Miljööd kujundav akupunktuur

Muinsuskaitse ei tohiks mõjuda luksusena, mis kõnetab vaid eliiti ning millega tegelemine on jõukohane vaid kinnisvara omanikele.

LAURA LIIS VILBIKS

Inimene tunneb end hästi keskkonnas, mis on talle tuttav, näiteks kodus, mida kaunistavad aastate jooksul korjunud mälestused, ja linnaruumis, kus on näha eri ajastute ehitised ja linnakude. Funktsioneeriv linn on kujunenud aja jooksul katse ja eksituse meetodil ning kohaneb pidevalt kasutaja ja ühiskonna vajadustega. Globaliseeruvas maailmas saab pärandist omanäolise linna planeerimisel oluline tegur.

Paljudes Eesti väikelinnades on kohamälu ja identiteedi hoidjad miljööväärtuslikud alad, kus ei säilitata vaid ajaloolisi hooneid. Miljööväärtuslike alade väärtus seisneb ka säilinud tänavavõrgustikus, haljastuses ja väikevormides ning need tasakaalustavad konserveerimise ja uute lahendustega lisanduvat. Miljööväärtuslike alade eest on vastutavad kohalikud omavalitused, see avaldub planeeringupiirangute ja projekteerimistingimuste väljastamises.

Eesti väikelinnades ja asulates seisavad paljud ajaloolised hooned kasutuseta.¹ Neis hoonetes on tallel sealne ajalugu, kuid arendamisele seatud piirangud ja muinsuskaitsetingimused jätavad need uute hoonete varju. Miljööväärtuslikud alad on vajalikud eripära säilitamiseks, kuid ometi peavad need harmooniliselt ühte jalga käima arenguplaanidega.

Näiteks Põltsamaa nagu teised Eesti väikelinnad on laiali valgumas: kesklinnas on palju jääkruumi, uusarendus on suunatud linna äärde, miljööväärtuslik piirkond on hajumas ning linnaruum ei soosi kooskäimist. Põltsamaa elanikkond on vähenenud juba pikemat aega,² mistõttu on linnapildis näha palju kasutuseta hooneid. Probleemi teravnedes pole Põltsamaa linna miljööväärtusliku ala hoidmine enam põhjendatud, sest kasutuseta hoonete hulk suureneb ning väärtuslikku hoonestust jääb vähemaks.

Piirkonnad, kus elanike arv järk-järgult kahaneb, vajavad ajaloolise linnatuumiku ja ehituspärandiga tegelemiseks strateegiat. Oluline on, et keskus jääks alles.

Muinsuskaitse- ja miljööväärtuslike alade staatus ei paranda miljööd ajalooliste hoonete ümber ning kaitsealade kehtestamine ei kanna vilja, kui sealne muinsus pole üheselt mõistetav või kui suur arv objekte on üksikmälestistena kaitse all, nagu tõestab hiljutine Valga muinsuskaitseala kaotamise arutelu.³ Valga muinsuskaitseala koosneb paljudest üksikmälestistest ning linna ajalooline asustusmuster ja krundistruktuur on säilinud vaid üksikutes piirkondades. Seetõttu ei pea muinsuskaitseamet muinsuskaitseala terviku säilitamist põhjendatuks. Miljööväärtuslike alade väärtus seisneb terviklikkuses: olulised on nii hooneansamblid kui ka tänavad.

Stigma ja simulaakrum

Tänapäeva muinsuskaitse ampluaa on laienemas ning avardub arusaam, mida käsitleda ajaloolise keskkonnana. Muinsuskaitseameti XXI sajandil inventeeritud hoonete dokumendist selgub, et pärand ei ole vaid eelmiste sajandite väärtus, vaid ka paari kümnendi vanune ehitis.⁴ Pärandile uuenduslikuma lähenemise vajadust kinnitab ka Hollandi arhitekt Rem Koolhaas raamatus „Säilitamine võtab üle“ („Preservation is Overtaking Us“, 2014). Ta toob välja, et XIX sajandil säilitati peamiselt 2000 aastat vanu objekte, XX sajandil võeti pärandina 200aastasi mälestisi ning XXI sajandil laieneb pärandi staatus 20 aastat vanadele objektidele.

Nagu üksikobjektid vajavad ka miljööaladele kehtestatud muinsuskaitse reeglid uuenduslikumat lähenemist. Miljööväärtuslikud alad on loodud peamiselt suurlinnade ja Tallinna eeskujul. Asulates ja väikelinnades pole aga vaja suuremaid linnaosasid kaitsta ning põletavamaks küsimuseks on seal konkreetsed tänavalõigud ja hoonete kompleksid. Tervikliku miljöö loomisel tuleb tegeleda kogu hoonet ümbritseva ruumiga.

Linn on elanike nägu

Viimastel aastatel on aina tähtsamaks saanud miljööalade sotsiaalne mõõde ehk elanikud kui piirkonna väärtuste hoidjad. Kohalike kaasamine on pärandihoiu küsimustes kriitilise tähtsusega. Pärandi jätkusuutlikuks haldamiseks peab mõistma, kuidas inimesed oma pärandit tunnetavad. Muinsuskaitse ei tohiks mõjuda kultuurilise luksusena, mis kõnetab vaid ühiskonna elitaarset kultuurikihti ning millega tegelemine on vaid kinnisvara omanike võimuses. Kaasav pärandi planeerimine annab võimaluse jõuda demokraatlike planeerimisotsusteni, kaardistada ühiskonnale tähtsad väärtused ja luua omanäoline ruum.

Olemasoleva ruumiga tegelemisel peavad kohalikud omavalitsused leidma silla, mis ühendab riiklikud ja piirkondlikud eesmärgid kohalike oludega. Miljööväärtuslikud alad moodustab kohalik omavalitus ja see on ideaalne võimalus ehitatud keskkonna konserveerimiseks ja elanike kaasamiseks. Rohujuuretasandil lähenemise korral saavad piirkonna elanikud õiguse kaasa rääkida ning nii on kergem leida lihtsamaid lahendusi hoonete järjepidevaks kasutuseks. Aktiivse arutelu korral saab omavalitsus asuda kuraatori rolli, kohalike algatatud projektid võimaldavad aga läheneda pärandile senisest paindlikumalt.

Miljööd kujundav akupunktuur

Akupuntuur on linnaplaneerimise meetod, mille kohaselt piisab mõnikord keskkonna parandamiseks väikesest õiges kohas sekkumisest. Akupunktuuri meetod on Eesti väikelinna miljööväärtuslike alade moodustamise alternatiiv. Välja tuleks valida ajalooliselt väärtuslikud hooned ja kujundada teekond ühe pärandobjekti juurest teise juurde. Pärandhoonetest võrgustikuga tuleks liita lisaks praegusele muinsuskaitsealusele pärandile ka kohalike välja valitud muinsuskaitses ebatraditsioonilised, ent miljööväärtuse poolest olulised piirkonnad. Väljavalitud hoonete kõrval tuleb tähelepanu pöörata ruumile majade ümber. Pärandhoonetest tuleks luua võrgustik, millest kujundada teekond, kus avaneb väikelinna ja hoonete potentsiaal.

Pärandikeskne akupunktuur loob linnale programmi, mille alusel on kasutusest välja jäänud hoonete ja piirkondade elavdamine lihtsam. Pärandi ligipääsetavus on sotsiaalse muinsuskaitse alustala, millele toetudes kujuneb hoonet ümbritsev ruum. Miljööala olulised detailid on katendid, väikevormid ja materjalid. Miljöö loomine akupunktuuri meetodiga disainib tänavast ristkasutusega koha, mis on palju enamat kui vaid punktist A punkti B liikumise koridor.

Kehtestatud miljööala edasiarendus ja prioriteetide seadmine aitab mõista piirkonna tegelikke väärtusi ning suunata linna edasist planeerimist. Väikeste sekkumistega saab luua piirkondi ja üleminekualasid, näiteks tundlik materjalikäsitlus tagab suhestatuse ajalooliste hoonetega. Pärand linnapildis on kõigi varandus, sõltumata omandist, fassaadist või hoone ehitamise ajast.

Artikkel põhineb sel kevadel Eesti Kunsti­akadeemias kaitstud magistritööl „Pärandikeskne ruumiplaneerimine kui väikelinnade uuendaja. Miljööd kujundav akupunktuur Põltsamaal“ (juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann).

1 Kultuurimälestiste register. Muinsuskaitseamet. https://register.muinas.ee/public.php?menuID=statistic (vaadatud 16. XII 2023).

2 Eesti statistikaamet. Rahvaarv soo järgi | Põltsamaa vald, 2015–2023. https://juhtimislauad.stat.ee/et/piirkondlik-statistika-3/poltsamaa-vald-33 (vaadatud 8. IV 2024).

3 Valga linnatuumiku muinsuskaitseala lõpetamine. Vabariigi valitsuse korraldus. Muinsuskaitseameti eelnõu 12. II 2024, lk 2.

4 Liis Kibuspuu, Eesti 20. saj. arhitektuuri inventeerimine: Tallinn 1870–1940. – Eesti 20. saj. arhitektuuri kaitsmise programm. Muinsuskaitseamet, 2009.