või kusagilt läbi roomata.

Üllatusi pakub nägemismeelt pettev installatsioon. Ka kuulmismeel saab avastamises osaleda ning isegi lõhnameelt, üht võimsamat mälestuste talletajat, ei ole unustatud. Näitusel on väljas ka kaunilt teostatud kütkestav raamat, mis ellu ärkab. Elavaid pilte vaadates saab mõtiskleda, kuidas meid ümbritsevad ruumid muutuvad. Kuna tänapäeval loetakse kompimismeele osaks ka tasakaalu- ja temperatuuritunnetust, oleks põnev ka nende rakendusvõimalust näha. Oodata on näituse laienemist muuseumiesisele õuealale. Ehk saab need meeled seal proovile panna?

Näitusel on interaktiivseid eksponaate, kuid need ei pea alati tähendama ekraane. Peale võluraamatu on teisi, ilma ekraanideta, kuid siiski kasutaja käitumisest sõltuvaid lahendusi. Ka video on pigem vahend, mitte eesmärk omaette. Lastele pole vaja pakkuda muuseumides järjest enam populaarseid intensiivseid virtuaallahendusi, vaid võimalust avastada maailma oma keha ja meelte kaudu. Samal ajal on siin võimalus lõõgastuda, jälgida ja kuulata. Juba see, et sisenedes tuleb jalavarjud ukse taha jätta ning ringi liigutakse pehmel vaibal, loob teise meeleolu. Kõikjale saab maha istuda või lausa pikutada ning seeläbi on atmosfäär mõnusalt vaba ja loominguline. Kindlasti mõjub teistmoodi hämar salapärane võlvialune ruum, mis vastandub harjumuspärasele eredale muuseumiatmosfäärile.

Milline ruum köidab last ja ühtaegu lubab keskenduda? Visuaalne müra ja üleküllus, kus kõik lastele pakutav on värviküllane ja ülearu lapsik, töötavad pigem vastu. Info, helide, värvide ja liikuvate piltide kakofoonias igatseb lapse meel üha enam rahu, tasakaalu ja esteetilist terviklikkust. Näitusel ongi meeldivalt rahulik ja tume palett, mis viib tähelepanu olulisele. Ruum on osa esteetilisest kasvatusest ja harmooniatunnetuse arendamisest, last ei tohi siin alahinnata.

Hea on olla kohas, kus on mõeldud lapse eripärale: kasvule, vaatamis- ja ulatumiskõrgusele. Seda kuni piirini, et täiskasvanul on raske mõnda kohta pugeda või mahtuda, ja nii ongi hästi. Las tunnevad täiskasvanud seda, mida muidu lapsed – et ruum ei ole nende järgi tehtud ja nad pole õiget kasvu, et hakkama saada.

Eestlased on Euroopa suurimad muuseumikülastajad. See tähendab, et oleme uudishimulikud ja kultuurilembesed. Kas sellisteks kasvavad ka meie lapsed? Millised on laste võimalused eakohaseks, kvaliteetseks, harivaks meelelahutuseks? Kuidas kasvatada uut muuseumi- ja kultuuripublikut, kui nad on ära teeninud vaid lastenurga, pliiatsid ja paberi? Igal näitusel võiks olla ekspositsiooni osi ka lastele ja noortele, et neil tekiks huvi, et nad saaksid vanemaga koos vaadata ja elamusi jagada.

Arhitektuurimuuseum on täitnud suure lünga laste kultuurialases harimises, kuid ka lastele mõeldud ruumide vallas. Lastega koos aega veeta, aga ka näiteks sünnipäevi pidada võib vabalt muuseumis, pargis, sporti tehes, teatris vm. Ma ei ole mängutubade vastu, aga seal tunnen end konveieris oleva mutrikesena, kelle meelt standardse valemi järgi lahutada püütakse. Mängutubadega piirdudes kasvatame kiire meelelahutuse tarbijaid, mitte süvenevaid ja kvaliteeti hindavaid lapsi.

Lastes on vaja arendada süvenemisoskust, aidata õppida keskendumist, äratada sügavamat huvi elu ja selle imeliste nähtuste vastu. Siin peab jälgima, kuidas seda soodustav keskkond on üles ehitatud, kui õnnestunult on tabatud, mis lapse meeli erutab ja äratab. Ruumiuurimise näitusel on väga hästi õnnestunud käsitleda arhitektuuri tutvustavaid teemasid. On näha, et ruumilahendused ja disain on põhjalikult läbi mõeldud ja mõtestatult esitletud. Sealjuures saab ka esteetilise elamuse, näiteks ümmargune ruum, lintide mets ja torurägastik on visuaalselt stimuleerivad ja inspireerivad.

Teadlikumad lapsed, kes ümbrust märkavad ja hindavad, hakkavad ka ise paremat ruumi looma ja tahtma. Arhitektuurimuuseumi keldrisaali avastusretk sobib päris väikesele ja suuremale lapsele. Huvilised saavad ruumi avastada orienteerumiskaartidega, mis kaasa mõtlema ärgitavad.  Täiskasvanulegi meeldib selline mänguline avastamine ja mängimine, võimalus olla veidi lapselik, sest inimene on ainuke liik, kes ka täiskasvanuna mängib, on kirjutanud Eik Hermann („Mängiv inimene. Kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist“, 2014). Kui laps nõuab multifilmi, siis tegelikult tahab ta areneda, ta tahab, et tal oleks põnev ja lõbus.

Näitusel „Uuri ruumi!“ on lastel ja täiskasvanuil võimalus saada uusi ruumikogemusi, õppida panema tähele ümbritsevat ning seda kõike parasjagu lastepäraselt, nii et on põnev ja lõbus.