Millest me räägime, kui räägime kahanemisest?

Eesti hoonefondi kavandades seisame silmitsi jaapani korrastuskunsti eksperdi Marie Kondo dilemmaga: peame otsusele jõudma, mille alles jätame, millest loobume.

DAMIANO CERRONE, JOHN HADAWAY

Mõni aasta tagasi loovutati rahandusministeeriumi haldusesse tosin Ida-Virumaa korterit pärast seda, kui Kohtla-Järve omavalitsus oli teatanud elanikele ja korteriühistutele, et nad võivad oma soovimatu kinnisvara riigile loovutada. Kuigi Eesti kahanemine pole enam uus teema, on mõttevahetused siiani tõukunud peamiselt üldisest statistikast ja kõhutundest. Nimetatud Kohtla-Järve juhtum tuli üllatusena kõigile, eriti veel ajal, mil üldine kinnisvaraturg oli heas seisus, kinnisvara hinnad tõusid ning laenu anti soodsatel tingimustel.

Kahanemine ja poliitika

Kahanemise all peetakse enamasti silmas linnarahvastiku kiiret vähenemist. Tõepoolest, see termin võeti algselt kasutusele, et kirjeldada rahvastiku vähenemist postsotsialistlikes linnades, mis heitlesid seni riigile kuulunud tööstusettevõtete erastamisest tulenevate probleemidega. Aastatega kahaneva linna mõiste sisu laienes mitte midagi ütlevaks katusmõisteks, mille alla mahuvad nii sotsiaalsete suundumuste kui ka linnade arengu põhitõed.

Kahanemisnähtusega seisab silmitsi terve Euroopa. 2011. aastal täheldati Euroopas rahvastiku vähenemist ligi 40 protsendi ulatuses. Rahvastiku vähenemine – see, mida me kahanemise all silmas peame – ja mulje, et sellega ei ole küllaldaselt tegeletud, on kujundanud üldise fooni ja avaldanud mõju ka Euroopa poliitikamaastikule. Näiteks Hispaanias kasvas kodanikualgatusest nimetusega Teruel Existe välja partei. See seilas protestihäältel, mis nõudsid õiglast ja võrdset kohtlemist ning tähelepanu pööramist ka nendele piirkondadele, mis olid inimestest ja elust tühjaks valgumas. Nende õnnestumisest ajendatuna tekkis partei Tühi Hispaania (España Vaciada), mida on kohalikel valmistel saatnud edu. Hispaania pole üksiknäide. Itaalia kahanevates piirkondades on paksu pahameelt ja ebavõrdse kohtlemise süüdistusi saanud 420 miljoni euro suurune taastusfond, millest toetuse saamise pärast peavad külad konkureerima.

Kahanemise põhjused on nüüdseks teistsugused. Euroopa linnad on ammu ületanud ja lahendanud postsotsialistiku erastamise laadis küsimused. Nüüdisajal käsitletakse tühje külasid ja elanike kolimist suurematesse linnadesse rohelise üleminekuna, automatiseerimise ja üleilmse linnastumisena. Eestis on kahanemist näiteks seotud energeetikasektori arenguga: kui põlevkivienergial põhinev elektrienergia tootmine kokku kuivab, kaasnevad sellega suured sotsiaalsed ja ruumilised muutused. Siiski ei ole see ainuke kahanemist mõjutav tegur. Esile on kerkinud uued suundumused, näiteks mitmes kohas elamine ja linnalähedaste piirkondade linnastumine, pendelrändevöö tekkimine, mida omakorda kannab noorte perede soov elada linna lähedal, kuid siiski omaette.

Üldine suundumus

Eesti rahvaarv on viimastel aastakümnetel püsinud stabiilsena. Pärast 1990. aastate hüppelist kasvu on praegune rahvaarv võrreldav 1970. aastatega. SKT on aga enam kui kolmekordistunud. Üldjoontes räägitakse sellest, et linnad kahanevad, isegi kui rahvaarv on suuresti jäänud samaks. Millest selline trend?

Selle uurimiseks selgitasime välja kõigi omavalituste rahvaarvu muutused ja võrdlesime üleriigilise trendiga 2015. aastast kuni 2021. aastani. Sellest kuueaastasest perioodist joonistuvad väga selged jõujooned. Suurte linnaliste piirkondade Tallinna ja Tartu ümbruses rahvastik kasvab, mujal kahaneb. Siin­kohal tuleb täpsustada, kasvanud pole mitte niivõrd Tallinn ja Tartu, kuivõrd neid linnu ümbritsevad omavalitsusüksused ehk pendelrändevöö ümber linnade.

Meil puuduvad aadressivahetuse andmed, seega ei saa öelda, kas linna külje alla kolitakse maalt või linnast. Ehk annavad statistikasse oma panuse mõlemad liikumised, sest linnas elamine üha kallineb, aina rohkem hinnatakse looduskeskkonna ja avarama ruumi võlusid.

Andmete lahtiharutamine

Suurem osa kahanemist käsitlevatest rahvusvahelistest uuringutest põhineb sotsiaal-majanduslikel andmetel. Praeguse artikli aluseks oleva uuringu koostamisel ei olnud see kahanemistrendide hindamiseks ja tegeliku ülevaate saamiseks siiski piisav. Kohapealsetest vaatlustest oli selge, et kahanemine on väga mitmetahuline nähtus, mille taga on eri kohtades eri põhjused. Alustasime seisust, kus oli selge vaid see, et kortermajad tühjenevad ning suvekodusid ehitatakse ümber aasta läbi elamiseks.

Rahvastiku vähenemine teatud piirkondades on probleem üle ilma, selle põhjused, kiirus ja ulatus on ajas teisenenud ning vähenemisnähtused ei sarnane üksteisega. Linnastumisest on saanud ülemaailmne nähtus ning kahanevaid linnu ei ole mõtet enam käsitleda postsotsialistliku linna jõujoonte ümberjagamise mudeliga. Meil on vaja uut tüüpi andmeid, et uutest kahanemise nüanssidest selgust saada. Selleks et paremini mõista, millest me räägime, kui räägime kahanemisest, peame liikuma demograafilistelt andmetelt hoonetele

Asustamata eluruumide osakaal omavalitsuste kaupa.

Spin Unit

Esimene pääsuke

2019. aastal korraldasime rahandusministeeriumile esimese omataolise uuringu. Keskendusime Ida-Eestile ning tahtsime välja selgitada, kas infot tühjade eluruumide kohta saab paremini ära kasutada. Kohapealsetest uuringutest, intervjuudest ja Linnalabori näidisprojektist „Kahanemisega kohanemine Ida-Virumaal“ selgus, et tühjana seisva eluasemefondi info analüüsimine annab tõese pildi. Uuring näitas, et tühjade eluruumide osakaal on jõudnud murettekitavasse ulatusse nii linnas kui maal ning et kasutuseta elamud kipuvad koonduma ühte piirkonda. Murettekitava ulatuse all peame silmas maju, mis on aasta ringi tühjad vähemalt 25 protsendi ulatuses.

Seniste kahanemise käsitluste järgi eeldasime, et kahanevad postindustriaalsed linnad, teiste elanikkond püsib stabiilsena. See laias laastus järeldus põhineb aga suuresti uuringutel, kus on kasutatud rahvastikuandmeid, mis on kättesaadavad vaid omavalitsustasandil. Kui vaatleme tühje eluruume ühe hoone tasandil, selgub, et probleem on senistest käsitlustest palju mitmekihilisem. Asula elanikkonna vähenemine sõltub mitmest tegurist: hoone vanus, selle olukord ja ühendus keskküttesüsteemiga.

Ida-Virumaa on nii või teisiti eriline piirkond ning seetõttu ei osanud me öelda, kas meie leiud on piirkondlik eripära või võib neid laiendada kogu riigile. Teadmatuse koormast vabanemiseks otsustasime uurimist laiendada.

Laiendamine

2021. aastal rahastas majandusministeerium uuringut, mis andis võimaluse Ida-Virumaal katsetatud meetodit laiendada kogu riigile. Sõnastasime järgnevad uurimisküsimused: milline on Eesti kahanemise muster? millised on kõige haavatavamad paigad ja kahanemisega seotud hoonetüübid?

Sellise uuringu juures on andmete kvaliteet esmatähtis. Seitse kuud töötasime tihedalt koos statistikaameti, majandusministeeriumi ja andmekaitse inspektsiooniga, et koguda, puhastada ja kategoriseerida andmed kortermajadest ühepereelamuteni. Peamised andmed puudutasid 2019. aasta elektritarbimist, mida analüüsides leidsime tühjad eluruumid, ning aastate 2013 ja 2020 rahvastikuregistri andmeid. Eluruum loeti tühjaks siis, kui seal tarbiti aasta jooksul vähem kui 100 kilovatt-tundi elektrit – see on vähem, kui vajab töötav külmik.

Nimetatud uuringu puhul pidasime silmas, et sellest saaks omavalitsustele ja majandusministeeriumile vajalik ja otstarbekas tööriist. Selguse mõttes ja andmekaitse piirides koondasime info piirkonna, omavalitsuse ja asula tasandile. Seeläbi saavad otsustajad endale vajalikku infot võrrelda üleriigiliste andmetega. Lisasime sellele ka hoonetüüpide analüüsi.

Vabad eluruumid

Esimene vabade eluruumide kaart paljastas kahanemisest täiesti uue ja harjumatu pildi. 2019. aasta elektritarbimise info näitas, et 25 omavalitsuspiirkonnas on vabade eluruumide osakaal 15 protsenti. Teisisõnu, kuni kolmandik Eesti omavalitsuspiirkondadest ja üks kuuest kortermajast on tühi.

Esimene järeldus, mis me teha saame on see, et Ida-Virumaa ei ole erandjuhtum. Pea sama palju – ehk isegi rohkem – tühje eluruume on üle Eesti. Kui uurime andmeid veel lähemalt, näeme, et väga terav erinevus on ka ühepereelamute ja kortermajade võrdluses. Kogu Eesti elamufondist seisab kasutuseta seitse protsenti kortermaju ja 12 protsenti ühepereelamuid. Need suht­arvud kehtivad ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Näiteks Võru maakonnas on tühi 12 protsenti kortermajadest ja 22 protsenti ühepereelamutest. Võrdluseks, Harju maakonnas on tühi viis protsenti kortermajadest ja üheksa protsenti eramutest. Kahanevates linnades kipub aga olema vastupidi: rohkem on tühje kortermaju. Näiteks Mulgi vallas on tühje ühepereelamuid 13 protsenti, kasutuseta seisvaid kortermaju aga pea poole rohkem, lausa 21 protsenti. See kehtib ka teistes linnades ja neil kõigil on üks sarnane joon: tühjad on enamasti vähem kui kümne korteriga majad.

Mõõtkava nihutamine

Vabade eluruumide info põhjal sai selgeks, et kahanemine oleneb sellest, kui lähedalt seda jälgitakse. Näiteks Kohtla-Järvet peetakse kahanevaks linnaks, kuid sealsete kasutuseta eluruumide osakaal elamufondist on vaid 11 protsenti – tühi on vaid üks kümnest eluruumist. Linnaosa tasandil joonistus välja aga hoopis teine pilt. Sompa linnaosas on tühi 27 protsenti eluruumidest, mis kergitab ka Kohtla-Järve üldist keskmist. Sellise detailsusastmega andmetele tuginedes on purustatud müüt, et kahanemine on vaid Ida-Virumaa probleem.

Ka kasvavad linnad kahanevad

Kahanevate linnade arengu ja potentsiaali mõistmiseks uurisime eluruumide tühjenemist, kasutades rahvastiku­registri 2013. ja 2020. aasta andmeid. See aitas meil mõista tühjade eluruumide dünaamikat. Nägime, et tühjade eluruumide hulk suurel määral enam ei kasva, välja arvatud Loksal, Viru-Nigulas, Lüganusel, Sillamäel ja Narvas, kus tühjade eluruumide osakaal pole otseselt suur, kuid kasvab vaikselt ja järjepidevalt.

Üldiselt võib öelda, et Eestis kasvab 188 asulat ja kahaneb 42. Saime teada, et 2393 küla kasvab ja 362 kahaneb. Suurem osa neist kaheneb kiirenevas tempos. Nägime, et 17 linnalist piirkonda kahaneb ja 21 kasvab.

Andmed näitavad selgelt, et suurem osa Eesti asustusest on kasvutrendis, see tähendab, et tühjalt seisvate eluruumide osakaal elamufondis on neis paigus viimase seitsme aasta jooksul vähenenud. Aga need piirkonnad, kus on märgata kahanemist, voolavad elust tühjaks aina kiiremini.

Haavatavus ja prioriteedid

Majandusministeerium valis välja kõige haavatavamad piirkonnad, mida uurime sügavuti edasi. Haavatavad on need omavalitsuspiirkonnad, kus on palju vabu eluruume, suured muutused demograafilises töösurveindeksis, rahvastik väheneb võrreldes riigi keskmisega ja kõigele lisandub veel suur võlakoormus. Kõige haavatavamad omavalitsuspiirkonnad asuvad enamasti keskustest – Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu – kaugel.

Piirkonnad, kus kasutuseta eluruumide osakaal suureneb, vajavad kõige enam tähelepanu. Selliseid on kolm: Viru-Nigula vald, Lüganuse vald ja Loksa linn.

Piirkondi, kus kasutuseta eluruumide hulk on praegu väike, kuid see on kasvutrendis, tuleb edasi analüüsida rahvastiku ja sotsiaal-majanduslikust aspektist, et välja selgitada, miks nad ikkagi kahanevad. Selliseid on neli: Jõhvi vald, Rakvere, Sillamäe ja Narva linn.

Piirkonnad, kus on palju tühje eluruume, kuid kus nõudlus elamispindade järele suureneb, liiguvad paranemise poole. Nende puhul tuleb uurida, millised strateegiad ja muudatused peataksid kahanemise. Selliseid omavalitsuspiirkondi on 37, nende seas näiteks Toila, Alutaguse ja Võru vald.

Marie Kondo dilemma

Selleks et teha tulevikuplaane ja anda lootuskiir paikadele, kus on palju tühje eluruume, tuleb loobuda kahaneva linna mõistest. Eesti rahvastik vananeb ja hoone­fond suureneb. See tähendab, et väga paljud hooned jäävad kasutuseta. Me seisame silmitsi jaapani korrastuskunsti eksperdi Marie Kondo dilemmaga: peame otsustama, mille alles jätame, millest loobume.

Kui alustasime kasutuseta eluruumide uuringut hoonetüübi kaupa, sai selgeks, et kõige enam jäävad tühjaks väikesed, kolme kuni üheksa korteriga hooned. Selle reegli erand on vaid Tallinn. Suurem osa neist hoonetest asub looduskaunites paikades. Teisisõnu, kadumas on tükk Eesti arhitektuuripärandit. Seni, kuni selgub, mida saab ette võtta, tuleb keskenduda lootustandvatele näidetele Rakveres ja Ida-Virumaal. Nende põhjal saame järeldada, et investeerida tuleb renoveerimisse, tähelepanu tuleb pöörata inimlike mõõtmetega mugavale linnaruumile, nagu näiteks on Pika tänava renoveerimine Rakveres.

Kõige selle kohta peame endale pidevalt esitama järgnevaid küsimusi: millised on edukad näited ja strateegiad? kuidas neid teistele juhtumitele laiendada? kuidas poliitikuid ja otsustajaid teavitada?

Artikkel põhineb OECD analüüsi „Nutikas kahanemisega kohanemine Eestis: regionaalne valmistumine demograafilisteks muutusteks“ seminari ettekandel „Tühjenemise mustrid Eestis: kahaneva rahvastiku mõju elamufondile ja elamute kasutusest väljalangemisele“. Uurimistöö, millele artiklis viidatakse, on koostanud Spin Unit, Tallinna tehnika­ülikool ja majandusministeerium.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht