Mida Barcelonalt õppida?

Adrià Carbonell: „Kuigi küsimused, millega linnad üle ilma rinda pistavad, on sarnased, peavad lahendused olema alati kohapõhised.“

KERLY RITVAL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Adrià Carbonell on arhitekt, urbanist ja õppejõud Rootsi kuninglikus tehnoloogia­instituudis. Ta on andnud loenguid katoliiklikus Leuveni ülikoolis, Tallinna tehnikaülikoolis, Umeå ja Sharjah’ Ameerika ülikoolis. Carbonell on uurimisrühma Aside kaasasutaja ning kirjutab arhitektuuri, poliitika ja keskkonna kokkupuutepunktidest. Ta on raamatu „Armastus taristu vastu: hooli­mine arhitektuuri tugisüsteemidest“ („Infrastructural Love: Caring for Our Architectural Support Systems“, Birkhäuser 2022) kaastoimetaja. Veebruari lõpus andis Carbonell Eesti kunstiakadeemias avaliku loengu „Contra naturam: nüüdis­aegse urbanismi teke Barcelonas“.

2019. aastal pidasite Tallinna arhitektuuribiennaalil loengu digipöördest ja füüsilise ruumist. Kohtume ruumis, mida toona kirjeldasite. Teie olete oma kodus Rootsis ning mina teisel pool merd Islandil. Seekordse kohtumise põhjus on loeng „Contra naturam: nüüdisaegse urbanismi teke Barcelonas“, mille andsite kaks päeva enne Ukraina sõja algust. Mind üllatas, et rääkisite seekordses loengus urbanist Ildefons Cerdàst (1815–1867) ja moodsast Barcelona linnaplaneerimisest, mis ulatub XIX sajandi keskpaika. Jõuate Cerdà juurde ikka ja jälle tagasi ka teadusartiklites. Missugune on teie akadeemiline suhe Cerdàga, kui kaua olete teda ja tema loomingut uurinud?

Veebruari lõpus andis Carbonell kunstiakadeemias avaliku loengu „Contra naturam: nüüdisaegse urbanismi teke Barcelonas“.

Kuvatõmmis

Adrià Carbonell: Võib öelda, et olen Ildefons Cerdàga seotud olnud terve elu, sest kasvasin üles Barcelonas ja seega on ta mu alateadvuses alati olemas olnud. Arhitektuuriõpingute ajal uurisime Cerdà Barcelona-planeeringut lähemalt. See, millega me nii põhjalikult ei tutvunud, oli töö, mida Cerdà tegi enne Barcelona linnaplaani koostamist – kõik tema kirjutised ja see, mis jõudis raamatu „Üldine linnastumine“ („The General Information of Urbanization“, 1859) kaante vahele.

Cerdà elus oli mitu etappi, aga üleilmse tuntuse saavutas ta alles hiljuti. Omal ajal kritiseerisid tema loomingut nii Kataloonia kodanlased kui ka kultuurieliit. Kindlasti mängis selles kriitikas oma osa ka poliitika, kuid lühidalt öeldes juhtus see, et Barcelona linnavalitsus kuulutas välja linnaplaneerimise konkursi, mille võitis kohalik arhitekt. Siis tuli Madridist otsus, et edasi minnakse hoopis Cerdà plaaniga. Juugendit viljelevate arhitektide ettekujutus linnast oli väga kunstipärane ja ilutsev, Cerdà vaatas uut linna inseneri pilguga. Kõige muu kõrval jättis kohalike ja kultuurirahva hinge okka ka see, et Cerdà ei olnudki arhitekt, vaid hoopis insener.

See juhtus 1970.–1980. aastatel, kui uus urbanistide põlvkond tõstis Cerdà pjedestaalile ning andis talle linna­planeerimise ajaloos keskse koha. Oli neid, kes uurisid tema pärandit, aga mitte ainult konkreetset Barcelona linnaplaani, vaid ka tema uurimistööd selle plaani teostamiseks. Kõik kulmineerus Cerdà sajandal surma-aastapäeval. Rahvusvahelisel areenil oli ta ikkagi tundmatu, sest tema mõtteid oli selleks ajaks tõlgitud vaid prantsuse keelde. 1997. aastal avaldas prantsuse ajaloolane Françoise Choay raamatu arhitektuuri ja linnaplaneerimise ajaloost, kus kirjutas Cerdàst kui valdkonna pioneerist ja silmapaistvast tegelasest. 2000. aastatel jõudis Cerdà rahvusvahelisele areenile, tema pärandit hakati süvenenult uurima, sellest kirjutati, selle üle arutleti. 2015. aastal leidsin varasemate uurijate kaudu Cerdà enda jaoks uuesti.

Miks on vaja Cerdàst rääkida? Mida saame innovatsiooni- ja digiajastul tema loomingust õppida?

Kuigi Cerdà elutöö on üle 150 aasta vana, käsitleb see kõiki linnastumise küsimusi ning aitab mõista ja lahendada urbaniseerumisega seotud kitsaskohti. Cerdà oli arvatavasti esimene, kes käsitles urbanismi kui protsessi, ta mõistis, et linna ei saa kujundada valmisobjektiks. Linnaplaneerimises on palju kihte ja elemente, ta sai aru, et linn areneb pidevalt: aineringlus, kiirus, tehnoloogia ja inimestevahelised suhted tekitavad aina uusi ruumilisi olukordi, mida pole võimalik ette näha.

Võib öelda, et Cerdà oli visionäär, kes kujutas juba 150 aastat tagasi ette linnastunud maailma, kus me praegu elame. Tema ideed keerlevad tänapäevaste teemade ümber: linn, loodus, linna ja looduse vahekord, ökoloogilised suhted, infrastruktuur ja transport, samuti sidevahendid ja info. Ta oli ka üks esimesi linnaplaneerijaid, kes kasutas töös andmeid ja statistikat ning toetus kogutud teabele, et luua linna mudel ja linnaehituslik süsteem.

Kunstiakadeemia loengu lõpus rääkisite rohelisest Barcelonast: Cerdà planeeris laiendatud ristmikke, kuhu sai kavandada skvääri või kohtumiskoha. Cerdà kujundas Barcelona rohelisemaks, meeldivamaks paigaks. Mida võib linnaökoloogia seisukohalt Cerdàlt õppida?

Me peame aru saama, et tema töö oli vastureaktsioon Barcelona ajaloolisele linnakoele. Kataloonia pealinna süda oli enne uuendusi müüriga ümbritsetud tihe keskaegne linn, ehitatud kõrgusesse, hügieen ja sanitaartingimused pea olematud. Cerdà keskendus elamistingimuste parandamisele. Ta pakkus välja uut tüüpi linnaruumi, mis soodustaks võrdselt kõigile ühesuguste võimaluste andmist. Ta uskus, et igale linlasele peab jaguma ruumi ning arvutas välja ka miini­mumi: 40 ruutmeetrit inimese kohta. Sinna sisse arvestas ta ka puhta õhu, sotsiaalse võrgustiku, haiglad, koolid jms.

Ta ei piirdunud ainult linnaga, vaid arendas oma mudelit edasi, integreeris linna ümbritsevaga. Cerdà võitles selle eest, et linnaelu hüved, nt taristu ja hea ühendatus, jõuaksid maapiirkonda, ning maaelu eelised rohelus ja avarus oleksid ka linna südames. See mõte haakub väga hästi ökoloogilise ja jätkusuutliku arengu ideega.

Tõite eelnevalt välja, et Cerdà pärandi osa on andmete kogumine ja kasutamine. Kui paljud linnauurijad ja -planeerijad toetuvad oma töös andmetele? Kas linna peab andmepõhiselt planeerima?

Cerdà oli kirglik andmete koguja ja kasutaja, tema töö oli väga metoodiline. Ta tahtis rajada oma andmesüsteemi. See juhtus ajal, mil sotsiaalteadlased tõstsid rambivalgusesse statistika ja andmebaasid ning need jõudsid üle Euroopa ka teistesse valdkondadesse. Ta toetus oma töös kvantitatiivsele uurimisviisile ning koostas kogutud andmete põhjal diagramme, andmekogumeid ja statistikat. Tema töö tulemustest saab põhjaliku ülevaate raamatust „Linnastumise üldteooria“ („The General Theory of Urbanisation“, 1867), mis sisaldab umbes 600 lehekülge statistikat, lihtsalt arve.

Näiteks uuris ta töölisklassi elutingimusi. Oma tööga tõestas ta, et need on väga kehvad. Tema koostatud statistikas on andmeid kliimast kuni hooneteni, majade kõrgus, tänavavõrgustik ja linnamaastiku omapära. Ta tahtis välja töötada mudeli ja põhimõtted, kuidas kogutud andmed linnaplaneerimise plaani lülitada. Näiteks arvutas ta välja, kui lai peab tänav olema. Andmed näitasid, et ideaalne tänav on koos kõnniteega 20 meetrit lai. See kajastub ka tema linnaplaneerimise plaanil.

Praegu on linnaplaneerijate kasutuses palju andmeid. Maailm on andmestunud ning igasugune statistika on justkui lõputu. Cerdà pidi aga ise looma andmestiku, ise koguma ja tõlgendama. Tänapäeva linnaplaneerija töötab palju andmetega, kuid saab need mujalt, kellegi teise käest. Kuna andmeid on nii palju, siis tuleb saadud teabesse suhtuda kriitiliselt ja olla teadlik kallutatuse võimalikkusest.

Siiski tuleb ka meeles pidada, et andmed ja statistika ei ole ainus linnaplaneerimise meetod, me ei saa linna planeerida ainult andmetele toetudes. Andmed pakuvad meile küll külmi kalkuleeritud fakte, empiirilist informatsiooni, kuid linn on palju rohkemat. Cerdà ühendas andmed ja analüüsi seaduste, elanike kombestiku ja linnamaastiku sümbolitega, ta võttis arvesse linna sotsiaalsed aspektid.

Tänapäeva linnaplaneerimises on üks komistuskive digitaalne reaalsus. Ühiskond liigub aina enam võrgustunud maailma, toetutakse digikeskkondadele. Sellega kaasneb suur oht, et meie otsused taanduvad ainult sellele, millega seal maailmas kokku puutume, kuid linnad on endiselt materiaalsed, nad on tegelikkuses olemas. Kõike ei saa taandada digiteerimisele. Linnadel on sümboolne väärtus, sinna on koondunud majanduslik võim, seal põimuvad suhted, elud ja palju muudki. Andmestik on väga vajalik, aga me peame meeles pidama, et seda teavet ei saa otse planeerimisse ümber tõsta, info tuleb enne töödelda ja sellele väärtus anda.

Siit saame edasi liikuda järgmise teema juurde. Tallinnas ja linnaplaneerimises üle ilma räägitakse väga palju nutilinnast. See tähendab, et hoone, kvartal või linnaosa on ühendatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võimalustega. Nutilinnas on näiteks seotud transpordivõrk, rattaringlus, leed-tänavavalgustus, foorid jms. Linlaste käitumist jälgitakse ning kogutud andmete põhjal püütakse linnaruumi mugavamaks ja kasutajasõbralikumaks teha. Ometi tunnevad sellise linna elanikud ebamugavust ega taha nutilinna võimalusi kasutada. Ebaõnnestumise kuulus näide on Lõuna-Korea nutilinn Songdo, mis hoolimata kõige moodsamatest võimalustest on suhteliselt inimtühi. Miks selliseid linnu peljatakse?

Ildefons Cerdà on moodsa urbanismi rajaja. Ta planeeris keskaegse kitsa ja sumbunud linna asemele õhurikkad ruumikad kvartalid, mida on võimalik kohandada ka XXI sajandi vajadustele.

Logan Armstrong / Unsplash

See on väga huvitav küsimus, millele pole selget vastust. Nutilinn püüab olla kõikehõlmav linnaplaneerimise kontseptsioon, kuid jääb siiski väga kitsaks ja piiratuks. Tark tehnoloogia ei lahenda kõiki linnaplaneerimise probleeme.

Usun, et võime taas õppida Cerdà loomingust. Selleks peame pöörduma linna kui protsessi juurde. Cerdà jättis ruumi linna arengule ja tulevikule, ta lubas linnal muutuda, arvestas teadmatusega. Kuigi Barcelona rangete kvartalitega linnaplaan paistab paindumatu, pakub selline lahendus väga palju võimalusi, on vastuvõtlik uutele ideedele, pidevalt muutuvale seadustikule, sellesse ruumi mahub palju eri põlvkondade ideid. Barcelona ei ole praegu see linn, mis ta oli Cerdà ajal – see linn, mille Cerdà kavandas, kuid siiski hoiab linna alusvõrgustik, kvartalitel põhinev struktuur linna koos. Minu arvates on see hea, sest viimasel ajal koostatakse palju linnaplaneerimise lahendusi, mis püüavad lahendada liiga paljut. Nii tekibki olukord, kus linlane ei võta keskkonda omaks, ei kasuta seda nii, nagu linnaplaneerija oli eeldanud ja kavandanud, sest ruumis puudub spontaansus. Tuleb olla tähelepanelik ja hästi läbi mõelda, mida disainida ning mis jätta disainimata, kuhu jätta ruumi tuleviku ebamäärasusele. Tuleb leida tasakaal, mitte üle disainida ja planeerida. Linna ei saa planeerida kontoris, omaette valmis joonistada ja loota, et see ehitatakse üles nii, nagu see on paberil. Seda ei juhtu, parem on selleks valmis olla ja teadmatusega arvestada.

Suhtumine uude ruumi ja see, kuidas uuendusi vastu võetakse, sõltub linlaste vastuvõtlikkusest. Tallinnas on palju arutatud, milline tuleb Zaha Hadidi büroos kavandatud Rail Balticu Ülemiste terminal, kas Ülemiste City areneb just nii, nagu plaanides kirjas. Te ütlesite eespool, et algul oldi Cerdà Barcelona plaani suhtes kriitilised. Kas teil on infot, kuidas linlased, kellele need majad ja tänavad kavandati, reageerisid? Kas plaan meeldis neile või oli kõike korraga liiga palju ja muutus liiga järsk?

Kuidas võtta … Need, kes said enese kuuldavaks teha, kuulusid peamiselt kultuuri­eliiti, oma arvamuse ütlesid need, kes olid majanduslikult heal järjel. Me ei tea, mida töölisklass arvas.

Nii palju kui ma lugenud olen, tabas Cerdà plaani kultuurieliidi pahameel. Nad panid ühte potti esteetika ja poliitilised küsimused. Vastumeelsust tekitas see, et uus linn oli väga innovaatiline, seal polnud grammigi harjumuspärast neogootit, barokki või klassitsismi. Arhitektid olid rohkem huvitatud Pariisi mudelist, arhitektuurist kui monumendist.

Cerdà plaani kritiseeriti ka seetõttu, et otsus selle projektiga edasi minna tuli Madridist. Katalaanid ei saanud ise oma linna tuleviku üle otsustada. Kui plaani teostama hakati, kriitika vaibus, uus linn andis võimaluse ka kodanlastele, kes said välja kitsast keskaegsest vanalinnast, nad said laiemad tänavad, avaramad pargid ja hubasemad hoovid.

Ma ei ole kuigi palju mõelnud linnaplaneerimise poliitilisele ja esteetilisele aspektile. Tihti kujundatakse oma arvamus uute hoonete või linnaplaneerimise lahenduste kohta meedias ilmunud arvamuste põhjal. Märkasin seda ka enda puhul: enne kui kujundasin oma arvamuse näiteks Zaha Hadidi büroo Ülemiste terminali kohta, kuulsin seda puudutavast poliitilisest kemplusest ning ma ei vaadanud terminalihoonet enam kui arhitektuuriteost. Võib vist öelda, et urbanism ongi väga poliitiline nähtus …

Ongi nii! Cerdà ütles samuti, et linnaplaneerimine toetub kolmele sambale ja üks neist on poliitika. Ta kavandas Barcelona ümber selliselt, et rikkad maaomanikud ei saaks kogu kasumit endale, jagas krunte nii, et võidaksid ka nõrgemad. Ta küsis, kes pääseb linnas maaomandile ligi. Tihti taanduvad suhted küsimusele, kes maksab. Cerdà püüdis teha nii, et iga uue projekti juures oleks eri arendajad, omanikud, et krundid poleks ühesugused.

Võtan intervjuu kokku suure üldistava küsimusega. Mis teile Tallinnas silma hakkas, mis riivas silma ning kuidas tuleks kitsaskohti lahendada?

Ma ei tunne Tallinna nii hästi, et panna diagnoos või pakkuda lahendust. Tallinnas hakkavad siiski silma probleemid, mis kimbutavad ka paljusid teisi linnu. Näiteks segregatsioon, linna ja seda ümbritsevate uuselamupiirkondade ühendamine. Sama küsimus kerkib ka linna sees: kuidas asumid ühendada ja linna ühtlasemalt arendada?

Viimase Tallinna külastuse ajal kingiti mulle raamat „Lõpetamata linn“, kus tuuakse kõik probleemkohad välja. Kuigi linnade probleemid võivad olla väga sarnased, siis lahendused peavad olema väga spetsiifilised ja lähtuma konkreetsest olukorrast. Üks ja sama lahendusviis ei toimi kõigi linnade peal ühtemoodi.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht