Minevik on tänapäeva lähtepunkt

Ann Rigney: „Valitsuse asi ei ole mälu kujundada, vaid tagada avatud ja vaba arutelu, et inimesed saaksid teha mineviku kohta informeeritud otsuseid.“

SIIM RAIE

Ann Rigney on Utrechti ülikooli võrdleva kirjanduse õppetooli juhataja, kelle huvisfääri kuuluvad narratiivsus, kollektiivne identiteet, kultuurimälu ja mineviku käsitlused. Professor Rigney esines eelmise aasta lõpus Tallinnas toimunud konverentsil „Quo vadis, pärand? Füüsiline mälu ja narratiivsus“. Tema ettekanne keskendus kultuurimälu uurimise ja kultuuripärandi hoidmise seostele, mäletamisele ja unustamisele ning monumentide mõjust neile protsessidele. Vestleme neil teemadel alljärgnevalt põhjalikumalt.

Kultuurimälu uuringute keskmes on alati olnud kirjandus. Shakespeare’i või Scotti kirjutatu on allikas, aga ka inspireerinud mitmeid ajaloo konstruktsioone. Milline on nüüdisaja autorite roll ja potentsiaal? Kas nad osalevad ja on esindatud kultuurimälu konstrueerimisel?

Kirjanduse staatus on muutunud, kuid kahtlemata mängivad kirjanikud kultuurimälu kujundamisel jätkuvalt rolli. Jutuvestmine, ajalooliste faktide ja väljamõeldud tegelaskujude põimimine, pole kuhugi kadunud. Tegelaskujudega, kellega lugeja saab samastuda, ja pinevate ajas lahti rulluvate lugudega tekitavad praegused romaanikirjanikud huvi ajalooteemade ja nendega seotud inimeste vastu. Kui mõelda sellise teose peale nagu Toni Morrisoni „Armas“ (1987), kus on vaatluse all orjandus USAs, või Chimamanda Ngozi Adichie romaanile „Pool kollast päikest“ (2006) Nigeeria kodusõjast kuuekümnendatel, siis on selge, et nad on Scotti ja Tolstoi mantlipärijad. Tänapäeval töötavad kirjanikud küll külg külje kõrval filmitegijatega. Mineviku laiemale publikule uuest vaatenurgast esitamisel on filmil, sageli koos kirjandusega, üha kasvav roll.

Lugude jutustamine seob kultuurimälu (loomingu vaimse osa) ja kultuuripärandi (loomingu ainelise poole). Kuidas võiks pärandihaldus esimesest rohkem kasu saada?

Olen tihti üllatunud, kui palju on kultuurimälu ja pärandi uuringutes kattuvaid teemasid. Mõlema puhul nähakse minevikus tänapäeva identiteedi ja väärtuste arutelu lähtepunkti. Siiski sisustab kumbki pool arutelu eri mõistetega: üks rõhutab tähendusloomet ja tähenduste muutumist ajas, teine mineviku materiaalseid jälgi ja nende püsivust. Kultuuripärandi valdkonnas võiks tähelepanu pöörata mineviku mõtestamisele ja sellele, et ajaloo artefaktide ja füüsiliste paikadega kaasnevate lugude kaudu kujundatakse inimtegevust. Vastukaaluks tuleks kultuurimäluga seoses arvesse võtta seda, et esemed ja keskkond aitavad tähendust kanda. Teisisõnu on tähendusloome ning esemelisuse uurimisel vaja integreeritumat lähenemist ja koostööd.

Vaid mõned eksperdid on ka head jutustajad, paljudel lugude rääkijatel pole seevastu erialaseid teadmisi. Millist nõu teadlastele annate? Kuidas suurendada oma mõju ja tagada legendide ja muinasjuttude asemel tõepäraste lugude ringlus?

Lühike vastus on, et mõlemaid on vaja, nii köitvate lugude jutustajaid kui ka häid ajalooeksperte. Olen küll veendunud, et kirjanduse ja filmikunsti osa kollektiivse mälu kujunemisel on suur, kuid loomingulised autorid, kes elustavad meie mineviku, vajavad siiski n-ö sparringupartnereid. Paljud kirjanikud on toonud lugeja ette ajalooseiku, millest on seni mööda vaadatud. Empaatia ja kujutlusvõime hind on aga tihtipeale ajalooline ebatäpsus. Ekspertide teadmised peaksid mineviku poeetilisi taasesitusi tasakaalustama. Ajaloolastel ei pruugi olla kirjanikuannet, mistõttu ei suuda nad ehk mõne uue teema vastu nii osavalt huvi äratada. Kui nad haagiksid end romaanide ja filmide tekitatud huvi külge, saaksid nad varustada avalikkuse korrektse teabe ja eksperdihinnanguga. Mida enam kasvab ühiskonnas meedia vahendajaroll, seda väiksemaks jääb professionaalsete ajaloolaste osa ajalooteadmiste kõikvõimsate väravavalvuritena, kuigi päris monopoli pole neil kunagi olnudki. Tuleb leiutada ekspertide ja loomesektori uued koostöövormid.

Mõned mälestised ja monumendid on laetud vastuolulise tähendusega, eelkõige need, mis on seotud sõdade ja poliitiliste režiimidega. Mõnel vastuolul on ka identiteedi kujundamise seisukohalt sügavad juured, mille neutraliseerimine või ümberkujundamine on keeruline ülesanne. Ka Eestis on paljud saanud tunda ajaloolist ebaõiglust. Andestamine on keerulise minevikuga toimetulekuks tingimata vajalik, kuid küsimus on, kuidas teha seda ilma unustamata.

Alustuseks tuleb öelda, et vastuolu pole iseenesest halb. Pikas perspektiivis võib liigne konsensuslikkus viia ükskõiksuseni. Arutelu selle üle, mida peaks mäletama ja mida mitte, on äärmiselt vajalik, et mõtiskleda ühiste väärtuste üle ja luua soodsad tingimused koeksistentsiks. Kriitiline debatt on avatud ühiskonna märk. Kuidas aga tagada, et selleteemalised debatid ei tekitaks eraldusjooni ega kisuks lahti vanu haavu? Kuidas mäletada mineviku konflikte nii, et need ei põlistaks vihkamist ja vimma? Need on üüratult keerulised küsimused, millele ei ole lihtsat vastust. Viimastel aastakümnetel on selliste vastuolude lepitusstrateegia leitud rahvusvahelise õiguse raamistikus mälestuste kogumisest kuni tõekomisjonide, avaliku vabandamise ja sõjahüvitisteni. Võimatu on ennustada, milline strateegia millises olukorras kõige parem on. Kindel on vaid see, et esimene samm andestamise teel on teo tunnistamine. Eitus ja vaikimine toidab vastandumist. Mineviku paha­tegude tunnistamine ja selle tunnistamise tunnistamine ohvrite poolt võib rajada teed jõudmaks aega, mil toimunut saab meenutada üha uut vimma toitmata.

Vanasti kirjutasid ajalugu poeedid ja ajaloolased, mängisid olulist rolli selles, mida me mäletame. Tänapäeval salvestatakse kõike, tehnoloogia ja ühismeedia areng ning laialdane kasutus jätab kroonikud töötuks. Igaüks, kellel on nutitelefon, arhiveerib oma tegemised. Reaalsuste hulk on mõõtmatu. Kas sellest on võimalik kokku kirjutada ühismälu või ajalugu?

Digimeedia on tõesti põhjalikult avalikku ruumi muutnud. Valeinformatsiooni kõlakodade tõttu pole tänapäeval ühistel arusaamadel põhinevat avalikku arutelu lihtne saavutada. Raske on ennustada, milline näeb välja tulevane kollektiivne mälu. Ma ei ole isegi kindel, et see üldse tekibki, kui võtta arvesse ainuüksi informatsiooni hulka, mida oleviku kohta genereeritakse, ja kiirust, millega üks haip asendub järgmisega. Meie jagatud mälu tundub aina lühiajalisem. Siiski on ka põhjust uskuda, et uued kultuurimälu paigad ja vormid kerkivad esile paarisrakendis muutuva meediamaastikuga. Kui mõelda kas või Wikipedia peale, mis on vähem kui kümnendiga arenenud erakordseks ja käe­päraseks varasalveks. See tohutu info­arhiiv tagab piiriülesed teadmised. Mul on raske uskuda, et ühiskond mäluta toime tuleb.

Tänapäeval on ligipääs informatsioonile otsingumootori algoritmi kontrolli all: tehnoloogia dikteerib ja vahendab, s.t ka asendab ja piirab. Kas näete vajadust kasutada tehnoloogiast sõltumatuid mälukandjaid ja kas võime tehnoloogiat kultuurimälu kandmise mõttes usaldada?

Digimeedia igapidine kohalolu võib hoopiski ärgitada huvi mineviku käegakatsutavate jälgede ja nende uurimise vastu. Kui põhiline maailmaga lävimise viis on vahendatud, siis võib aineline ja füüsiline omandada uue väärtuse. Tehnoloogial on oma puudused ja seetõttu ei ole mõistlik kõiki mune ühes, s.t tehnoloogiakorvis hoida. Kindel ei saa ka olla tehnoloogia kestlikkuses ja võimekuses pidada vastu innovatsioonile ja tõrgetele. Niisiis on hea mõte mälu säilitada ja varundada kestlikel materjalidel.

Poliitiliste protsesside ja aktivismi käigus sünnivad tänapäeval mitmed kujutletud kogukonnad, nt Donald Trumpi toetajad riikides, kus puudub õigus ja võimalus teda valida, Poola naiste toetusrühmad, immigratsiooni­vastased riikides, kus sisseränne peaaegu puudub jms. Need uued kogukonnad moodustuvad kas jagatud väärtuste või hirmude alusel, millest osa toetub ajaloonarratiivile. Kas toksiliste narratiivide vastu on ravi?

Kuigi suur osa arusaamadest mälu ja pärandi kohta käib mööda rahvuse radasid, on toodud näidetest selge, et elame rahvusejärgses, nn post-national maailmas. Rahvusejärgsus ei tähenda, et rahvus on muutunud ebaoluliseks. Otse vastupidi.

Kirjandus ja teised trükitud kultuurivormid on ammusest ajast piire ületanud, kuid pole kahtlust, et globaliseerumine on muutnud eri päritoluga lood palju kättesaadavamaks. Üha rohkem samastutakse välismaiste tegelaste ja sündmustega, kohandatakse piiriüleseid lugusid oma kodupaigas. Selline arengusuund on uurimiseks väga huvitav, sest sellega on loodud võimalus uuteks ühiskondlikeks kujutlusteks väljaspool rahvusriike. Rahvusteülesust võib täheldada kogu poliitilise spektri ulatuses. On nii vasakpoolset aktivismi, mis toetub parema tuleviku lootusele, kui ka populismi, mis toetub hirmule muutuste ees, see omakorda toitub toksilisest ksenofoobiast. Praeguste mälu-uurijate põhiülesanne on püüda mõista toksiliste narratiivide loogikat ja võidelda nende vastu selgete alternatiividega. Lõpuks ei pea otsima hirmude ja ebakindluse allikat mitte ainult neist narratiividest, sõltumata nende tähtsusest, vaid ka materiaalsetest tingimustest, kus jõukus ja ka tervis on väga ebavõrdselt jaotunud.

Milles näete riikide valitsuse rolli kultuurimälu loomisel? Kas see vajab administreerimist?

Kultuurimälu loovad paljud asjaosalised: ajaloolased, kirjanikud, režissöörid, muuseumide kuraatorid, haridustöötajad jt – kõik annavad oma osa. Mitte alati dialoogis, sageli minnakse väljakutsuvalt vastakuti. Kultuurimälu loomine on pidev ja paljuski isereguleeruv protsess ning peaks selliseks ka jääma. Valitsuse ainus roll on tagada rahastus, mis teeb võimalikuks kõrge kvaliteediga teaduse, muuseumide näitusetegevuse ja haridusprogrammide õitsengu. Ettevõtmiste ja programmide sisu peavad määrama professionaalid, kelle tegevusse ei peaks valitsus sekkuma. Valitsuse asi ei ole mälu kujundada, vaid tagada avatud ja vaba arutelu ning edendada seeläbi tingimusi, kus inimesed saavad teha mineviku kohta informeeritud otsuseid.