Millist kaitset vajab rehielamu?

Taluarhitektuuri tuleks kaitsta koos omanikuga, mitte omaniku eest, ja toetada elu jätkumist maal täna ja ka homme.

RASMUS KASK

Kultuuripärandi aasta valguses on arhitekt ja muinsuskaitsja, muinsuskaitse nõukogu esimees Lilian Hansar nentinud,¹ et teiste pärandiliikidega võrreldes on taluarhitektuur jäänud vaeslapse ossa ning vajab rohkem kaitset. Kõneka näitena toob ta välja fakti, et 5272st riikliku kaitse all ehitismälestisest on ainult 21 rehielamud. Taluarhitektuuri mõiste alla mahtuvaid mälestisi on üldse kokku veidi alla 250. Pealegi kaitsevad taluarhitektuuri rahvuspargid, kohalikud omavalitsused, mittetulundusühingud ning ka suur hulk entusiastlikke majaomanikke. Kuna igal asjaosalisel on omad huvid ja arusaamad kultuuriväärtusest ning eri tasemel tehnilised vahendid ja võimalused hoonete säilitamiseks, moodustab see kõik kokku üsna kirju kompoti. Ühelt poolt võib rõõmustada, sest viimaste aastatega on huvi taluarhitektuuri hoidmise vastu järjest kasvanud. Teiselt poolt ajab aga igaüks kitsalt oma asja ning seetõttu ei ole korralikku kaitsestrateegiat välja kujunenud. Seega tuleks arutleda taluarhitektuuri üle pisut laiemalt ning küsida, millist kaitset rehielamud õigupoolest vajavad.

Taluarhitektuuri väärtus(etus)

Rehielamu (rehemaja, rehetare, tare, elurehi) on XIII–XVI sajandi vahel praeguse Eesti ja Põhja-Läti aladel välja kujunenud ning levinud ainuomane taluelamu liik, mille põhitunnuseks on viljakuivatamise koha ja eluruumide koondamine ühe katuse alla, kolmetine ruumijaotus (kambrid-rehetuba-rehealune), rehealuse vastandväravad, rehetuba ja -ahi. Rehielamu on olnud talupojakultuuri lahutamatu kese nii füüsilise kehandina kui ka igapäevase tegevusruumina. 1881. aasta rahvaloenduse andmetel oli sõltuvalt piirkonnast Eestimaa taludest 70–90% kaetud õlgkatusega. Aastaks 1934 oli õlg- ja rookatuste osakaal langenud puitkatustega võrreldes keskmiselt 32% ning piirkondlikud erinevused olid kasvanud.² Põhjusi oli mitmeid, kuid peamiselt olid need siiski põllumajanduslikud. Esiteks hakkasid levima hobu- ja aurujõul töötavad rehepeksumasinad, kust läbi käinud õled ei kõlvanud enam katusematerjaliks. Teiseks arenes jõudsalt karjakasvatus ning õlgi kasutati loomadele allapanuks. Viljakasvatuse jäägina kätte tulnud katuse kattematerjalile tuli hakata otsima alternatiivi ning kasutusele võeti pilpad, kimmid, sindlid jne. Iga olmeline muudatus talupojakultuuris – olgu see elukommete moderniseerumine või uuendus põllumajanduses – tõi kaasa muudatused ka arhitektuuris. Seega on peale ainelise kultuuri taluhoonete lahutamatu osa rikkalik vaimne pärand, ruumilahenduse ja -kasutuse mitmekesistumise lugu.

Säilinud on umbes 7000 rehielamut³, millest 755 on inventeeritud ning kantud maaehituspärandi andmekogusse.⁴ Pool inventeeritud rehielamutest on ehitatud ajavahemikus 1880–1920 ehk on üle saja aasta vanad. Vabariigi algusajast kuni Teise maailmasõjani ehitatud hooneid on 15% ning ülejäänud 35% on vanemad kui 150 aastat. 5% hoonetest olla ehitatud enne 1800. aastat, kuid kuna andmete aluseks on sageli omanike ütlused, siis tasub neisse suhtuda ettevaatlikkusega. Üldiselt on andmebaasis arvel rehielamute ehitustehniline seisukord kas hea või rahuldav (85%). Hooneosade puhul tuleb tõdeda, et kõige halvemas seisukorras on kasutuseta jäänud rehealused ning reheahjud. Kuna suurem osa hoonetest on olnud ehitamisest saadik pidevas kasutuses, siis on ruume aja jooksul ümber ehitatud, aknaid-uksi suuremaks tehtud, katusekatet uuendatud jne. Puutumatul või autentselt taastataval kujul on säilinud umbes 5–10% eri aegadel ehitatud rehielamutest ehk umbes 500 hoonet. Kui rääkida kogu taluarhitektuurist, siis ei tea keegi täpselt, mitu popsikohta, taluhäärberit, metsavahimaja jms koos nende juurde kuuluvate kõrvalhoonetega praeguse seisuga alles on, aga eeldatavasti tuhandeid. Miks on neid siis sedavõrd vähe riigi kaitse all?

Põhjusi tuleb otsida Eesti muinsuskaitse ajaloost, mille üks verstaposte on 1925. aasta muinsuskaitseseadus. Muististe liigid on seal sätestatud lähtuvalt tolleaegsete teadusharude huvidest. Taluarhitektuuri eestkostjaks oli tollal etnograafia ehk rahvuslike kultuurielementide arengu ja leviku uurimine. Tollase arusaama kohaselt piisas kirjeldavate andmete kogumisest arhiividesse ning ainult kõige esinduslikumate hoonete eksponeerimisest muuseumides. Väärtuslik oli teave, mille alusel sai uurida rahvuskultuurile omaseid arhitektuurielemente, mitte niivõrd hoone ise.

Pärast riigi iseseisvuse taastamist on muinsuskaitse põhimõtted muutunud ja ehitismälestise määratlus algusaegadega võrreldes laienenud, kuid taluarhitektuur on endiselt jäänud riikliku kaitse fookusest välja. Peamiselt seetõttu, et rehielamud ei vasta paljudele ehitismälestise tunnusetele: ehedus on väga sageli ümberehitamise käigus kaotsi läinud, esialgne funktsioon on muutunud, puudub silmapaistev arhitekt jne. Tagasihoidlikel talumajadel on nende kriteeriumide alusel raske võistelda mõisate, kirikute ja kindlustega, mis esindavad kultuuriajaloolisi epohhe. See ei ole kindlasti etteheide muinsuskaitsele, kes on tegutsenud seaduses ette nähtud eesmärkide ja printsiipide raames, vaid selline on asjade seis.

Kui kaitsest saab takistus

Praegu kehtiva muinsuskaitseseaduse kohaselt vastutab mälestise säilimise eest selle omanik või valdaja, lähtudes muinsuskaitseameti kehtestatud piirangutest. Kaitse eesmärk on ära hoida väärtuslike algupäraste tarindite, detailide, materjalide jms hävimine, mille võib põhjustada teadmatu ja oskamatu taastamistöö või hooldamata jätmine. Teisisõnu kaitstakse hoone välimust ja ajaloolist ainest omanike teadmatuse eest. See on aga asetanud rehielamute omanikud ja ametkonna esindajad vastasseisu. Toon ühe piiranguid puudutava näite Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi uuringu raames tehtud intervjuude hulgast majaomanikega:⁵ „Ma arvan, et otsapidi, et … see on aja konserveerimine. Ta on mul kena arhailine küll, aga samas elu läheb edasi. No, plastikaken ei ole hea küll, aga samas teatud tingimustes on plastikaken vastupidavam kui puitaken. Eriti veel, kus on vihm ja tuul, kus hakkab niiskus vahele tulema. Nagunii ma pean selle puidu plastiku või mingi keemiaga ära katma. … Aga noh, jätta nüüd niiviisi, et kui on XXI sajand, et jätta see XIX sajandi peale, siis ongi nii, et ma võin ainult suvel siin olla. Siis ma talvel ei tahakski olla, kui mul on ainult väiksed aknad, siis ma pean arvestama ühe, teise, kolmanda ja neljanda asjaga. Siis on pime ja kole ja nutune. Siis polegi mõtet ju“.

Väiksemaid ja suuremaid etteheiteid rangete piirangute pärast jagus igal majaomanikul. Mõnikord olid need ajendatud reaalsest kokkupuutest ametivõimudega, mõnikord oli tegu küla pealt kuuldud lugudest põhjustatud alusetu hirmuga. Paaril juhul toodi piirangud põhjuseks, miks vana maja korda tegemata jäi. Igal juhul on konflikti pinnaks omaniku praktilise vajaduse vastuolu mõne eeskirjaga. Seega võib tulla ette olukordi, kus ülla eesmärgi nimel loodud kaitselahendused aitavad hoopis kaudselt kaasa hoonete lagunemisele.

Hoonet ei tule kaitsta mitte omaniku eest, vaid temaga koos. Üldjuhul ei kahjusta keegi teadlikult oma vara ega soovi selle väärtust vähendada. Enamasti on kehvade ehituslahenduste taga teadmatus, mille eest ei saa kaitsta rangete piirangutega, vaid teadlikkuse tõstmise ja mõistva suhtumisega. Eesti kunstiakadeemia ja Tallinna ülikooli tuleviku-uuringute instituudi mälestiste omanikke puudutavas mahukas uuringus⁶ on jõutud järelduseni, et kuigi teadlikkus nõuete ja väärtuste osas on kasvanud, tunnevad inimesed, et muinsuskaitsepiirangud takistavad mälestiste hooldamist ja korrastamist. Uuringu põhjal on asutud koostama uut muinsuskaitseseadust, mille eelnõu seletuskirjas on välja toodud mitu põhimõtet, mille siht on võtta kaitsel arvesse ka omanike vajadusi. Olulisemad kavandatud muudatused on suurendada paindlikkust kitsenduste ning leevenduste tegemisel kinnismälestiste puhul, kaitsevööndis ning järelevalve osas. Muinsuskaitseamet on teadlik taluarhitektuuri alaesindatusest ning teeb maa-arhitektuuri keskusega koostööd väärtuslikemate rehielamute väljaselgitamisel. Loodetavasti jõuame peatselt vanemate, autentsemate ning auväärsemate hoonete mälestiseks tunnistamiseni.

Elu võimalikkusest maal

Kuid rehielamute väärtus ega ka säilimisega seotud probleemid ei piirne ainult pärandiküsimuse ega hoone füüsilise kehandi säilimisega. On silmakirjalik rääkida taluarhitektuuri suurest rahvuslikust kultuuriväärtusest, kui transpordiühendus halveneb, teenused kolivad üha kaugemale ning maal tuntakse ennast võimudest hüljatuna. Eesti rahvastik vananeb ning väheneb. Praeguse tendentsi jätkudes väheneb rahvaarv aastaks 2040 150 000 inimese võrra⁷ ning muutus tabab väikseid asulaid ja maapiirkondi valusamalt kui suuremaid linnu. Keskkonna muutumine ning valmidus sellega toime tulla mõjutab suuresti taluarhitektuuri edasist käekäiku. Söötis maad ning lagunevad majad võivad olla nii osa probleemist kui ka lahendusest: nendest võib saada atraktiivne teine kodu või tugeva kogukonna korral ka elamu.

Omavalitsuste planeeringutes paistab sageli olevat panustatud lootusele, et inimesed tulevad tagasi ja elanikkonna vähenemine peatub või pöördub kasvuks.⁸ Mujal maailmas on juba aastaid räägitud planeerimisest kahanemise tingimustes, kusjuures see puudutab hajaasustatud piirkondi, aga ka väikelinnu. Enesepettuse asemel tuleb otsida strateegilisi lahendusi kahanemisega kaasnevatele probleemidele, nagu kohapealsete tasuvate töökohtade vähenemine, vähenev tulubaas, teenuste kadu, talumajades elavate üksikute vanainimeste toimetulek jne. Rahandusministeeriumi planeeringute osakond on küll koostanud juhised planeerimiseks kahanemise tingimustes,⁹ kuid see pole praktikas veel kuigi levinud. Taluarhitektuur ei ole selles kontekstis ainult turismivankri ette rakendatav kultuuriväärtus, vaid märkimisväärne osa maapiirkondade elamufondist, kellegi esiisade talu, võimalus teha innovaatilist kaugtööd metsade ja soode vahel, potentsiaalne maakodu ning palju muud. Kõike seda tuleks silmas pidada ka kaitsemeetmeid välja töötades, et nendest ei saaks maal elamise või sinna kolimise järjekordne tõke.

Kokkuvõttes on taluarhitektuuri kaitse ja arengu suunamiseks vaja teha laiaulatuslik teadustöö, mis oleks vähemalt sama ammendav kui muinsuskaitseseaduse aluseks tehtud uuring. Vastasel korral võib juhtuda, et head kavatsused kultuuripärandit kaitsta sillutavad kaudselt teed vaiksele hääbumisele. Esiteks peaks see töö sisaldama taluarhitektuuri ehitustehnilise ja tüpoloogilise seisu ülevaate. Olemas on mitmeid andmebaase, kuid puudub hoonete hulga ja kasutuse süstemaatiline analüüs. Teiseks tuleks hinnata erinevaid kultuuriväärtusi, näiteks ajaloolist, etnoloogilist, arhitektuurilist jne. Väärtused on küll pidevas muutuses, kuid ülevaade ja hinnang praegusele seisule on kaitse-eesmärkide ja -vahendite määratlemisel hädavajalik. Kolmandaks tuleb kaardistada omanike vajadused ja huvid, sest parim kaitse on omaniku kaitse, mille eeldus on koostöö ja mõistmine. Alles seejärel saab teha sisuka ja kaalutletud kaitsestrateegia, et tagada maaehituspärandi terviklik säilimine ning kasutus tulevikus.

1 Lilian Hansar, Meie oma pärand taluarhitektuur vajab hoidmist ja kaitset. – Tartu Postimees 2. II 2018.

2 Ants Viires, Materjale Eesti taluelamute arenemisest XIX sajandi lõpul ja XX sajandi algupoolel. Etnograafiamuuseumi aastaraamat. XVIII, 1962, lk 99–120.

3 Sander Lõuk, Rehielamute orientatsioon ja paiknemine ilmakaarte suhtes ja paiknemine maastikus. Tartu Ülikooli magistritöö, 2013.

4 Maaehituspärandi andmekogu leiab Muinsuskaitseameti registri alt (register.muinas.ee/). Omanike palvel ei ole kõik inventeeritud hooned avalikud.

5 Mart Hiob, Lilian Hansar, Rasmus Kask, Sulev Nurme, Heiki Kalberg, Vilsandi rahvuspargi ehituspärandi, asustusstruktuuri ja maastike kultuuri­väärtuste alusuuring, 2017.

6 Külliki Tafel-Viia, Silja Lassur, Andres Viia, Erik Terk, Anneli Randla, Maris Mändel, Oliver Orro, Meelike Naris, Lilian Hansar, Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine. Uuringu lõpparuanne, 2014.

7 Luule Sakkeus, Jerome McKibben, Allan Puur, Leen Rahnu, Liili Abuladze, Rahvastiku prognoos erinevate rändestsenaariumite korral, lk 59–67. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017. Eesti rändeajastul. Eesti Koostöö Kogu.

8 Rein Sikk, Eesti väikelinnad on varsti pooltühjad, linnapead plaanivad aga promenaade ning tunneleid. – Maaleht 11. I 2018.

9 Suunised kahanevate piirkondade säästlikuks ruumiliseks planeerimiseks. Rahandusministeerium, 2015.