Mitmekesine funktsionalism
Funktsionalism on meie kultuuriteadvuses kinnistunud sõjaeelsest „kuldsetest kolmekümnendatest” pärit valge moodsa arhitektuuristiilina, mis kõneleb peamiselt toonase eliidi maitseteadlikkusest ning noore Eesti riigi esteetilistest püüdlustest. Eesti funktsionalismi formaliseeriv ning tehnoloogiliselt endiselt suuresti käsitöönduslikest ehitustraditsioonidest lähtuv loomus on arhitektuuriajaloolaste poolt juba läbi kirjutatud teema ning viimastel aastatel on sedavõrd enam huvi pakkunud funktsionalismi siirded ehk kuidas toona moodne ehitusstiil jõuab keskustest (Tallinn, Pärnu, Tartu) kaugemale väikeasulatesse. Seda sorti huvi nähtub kas või mõned aastad tagasi algatatud XX sajandi arhitektuuri uurimisprogrammi raames maakondades kaardistatud mitmekesisest ehituspärandist. Kuna dokumenteerivate ülevaadete kõrval pole veel kuigivõrd tegeldud süvendatult uurimistöö ning mõtestamisega, siis pakun omalt poolt mitmekesisuse fenomenile esialgse visandliku raamistuse, mis näitab ühtlasi, kuidas ja millena Eesti funktsionalismi on ajalooliselt käsitletud.
Mõeldes funktsionalismile kui mitmekesisele ilmingule Eesti arhitektuuris, on võimalik valida kultuuriliste ning ajaliste mõõtkavade vahel. Kui uskuda, et arhitektuuriajalugu ei tehta mitte hooneid ehitades, vaid neist hiljem kirjutades (või kirjutamata jättes), võime käsitleda Tallinna kooli arhitektide ja eriti Leonhard Lapini 1970.-1980. aastate kirjutisi XX sajandi arhitektuurist ühe põhjusena, miks oleme funktsionalismi enda jaoks tänasel päeval nii „suureks” mõelnud. Ehkki mõnele võib tunduda see Tallinna kooli kultuurilise mõju ülehindamisena, võiksime sellegipoolest mängida mõttega, et funktsionalismi erakordne positsioon meie kultuuriruumis tuleneb muu hulgas nende äärmiselt laiahaardelisest lähenemisest funktsionalismile.
Leonhard Lapin, Vilen Künnapu jt püüdsid funktsionalismi sõnastada ja paigutada laia mõõtkavasse, mis iseloomustab lääne XX sajandi kultuuri üldiselt ühes selle olemuslike elementidega, tehes niiviisi funktsionalismi „jutustusest” kaasaja mütoloogia osa. Vilen Künnapu kirjutab 1979. aastal: „Viimasel ajal kõneldakse jälle funktsionalismist, kriitiliselt, vihaselt, nostalgiliselt, ülistavalt. Funktsionalismi kui stiili või mõtlemisviisi võib suhtuda vägagi erinevalt, kuid teda ignoreerida on võimatu. Funktsionalism on meis enestes. Ta võib meeldida või mitte – kuid ta on reaalsus. Sama reaalne kui XX sajand, raadio, auto, aeroplaan, Joyce, Beckett, Picasso. Arvan, et kaasaja tähtsamaks probleemiks on funktsionalismi piiride laiendamine, tema sünteesimine ajaloolise kogemusega, stiilidega. Funktsionalism peab meist tulenema eelkõige alateadvuse pinnalt, sünteetilisena, mitmekihilisena, kontekstuaalsena.”1 Ka Lapin mõistab funktsionalismi elava traditsioonina, mis ei hääbunud 1930. aastatega, ning näeb ajaloolist stiilimängu rakendavas postmodernismis „XX sajandi suure stiili” uut arenguetappi. Uus funktsionalismi arenguetapp sünteesib kõike eelnevat, püüab dogmadest vabaneda, masinat inimesele lähendada. Lapin on veendunud selle vähemalt sajandi lõpuni kestvas elujõus.2 Ta oli juba varem, 1978. aastal, sõnastanud (funktsionalismis nähtuva) ruumiprobleemi kui ajastule iseloomuliku: „… XX sajandi kultuur on arhitektooniline selles valitseva ruumiprobleemi tõttu. Ruumiprobleem domineerib nii maalikunstnike K. Malevitši, R. Rauschenbergi, kirjanike M. Butori, J. Barbaruse, muusikute J. Hendrixi , C. Santana, teatraali P. Brooki ja paljude teiste meie sajandi suurte meistrite loomingus; ruumiprobleemist pole vaba tänapäeva teadus, filosoofia ja religioossed orientatsioonid.”3 Kokkuvõtvalt näitab see lai mõõtkava, kuidas Lapin ja sõbrad töötlesid funktsionalismi traditsiooni najal Eesti sõna- ja tekstikeskset kultuurimõistet ruumikeskseks.
Mõistete mitmekesisus
Kitsendades mõõdet, näeme paistmas terminoloogilise mitmekesisuse teemat. Kuigi stiilinimetusena on meil nagu Skandinaavias kasutusel „funktsionalism”, siis on seda kohalikus kontekstis mõistetud nii katusterminina mitmetele arhitektuursetele mõtlemisviisidele kui ka stiili- ja materjalimuutusi kätkevatele alaterminitele (nt puitfunktsionalism, paefunktsionalism). Algtekstidega (Le Corbusier kirjutab oma raamatus „Uue arhitektuuri poole” („Vers une architecture”) „uuest ajastust” ning „moodsast elust”) samalaadselt siseneb funktsionalism Eesti arhitektuurikõnelustesse esialgu moodsana: Hanno Kompus nimetab õpetuslikus raamatus „Moodne kodu. Lugemik kodu korraldajaile” (1932) funktsionalismi „moodsaks dünamismiks”.4 „Funktsionalism” on kohal Kuusiku 1934. aasta „Eesti arkitektide almanaki” sissejuhatavas tekstis: tema konstruktivismi ja funktsionalismi eristav lähenemine – esimene soosib hoone rajamist konstruktiivse skeleti järgi ja teine lähtub üksikosadest lähtuvast arhitektuursest lahendamisest5 – ilmselt kandub üle hiljem Leo Gensile. Lapin, kes, hoolimata oma sügavalt sümbolistlikust lähenemisest, mis aitab tal näha ühelt poolt funktsionalismi kultuurimudelina, on ühtlasi tõsimeelne liigitaja ja kasutab funktsionalismi katusmõistena, mille alla mahub konstruktivistlik suund (Siinmaa, Elmar Lohk, insener August Komendant), art déco (Robert Natus) ning neoklassitsism (Voldemar Tippel), mida Mart Kalm hakkab hiljem nimetama esindustraditsionalismiks. Karin Hallas-Murula on maininud selles kontekstis veel ekspressionismi ning traditsionalismi,6 mis sisuliselt viib meid tõepoolest kogu eestiaegse arhitektuuri samastamiseni funktsionalismiga. See näitab taas, kuivõrd olulise kultuurilise tähise me funktsionalistlikust arhitektuurist oleme endale konstrueerinud.
Tähenduste mitmekesisus
On siis Eesti funktsionalism stiil või midagi veel? Oma manifestina toimivas tekstis põrutab Le Corbusier otse: „Stiil on valskus. Stiilid on nagu sulg naise peas, mis on teinekord ilus, aga mitte kunagi enamat”.7 Nii Lapini tekstide kui peamiselt kunstiajaloohariduse saanud kirjutajate mõjul on meil siiski kõige enam levinud funktsionalismi käsitlemine stiilina. Hoolimata sellest, et Mart Kalm, kes praegusel hetkel on tuntuim selle perioodi uurija, on hoidunud funktsionalismi stiilina põlistamisest, vaid pigem näinud seda ikkagi teisenenud elamisviiside ja ühiskonna muutuvate normide ning üldise kultuurilise kasvatuse kontekstis.
Milliseid tähendusi võiksime veel ajalooliselt funktsionalismile omistada? 1930. aastatel püüti sellele selgelt anda moodsa ja kultuurse ühiskonna, aga noore jõulise riigi märgi tähendust: ajalooliste stiilide painetest ning (esialgu) koloniaalseostest vaba uus arhitektuur oli selleks sobiv ja seega levis see Eestis ka võrdlemisi laialt. Kui otsida tikutulega sotsiaalpoliitilist või lausa revolutsioonilist sõnastust, siis äärmisel juhul sobiks selleks Kuusiku (ka Kompuse) kasutatud „elamu-probleem”, mille lahendamise vajalikkust ta kobamisi püüab uue ajastu eesmärgina sõnastada.
Taas pakub Lapin erinevaid tähendusi. Nii on ta näiteks näinud funktsionalismis eestlase individualistlikku loomust, kuigi rahvusvaheline moodne arhitektuur rõhutas vastupidiselt kollektiivset ja universaalset kvaliteeti. Samuti on ta funktsionalismile omistanud natsionalistliku sisu, ent sellist tähendust või narratiivi tuleb mõista ennekõike selle teksti kirjutamisaegses, peavoolu rahvusliku diskursuse kontekstis. 8
Mitmekesised majad
Üle Eesti 1930. aastate jooksul ehitatud, suuremate või väiksemate mööndustega funktsionalistlikud ehitised ei olnud kahtlemata valmimisjärgselt sellises hinnas, kui need on arhitektuuriajaloolase silmis praegu. Eks ühtepidi teebki kogu teema põnevaks teadmine, et tõenäoliselt pidas Hanno Kompus silmas just osa sellest „põnevast mitmekesisusest”, kui ta 1938. aastal kirjutas vabariigi sünnipäeval Eesti eri paigust saadetud iseseisvusaastate jooksul ehitatud hoonete fotode kohta järgmiselt: „… siin esines pildistuses küll koolimaju, küll rahvamaju, küll piirivalvehooneid, samuti linnade, alevike ja maa elamuehitusi, mida kahjuks ei saa nimetada teisiti kui alaväärtuslikeks käsitööliku teostuse ja viimistluse suhtes ning saamatuiks ja väärituiks kujunduse ja hoiaku poolest. [—] Nii ei jäänud muud, kui nentida nende fotode ees, et hoolimata heade ehitiste eeskujudest ja õpetavatest püüetest on ometi lausa mõttetult, ebaratsionaalselt ja kultuuritult võidud alaväärtuslike ehitiste peale ära raisata hulk ehitusmaterjali, tööjõudu ja raha”9. Lisaks vormi- ja väärikuspuudele on vabariigiaegse ehitustegevuse teine suur ebakoht Kompuse arvates puidu eelistamine ehitusmaterjalina – aspekt, mis on meil nüüd funktsionalismi paljuski aidanud ümber mõtestada. Kahtlemata lõi Kompus juba toona kaanoni. Saadetud näidiste sobimatuse tõttu läksid raamatu koostajad ise Eestimaa peale väärikamaid ehitisi otsima ja nii leiabki kuulsa albumi lehekülgedelt maju, mis on tänaseks suures osas meile tuttavad kui Eesti funktsionalismi klassika.
Nii ei näe me sõjaeelse Eesti Vabariigi esindusalbumi lehekülgedel püüdlike kohalike inseneride või iseehitajate katsetusi „moodsas dünamismis”, mida kõrvuti kutseliste arhitektide kavandatud ja riiklike ettevõtmiste raames (nt algkoolihoonete arhitektuurivõistlused 1920. ja 1930. aastatel, asunikutalude tüüpkavandid jm) ehitatud hoonetega Eestis ringi sõites sagedasti märgata võib.
Nii eripalgelised majad kui nende hilisem retseptsioon teebki Eesti funktsionalismist, mis ei ole enamasti valge ega sageli isegi kastikujuline, põneva ja mitmekesise nähtuse. Selle rändavad ja teisenevad motiivid – ümarad trepikojamahud ja nurgaaknad, napp kujundus ning väga visalt juurduv asümmeetria – kõnelevad mitmelgi viisil meie kultuurist ning ühiskonna ja elamisviisi muutumisest XX sajandi Eestis.
Artikkel põhineb 11. novembril Pärnu Muuseumis toimunud konverentsil „Olev Siinmaa 130” peetud ettekandel.
1 V. Künnapu, Väljavõtteid märkmikust. Rmt: Arhitektuur. Kogumik ettekandeid, artikleid, vastukajasid, dokumente ja tõlkeid uuemast arhitektuurist. Toim L. Lapin. Tallinn 1979, käsikiri, lk 11.
2 L. Lapin, Eesti funktsionalism. Rmt: L. Lapin, Kaks kunsti. Valimik ettekandeid ja artikleid kunstist ning ehituskunstist 1971–1995. Kunst, 1997, lk 129. (Artikkel ilmus algselt ajakirjas Ehituskunst 1982-1983, nr 2-3.)
3 L. Lapin, Arhitektuur kui kunst. (Ettekanne noorte arhitektide seminaril 13. IV 1978.) Rmt: Arhitektuur. Kogumik ettekandeid…, lk 7.
4 H. Kompus, Moodne kodu. Lugemik kodu korraldajaile. – Ringraadio, 1932, lk 19.
5 E. Kuusik, Arhitektuur kui sümbol. – Eesti arkitektide almanak. Toim E. Kuusik, K. Bölau ja A. Kotli. Eesti Arkitektide Ühing, 1934, lk 8.
6 K. Hallas-Murula, Funktsionalism Eestis. Näituse kataloog. Eesti Arhitektuuurimuuseum, 2002, lk 47-48.
7 Le Corbusier, Towards a New Architecture. Butterworth Heinemann, Oxford 1996, lk. 37.
8 L. Lapin, Avangard. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk 106-107.
9 H. Kompus, 20 aastat ehitamist Eestis. Rmt: 20 aastat ehitamist Eestis 1918–1938. Teedeministeeriumi Ehitusosakond, 1939, lk 7-8.