Mida on ehituses taluarhitektuurilt õppida?

RASMUS KASK

Susanne Brorson: „Vanad palkmajad on väga energia-ja materjalitõhusad. Kui kas või mõni aasta neid kasutuses hoida, säästetakse palju energiat ja materjali.“

Susanne Brorson on Berliinis tegutsev arhitekt ja teadur. Ta on lõpetanud Bauhausi ülikooli Weimaris ja õppinud Berliini kunstiülikoolis. Tema praeguse uurimistöö keskmes on Läänemere maade taluarhitektuuri ilmastikukohasus (climate adaptive design) ning selle tagamise võtete rakendamine tänapäevases elamuehituses. Septembri keskel pidas Brorson Eesti vabaõhumuuseumis loengu oma doktoritöö senistest tulemustest.1

Loengu alguses ütlesid, et 50% loodusvaradest, 45% energiast ja 70% puidust kulub ära ehitussektoris. Milline on elamumajanduse osakaal kliimamuutuste protsessis ja mil moel selle vähendamisega tegeletakse?

Näitajad erinevad riigiti. Valitsusi, erasektorit, rahvusvahelisi ja riikidevahelisi organisatsioone ühendava rahvusvahelise ehitusliidu aruanne2 näitab, et elamusektori energiakulu on 22%, millele lisandub veel ehitustööstuse 6%.3 Süsihappegaasi ehk CO2 heitmete osas võib elamuhoonete sektori arvele panna 17% kogu CO2 heitkogusest maailmas, lisaks ehitustööstuse 11%. Euroopas kasutatakse hoonetes primaarenergiast ehk energiast, mida tarbitakse teisteks energialiikideks muundamata, hinnanguliselt 45%4.

Hoonete energiakulu näitajad sisaldavad kogu elamu elukaare vältel tarbitavat energiat, see on ehitamise ja remondiga kulutatud ning hoone kasutamisega seotud energiat. Ka lammutamiseks kulub energiat. Tegelikult on elamumajanduse energiakulu üsna suur, kui võrrelda seda kõigi teiste energiatarbimise sektoritega, näiteks transpordi- või tööstussektoriga. Seega on elamumajanduses potentsiaali ka energiat säästa.

Susanne Brorson: „Meil ei ole enam esivanemate ehitusteadmisi ja -oskusi. Arhitektidele õpetatakse globaalset arhitektuurikeelt, kuid kliimaga kohandamist käsitletakse üksnes seoses tehnoloogiaga.“

Videoloengu kuvatõmmis

Enamik riike on Kyōto protokolli ja kasvuhoonegaaside vähendamise programmiga ühinenud ning üritab leida säästvamaid ja energiatõhusamaid lahendusi ka ehitussektoris. Ehituse säästlikkust hinnatakse mitmete süsteemide abil, nagu näiteks BREEAM, LEED ja DGNB. Need on aga ennekõike tehnilised ja nende keskmes on hoonete ehitamine ning tehnoloogia. Minu arvates tuleb arvestada ka muude teguritega. Nende hindamissüsteemide aluseks on hoone 50aastane elutsükkel, väga lühike aeg, kui võrrelda traditsiooniliste ehitistega, mille eluiga on kolm või neli korda pikem. Siin saab palju kokku hoida, kusjuures mitte ainult energiakulus, vaid ka loodusvarade kasutamises.

Mida tähendab ilmastikukohasus ja kuidas suhestub selle parameetriga vernakulaarne arhitektuur?

Vernakulaarse ehk rahvaarhitektuuri alla kuuluvad kõik rajatised, millel pole arhitekti ja mille ehitamiseks on kasutatud kättesaadavaid materjale ja traditsioonilisi oskusi. Seesugusele arhitektuurile saab läheneda evolutsiooniliselt, tulenevalt hoone eesmärgist, loodusjõududest, materjalidest ja traditsioonidest. Rahvaarhitektuuris pigistatakse välja viimane: püütakse läbi ajada võimalikult väheste vahenditega ja saavutada seejuures hoone maksimaalne eluiga.

Kliima on üks peamisi rahvaarhitektuuri mõjutanud tegureid. Algusest peale on inimesed üritanud end ilmaolude eest kaitsta või vastupidi, neist kasu lõigata. Varjupaik on ellujäämise tingimus. Kliimaga kohandunud arhitektuuri puhul arvestatakse hoone asetuse, vormi, avatäidete, materjalide või ehitustehnika valikul ilmastikuga. Ilmastiku­kohane hoone on kui keskkonnafilter, mis tasakaalustab soovimatuid ja võimendab kasulikke loodusjõude.5 Selline ehituspõhimõte eeldab lahtiütlemist modernismist ja hoone sidumist keskkonnaga.6 Ilmaga arvestamine mõjutab märgatavalt hoone energiakulu.7

Ütlesid loengul, et traditsioonilist ehitust ei tohi pimesi kopeerida, vaid suhestuda tuleb kohapealsete oludega. Mida see tähendab?

Uute kestlike hoonemudelite arendamisel toetutakse paljuski arusaamale rahvaarhitektuurist. Siiani on seda lihtsalt uuritud ja jäädvustatud, aga järgmine samm peaks olema võrdlev, lõimiv, kontseptuaalsem ja rakenduslik. Rahvapäraste lahenduste kopeerimine võib tunduda ahvatlev, kuid kas see on ka jätkusuutlik? Tänapäeval eeldatakse suuremaid mugavusi, ka hoone standardid ja ehituseeskirjad on rangemad. Pimesi vana kopeerimine ei anna tulemusi. Lahendused on aja jooksul pidevalt arenenud, nii et eesmärk on tänapäevaseid lahendusi kasutades traditsiooni jätkata.

Mida olete teada saanud selle kohta, kuidas on maa-arhitektuuri kohandatud tuule, päikesekiirguse ja sademetega?

Läänemere maadel on kõige tugevama mõjuga tuul, sest rannikualadel on suurem osa aastast tuuline ja tormine. Kliimamuutuste prognoosi kohaselt tuule kiirus kasvab, mistõttu suureneb tuule mõju veelgi. Tuul kahjustab ja jahutab hooneid ning suure tuulega õues olla pole just mõnus. Traditsiooniliselt on enamik asulaid paigutatud vastavalt tuulte suunale ning paljud ehitised on tuulekahjustuste vältimiseks aerodünaamilised.

Traditsioonilistes hoonetes on tuule suunaga arvestatud ka puitkonstruktsioonide puhul: valdava tuule suuna küljel on kasutatud näiteks suurema ristlõikega puitu ja paindlikke konstruktsioone. Materjali kasutati üksnes seal, kus vaja.

Läänemere maadel on tasakaalustatud tuule põhjustatud konvektiivset soojuskadu kõrrekihiga. Soojustus paigaldati tugevate tuulte vallas küljele. Siinse piirkonna hooajalisus kajastub ka hoonete väljanägemises, inimeste eluviisis ja ruumikasutuses: levinud on suveköögid, saunad ja suvetoad. Eluruumid on paiknenud päiksepoolsel küljel. Pikk räästas heitis keskpäeval akendele varju, kuid laskis hommikuti, õhtuti ja talviti päikesevalguse tuppa. Majad ja haljastus on toiminud sümbioosis: lehes puud on kaitseks nii tuule kui ka päikese eest, raagus puud lasevad jällegi hoonele talvel päikese ligi. Ka aedu pole rajatud juhuslikult, sest mikrokliima on olnud Läänemere maade rahvastele oluline. Kasulikke näiteid ja lahendusi on palju ning neid peaks tänapäevalgi hoonete projekteerimisel kaaluma ja rakendama.

Tutvusid põgusalt ka Eesti vabaõhumuuseumiga. Millise esmamulje jätsid siinsed kliimaga kohandunud arhitektuurilahendused?

Enamik vabaõhumuuseumi hoonetest on lähinaabrite elamutega küllaltki sarnased. Läänemere-äärsetes paikades kasutatakse samu ehitusmaterjale. Olen vahel rabatud, kui sarnased võivad olla üksteisest mitusada kilomeetrit eemal talukohad. Sel suvel käisin Gotlandil ja Ölandil. Sealne komme kasutada koos paekivi ja palki on ka siin levinud. Ega see üllatagi, kui võtame arvesse ajaloolise sideme Eesti saarte ja Rootsi vahel.

Eesti rahvaarhitektuuris oli kõige põnevam leid reheahi ja sellest tulenev ruumiplaneering. Sellise tohutu soojussalvestusmahuga ahi, mis tuleb kasuks ka palkkonstruktsioonile, on ääretult ökonoomne leiutis.

Ökoloogilise jalajälje vähendamiseks läheb suur osa ressursist avalike hoonete ja nõukogudeaegsete korter­elamute renoveerimiseks. Annab ju soojuskao ärahoidmine ja hoonete kasutamine energiatõhususe tagamisel parima hinna ja kvaliteedi suhte. Kui palju aitab energiasäästule kaasa kliimakohasus?

Uuringud näitavad, et kliimaga arvestamise korral on võimalik säästa 30–50% energiast. See kehtib uusehitiste puhul, kui projektis, sh asetuse, paigutuse, kuju, põhiplaani jms juures on arvestatud ilmastiku ja keskkonna teguritega. Kui hoone on juba rajatud ja kasutusele võetud, siis tuleb seda kasutuses hoida võimalikult kaua ja materjal taas­kasutada. Tööstuslikult toodetud korpuseplokid on kliimateadliku disaini vastand, kuna neid paigutatakse, kuhu vaja, arvestamata tuule, päikese, maastiku või asutustmustriga. Korterelamud on ühtlasi ka kompaktsed ja suured. Kui kõik korterid on kasutusel, võib hoone olla energiasäästlikum kui üksikelamu (juhul kui korterelamu on renoveeritud, soojustatud, pandud on uued aknad jne). Modernistlikud ruumiplaneeringud on seniajani populaarsed. Ida-Saksamaal on sotsialismiaegseid kortermaju, millel on samuti kompaktsed ruumid ja läbimõeldud põhiplaanid. Seega on mõistlik need renoveerida, aga loodetavasti materjalidega, mis peavad vastu kauem kui 10 või 15 aastat. Loomulikult tuleb iga korter­elamu võimalusi eraldi hinnata.

Eestis on umbes 7500 eri seisukorras rehemaja. Kas võiks siinse rahvaarhitektuuri uurimine aidata ehk kaasa nende taastamisele ja kliimamuutustega kohanemisele?

Eestis käisin kahes rehemajas, kus elatakse. Oluline on mõista selliste eluhoonete algset eesmärki ning kunagisi toimimise ja ilmastikukohasuse põhimõtteid. Tänapäeval ei valda enamik meist esivanemate ehitusteadmisi ja -oskusi. Arhitektidele õpetatakse globaalset arhitektuurikeelt, kuid kliimaga kohandamist käsitletakse üksnes seoses tehnoloogiaga. Vanu maju renoveerides tuleb arvestada kunagiste lahendustega. Peame neid põhimõtteid austama, neid täiustama ja arendama. Muidugi tuleb ka vanad hooned soojustada, eelistada tuleb tihedamaid aknaid, tegeleda tuleb katuste ja konstruktsiooni õhutihedusega, kuid ühtlasi peab meeles pidama, et hallituse vältimiseks on oluline ventilatsioon. Vanu maju ei saa käsitleda kui uusehitisi. Palkmajad on 100–150 aastat vanad ning väga energia-ja materjalitõhusad. Kui suudate kas või mõne aasta need hooned elus hoida, olete ühtlasi säästnud palju energiat ja materjali, rääkimata väärtuslikust kohalikust kultuuri­pärandist.

Millised on parimad ilmastikukohased ehitised?

Mulle meeldib väga Taani arhitektibüroo Tegnestuen Vandkunsten looming. Nad on rakendanud oma elamuprojektides väga edukalt Taani rahvaarhitektuuri kliimakohaseid lahendusi, ka linnades. Nende tööd on nüüdisaegsed, rahvapäraseid lahendusi ei ole kopeeritud üksnes nostalgilistel põhjustel.

Millist mõju loodad oma doktoritööst arhitektuuri valdkonna arengule? Kas ülikoolides hakatakse õpetama kliimakohase arhitektuuri lahendusi? Saab sellest tööstusstandard?

Loodan, et mu lõputöö tõttu saadakse teadlikumaks pikalt kasutusel olnud lihtsatest ja tõhusatest ehitusvõtetest. Samuti loodan, et arhitektid ja ehitajad saavad minu doktoritöös esitatud põhimõtteid oma töös kasutada. Mulle meeldib ka mõte kohapealse ehitus­traditsiooni kestmisest: sellel on oma arhitektuuriline, majanduslik ja kultuuriline väärtus. Kas sellest saab tööstusstandard? Arvan, et pigem peaks elamuehituses leidma igal pool konkreetsed lahendused, mis suhestuvad keskkonnaga parimal võimalikul viisil. Ühiskond on kliima soojenemisest üha teadlikum ning see sunnib arhitekte ja ehitustööstust sellega arvestama. Projekteerimine on seejuures võtmetähtsusega, kuna just selles etapis võetakse vastu otsused, millega selle vastu võidelda ja ressursse säästa. Loomulikult tuleb ka ülikoolides ilmastikukohast arhitektiuuri õpetada.

Mis takistab rakendada kliimakohasuse põhimõtet?

Üks kitsaskoht on muidugi vähene teadlikkus, püüan selle tõstmisse ka ise panustada. Projekteerimisele tuleb teisiti läheneda, koolitada tuleb arhitekte ja insenere. Hoone kavandamisse võib lisanduda veel üks etapp, kuna ilmastikukohasuse põhimõtted tuleb kooskõlastada tehnoloogiate ja seadmetega. See võib osutuda takistuseks. Peale arhitektide tuleb seega kaasata insener, kes projekteerib kütte-või ventilatsioonisüsteemid, mis hiljem lihtsalt hoone plaanidesse kopeeritakse. Ilmastikukohasuse tagamise võtted peavad samuti vastama nõuetele, kuid ma ei näe selles suurt probleemi või midagi sellist, mis kohalike omavalitsuste eeskirjadele ei vastaks. Leian, et omavalitsused, vastupidi, peaksid ilmastikukohast arhitektuuri ilmtingimata toetama.

Inglise keelest tõlkinud Liis Serk

1 Loeng aadressil https://www.youtube.com/watch?v=M-oV22QvWwA.

2 Global Alliance for Building and Construction, Global Status Report. Towards a zero-emission, efficient and resilient buildings and construction sector. 2018.

3 Ehitustööstuse all mõeldakse siin ehitusmaterjalide tööstust.

4 United Nation Environment Programme. Buildings and climate change: Status, Challenges and Opportunities – Science for Environment policy: European Commission DG ENV, Bio Intelligence Service, VI 2007.

5 R. S Hastings, Computer Design Tools for Climate. – Responsive Architecture in Solar and Wind Technology 1989, kd 6 (4), lk 357–363.

6 Christian Hönger, Roman Brunner, Urs-Peter Menti, Christoph Wieser, Das Klima als Entwurfsfaktor. 2013.

7 G. Z Brown, Mark DeKay, Sun, Wind and Light. – Ar­chitectural design strategies. II väljaanne, 2001.

Tuulte mõju vähendamiseks kohandatud katusega Saksa suurmaja tuulisel Rügeni saarel. Ühele küljele kuhjatud muldvall kaitseb maja tuulte eest ja vähendab soojuskadu.

Marburger Bildarchiv

Tuuletõkkeplaadi asemel kasutati vanasti roo- või laastukihti, mis vähendab pinnasoojuse kadu ja kaitseb palke otsese päiksekiirguse eest.

Heiki Pärdi

Reheahi on mitmeotstarbeline soojust salvestav küttekeha, mis sobib kehvapoolse õhupidavusega palkhoonesse imehästi.

Heiki Pärdi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht