Milleks meile mööblimuuseum?

Vastvalminud näitusel pole hüpatud üle oma varju: näidatakse esemeid, mida siinsetes kodudes on kasutatud, ning pole püütud midagi osta või välismaalt laenata.

KARIN PAULUS

Rehbinderi maja püsinäitus „Toolile nõjatudes. Luksust ja lihtsust keskajast Lutherini“. Idee autor ja peakuraator Viljar Vissel, projektijuhid Andrus Eesmaa ja Inge Laurik-Teder, kaaskuraatorid Inge Laurik-Teder, Kai Lobjakas, Susanna Murel ja Kristi Paatsi, konsultandid Toomas Zupping ja Villu Kadakas. Näituse kujundajad sisearhitektid Janno Roos ja Andres Labi, Refleks Design Agency graafiline disain, illustraator Madli Lavin.

Rakveres Rehbinderi majas avati Eesti esimene ajaloolise mööbli muuseum. Võib küsida, miks seda vaja on, sest mööblikogu on olemas ju Eesti Rahva Muuseumil (ERM), Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumil (ETDM), samuti saab kunagiste esemetega tutvuda näiteks ka ajaloomuuseumis, Palmse mõisa häärberis, Kadrioru lossis, vabaõhumuuseumis ja uskumatult palju on neid isegi põllumajandusmuuseumis ning erakogudes, näiteks Raikkülas. Alahinnata ei saa ka sisukaid ajutisi mööblinäitusi. Ometi siin suurt intriigi tegelikult pole. ERMi kogudes pole tootjatel tähtsust, rõhk on hoopis sellel, kellele ja millal üks või teine riidekapp kuulus. ETDMis on rõhk toodetud mööblil ehk peamiselt XX ja XXI sajandi disainil, teistel on fookus talutoa sisustusel, suuresti konkreetsete hoonetega seotud pärandil või mõne ajastu sisekujunduslikul tervikul. Nii on lood linnakodaniku muuseumis Rakveres ja Tartus, samuti majamuuseumides, eriti stiilipuhas on Ants Laikmaa talu. Muuseumide digitaalsest andmebaasist Muis on juba varem välja kumanud, et Virumaa Muuseumide kogudes on arvukalt kõikvõimalikke mööbliesemeid. Muuseumipere on näinud, et üsna edukaks on osutunud temaatilisus. Näiteks tundus paljudele alul vägagi küsitav tavapärase piirkonnamuuseumi politseimuuseumiga asendamine, siis külastajate arv näitab, et see rahvale pigem meeldib.

Mööblimuuseumi idee autor ja ühtlasi püsinäituse peakuraator on Viljar Vissel, kes on Virumaa Muuseumide nõukogu üheliikmelise juhatuse liige. Enne oli ta konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse Kanut maali, puidu ja metalli konserveerimise osakonna juhataja. Tema erihuvi on juba aastaid olnud mööbel ning tapeedid.

Kohalik ja omapärane

Vastvalminud näitusel on õpetlikult avatud klassikaline stiiliajalugu: liigutakse hiliskeskajast XX sajandisse. Seejuures pole siin hüpatud üle oma varju ehk näidatakse esemeid, mida päriselt siinsetes kodudes on kasutatud, mitte ei ole püütud väljapaneku tarbeks osta või laenata baroki või mõne muu laadi hõrgemaid näiteid. Jah, Eesti alade tisleritöö kõrval kohtab mööblit ja aksessuaare, mida on omal ajal soetatud mujalt: näiteks imearmas kassikujuline padi Piiterist Carl Pahli (Карл Яковлевич Паль) vabrikust. Kuna kuraatorid pole tahtnud välja­panekut võõraste sulgedega ilustada, on ekspositsioon kohalik, aga seetõttu ka omapärane. Veidi on tunne nagu Saksamaal mõne väikelinna muuseumis, leidis mu kaasteeline tabavalt. Meie oludes on luksuslikku mööblit säilinud vähe, sest umsiedlung’i käigus asusid paljud baltisakslased ümber ning modernismi levides ei osatud ka ajaloolisi mööbli­tükke piisavalt hinnata. Nii on tore üllatus, et objekte on laenatud ka Lüneburgi baltisakslaste ajalooga tegelevast Ostpreußische Landesmuseumist. Sealt on saadud von Nolckenite Alatskivi mõisas olnud toolid, mis esindavad renessanssi, uusrokokood ja biidermeierit.

Oma muuseumi ehtena käiakse välja credenza. Itaalia juurtega kapitüüp credenza (it < ld credere e uskuma) ehk kredents oli alul sakramendikapp, hiljem aga teisenes puhvetkapiks. Eesti ühel vanimal kapil on kiri, et see on Stollenschrank Eiffeli mäestiku piirkonnast ehk Reini gootika aastast umbes 1450. Selle alaosatagusel linalehedekooriga tahvlil on ka silt, millel aastaarv 1515. Gootilikud on nii teravkaarsed petiknišid kui ka rosett, mis oli armastatud ornamendimotiiv juba enne kristlust. Stiili põhjal on arvatud, et kappi on ümber tehtud. On oletatud, et pikad jalad on lühemaks lõigatud, lukk on hilisem: vararenessanss, algne Tirooli-gooti stiilis lukukate tehti väiksemaks. See siiani saladustest tulvil ese väärib kindlasti põhjalikku teaduslikku uurimist.

Üllatuste seas on diivan, mis on kuulunud samuti vägagi Konstantin Pätsi kombel uhket elu armastanud Johan Laidonerile ning asunud Õllepruuli tänava villas, kus Nõukogude ajal õpetati mõnda aega tulevasi sisearhitekte muu hulgas ka mööblit disainima ning kus on elanud vastuoluline Taavi Rõivas. Rokokoolik kullakarvaline diivan on omistatud Peterburis tegutsenud Johann Friedrich Meltzeri (1831–1923) vabrikule. Kuidagi jõudis puhkemööbli komplekt kunstnik Richard Sagritsa koju ja sealt omakorda koos Sagritsate muu pärandiga – kaasa arvatud suvekoduna kasutatud talu Karepal – Virumaa Muuseumide kogudesse.

Lisaks virumaistele esemetele on kasutuses ka teiste Eesti muuseumide kogud. Sageli on asjadel põnev ja kohati kurbki elulugu. Näiteks mäletab nii mõnigi, kus üsna juhusliku programmiga ja enamasti tühjalt seisvas, ent siiski tänuväärselt avalikkusele avatud väga väärtuslikus Mustpeade Vennaskonna majas on aastaid olnud unikaalsed Lutheri vabrikus valmistatud uusmaneristlikud toolid. 1940. aastal Eestis tegevuse lõpetama pidanud mustpeade vanem väärtuslikum kunst ja esemed jõudsid Nõukogude ajal kunstimuuseumi ja Tallinna linnamuuseumi. Viimasest ongi XVIII sajandist pärit iste, mis on koloniaalajastule viitavalt osaliselt valmistatud rotangpalmist, mis eksootilisuse ja odavuse tõttu muutus menukaks nii peenemas seltskonnas kui ka käsitööliste ja kaupmeeste seas. Võiks lisada, et punutud mööbel köidab üldsust samadel põhjustel siiani. Kasutatud on ka kaitsepühaku Mauritiuse kujutist, baroksete võtetena voluute, akantust, kõveraid jalgu.

Samast ajastust on pärit ka ERMist tulnud ja Luunja mõisa omanikule Heinrich von Nolckenile kuulunud niinimetatud Danzigi kapp ehk kõrge barokne eeskojakapp, mis meenutab arhitektuurse ülesehituse tõttu veidi maja. Kapid pole teatavasti just kõige vanemad mööbliesemed ja nagu eksponaadi etiketil väga õigesti mainitakse, olid need veel XVII sajandil üksnes jõukamate linlaste kodudes. Meiegi maamajade sisustuses on visalt panipaigaks olnud kirst.

ERMist on pärit ka üks renessansiajal välja kujunenud (seda on mugavuse tõttu valmistatud XX sajandilgi), radikaalset lihtsust nõutanud domi­niiklasest jutlustaja Savonarola järgi nime saanud toolitüübi näide, mis legendi kohaselt jõudis 1911. aastal muuseumi Abja vallast Vända talu pööningult.

Kunstimuuseumist on laenatud keraamika, mille seas on nii võrratut Meisseni portselani kui ka kujukesi, mida põhiliselt rokokoost saadik lemmiti.

Ekspositsiooni sisse on põimitud ka interjööre kujutavaid võrdluspilte ja mälestusi, mis loovad väga hästi konteksti.

Näiteks kirjeldab Monika Hunnius oma mälestustes 1870. aastate Uue-Suislepa mõisa, kus ilusates ruumides valitses stilistiline kakofoonia: „Nii oli imekaunis, ampiirstiilis medaljonidega kaunistatud tuba täis mööblit à la Jacobe, kuna teised ruumid olid pilla-palla sisustatud ampiir- ja biidermeiermööbliga“ [—] „Kas neid tube ei saaks veidi teistmoodi sisustada, ümber seada?“ küsisin oma sõbranna Dorise käest tasakesi. [—] „Mis sa nüüd,“ sain talt vastuseks, „see on täiesti välistatud! Nii on siin alati seisnud ja nii saab ka edaspidi seisma, ja keegi ei tohi midagi puudutada.““

Lustaka, eestkätt lastele mõeldud, aga ka täisinimestele rõõmu pakkuva mõõtme lisavad Joanna Juhkami maketid, kus tuntud interjöörides seiklevad põrsad.

Tõetruu pilt

Unikaalse mõõtme annab muuseumile muidugi ruum: 1793. aastal valminud Virumaa kreisimarssal krahv Gustav Dietrich von Rehbinderi (1756–1826) varaklassitsistlik linnamaja on Rakvere ajalooliste hoonete seas üks markantsemaid. Rehbinderitel oli ka teisi elamisi, näiteks Tallinnas Toompeal. Eriti tõuseb esile Rakverega peaaegu samal ajal püstitatud Udriku mõisa ülimalt uhke antiigivaimustusest kantud klassitsistlik loss. Rehbinder oli tegus nii poliitikas kui ka ettevõtluses, kasutades ära tööstuspöördega tulnud tehnilised võimalused. Ta ei tootnud mitte ainult viina, vaid ka äädikat ja veini, kasvatas meriinosid ja tema Polli manufaktuuris tehti näiteks kalevit ja kašmiiri. Julgelt võttis ta ka oma põldudel Eestis esimeste hulgas kasutusele rehepeksumasinad.

Kuigi Rakvere linnapalee ruumide planeering pole säilinud (majas on tegutsenud linnavalitsus ja mitmed ametiasutused), tulid renoveerimistööde ajal välja võluvad maalingud. Eriti huvitav on ühe ukse kohalt leitud ratsanikuga medaljon. Maalingutele on lähenetud kahel viisil. Kunstiakadeemia professori Hilkka Hiiopi töörühm on eelistanud konserveerimist ning kihtide eksponeerimist, Pallase tudengid Heli Tuksami eestvedamisel on aga maalingud säilitanud ning neid ka ise interpreteerinud. Nii on sõrestikust saanud intiimne lehtla ja rekonstrueerida on püütud ka sinise bordüüriga piiratud oranži pritsmarmoriga maalingut.

Näituse kujundus toetab pärandit: majas on meeldiv kulgeda, etikette näeb lugeda ja tänu peeglitele saab piiluda ka näiteks laua alla. Loovat uljust on kasutatud vaid meie disaini kõige uhkema peatüki, Lutheri vabriku toodangu tutvustamisel. Siin on mõned toolid saanud enesele jalad, mis võiksid all olla mõnel futukoibikulisel.

Eriliselt soe on tegelusmaailm, kus saab n-ö käed külge panna, nuusutada, uurida ning jahmuda kas või mööblikahjustuste ning parandamise viiside peale. Uusrokokoolik katkise polsterdusega tooli seljatugi ning prantslaslike rõivastega nn mööbliasjatundja notsu Neff-Neff näevad koos lihtsalt nii vahvad välja!

Mänguline on kapiga kaetud tualett, mis viitab, kuidas on majasisesed käimlad ja kapid ning rõivistud ehk garderoobid omavahel suguluses füüsiliselt ja sõnadena.

Muuseumis saab külaline täitsa hea pildi meie mööbliajaloost ning tajub ka, milline võis välja näha ümbrus, kuhu üks või teine peegel, lauake või tugitool võis passida. Kuna teavet ja uut materjali on rikkalikult, siis ei ammenda Rehbinderi maja end esimese visiidiga. Lisaks aitab see veidi paremini siduda meid baltisakslastega ning vähendab kosmopoliitse linlase materiaalse kultuuri võõrastamist. Kuigi autentseid esemeid pole meie piirkonnast alles just liiga palju, avaneb näitusel Eesti kodude sisustusest, fookusega tsaariajal, tõetruu ning ilmekas pilt.