Mõisate kadunud hiilgus ja vastuoluline tähendus

Ivo Lambing

Näitus „Mõisate kadunud hiilgus“ arhitektuurimuuseumis kuni 30. VIII. Kuraator Mati Raal, kujundaja Anneliis Aunapuu, Mati Schönbergi filmimontaaž ja helitaust.

Augusti lõpuni saab arhitektuurimuuseumis vaadata Mati Raali kureeritud näitust „Mõisate kadunud hiilgus“, kus on autentsete interjöörielementidega modelleeritud baltisakslaste mõisaelu ning mis loodetavasti tipneb juba sügisel mõisatest rääkiva raamatuga. Seintel on pildid möödunud aja mõisarahvast nende loomulikus elukeskkonnas ning neid saadab kuraatori soovitus külastajal järele mõelda, kelle moodi ta ise rohkem on, kas pigem saks või mõisateenija.

Kuidas aga hinnata kunstlikus keskkonnas loodud kunagise mõisa mudelit? Võhikule võib ju suurde saali kokku kuhjatud antiikmööbel jätta arusaamatu ja eklektilise mulje, kuid ma arvan, et näituse autori eesmärk on viidata meie ajaloo olulisele osale. Sada aastat vanades müütides kinniolemine segab tunnistamast kunagist mõisaelu meie ajaloo osa ja kultuuri allikana. Ometi võlgneme me mõisatele palju rohkem, kui sageli arvata osatakse. Olen käinud paljudes Eesti mõisates ja ikka kogenud seda fenomenaalset tunnet, mis tekib, kui taastamisel on silmas peetud kvaliteeti ja ajaloolist tõde. Tuleb tunnistada, et sel näitusel tabas mind õigem mõisatunne, kui nii mõneski tänapäeval „taastamise“ käigus euroremonditud mõisas, kus on tegutsetud eesmärgiga jätta mulje, et muinsuskaitse normide ja põhimõtete eiramine on tore ning vajalik. Loomulikult ei ole see tunne sama mis Rägavere, Saue või Kõue härrastemajas, mis on tagasi saanud oma algse ja õige funktsiooni koduna, aga sissejuhatusena mõisamaailma on Mati Raali ettevõtmine Rotermanni soolalaos kindlasti tervitatav.

Mõisate postmodernism

Mis on mõis tänapäeval omaniku pilguga vaadatuna? Ilmselgelt on tegemist tähenduste kogumiga, millel on kultuuriajalooline mõõde. Kindlasti pole mõis pelgalt härrastemaja, vaid ikka ajalooline hoonete kompleks. Vanasti oli asi lihtne: mõis oli kodu ja tootmisüksus. Kõik muud funktsioonid on ajaloo keerdkäikudes lisandunud ning tänaseks päevaks oleme jõudnud nende enneolematu paljususeni. Iga mõisa taastamisega tuleb neid järjest juurde, sest omanike vajadused erinevad ning vastavalt muutub ka mõisate nägu. Meie mõisad on olnud koolid, kultuurimajad, hooldekodud, kolhoosikeskused, teatrid jms, tänapäeval täidavad need turismiettevõtte, konverentsi- ja koolituskeskuse, spaa jm funktsioone.

Kindlasti tuleks seejuures küsida, mis õigupoolest ajendab ajaloolisi hoonekomplekse restaureerima. On see soov taastada omaaegne hiilgus või missioon päästa ja alles hoida kultuurimälestised? Ma arvan, et kõike seda. Mõisa taastamine on paljudele eneseteostuse ja unistuste täideviimise koht. Mõis on fenomen, kultuuriajaloolise tähendusega kodu, ja õnneks on palju neid, keda ei rahulda elamine anonüümses keskkonnas ja kes seovad oma identiteedi üle aegade kestvate turvatunnet pakkuvate nähtuste ja väärtustega. Me kasutame mõistet „mõisaihalus“ selgitamaks fenomeni, mis sunnib ette võtma materiaalselt mittetasuvate hoonete taastamise, kuigi ülesehitustööl endal puudub praktiline mõõde ja see nõuab tihti mõttetult palju aega.

Loomulikult pole eestlaste mõisaihalus võrreldav suhtumisega arenenud Euroopas, näiteks Inglismaal, kus ajaloolise hoone omanik olla tähendab midagi väga erilist ja on ihaldatav staatuse sümbol.

Hea ja halb toon

Mõisate ajaloos on olnud mitmeid pöördelisi momente, millest jutustab ka näitus. Ilmekalt jookseb näituse taustaks 1980. aastal vändatud filmi „Jõulud Vigalas“ mõisa mahapõletamise stseen, kus keset märatsevat rahvahulka seisab nõutult legendaarse antiikmööbli kollektsiooni omaniku Leonhard Vene mängitud tegelaskuju, kes üritab päästa, mis päästa annab. Iroonilisel kombel põletatigi selle filmi tegemisel tõepärasema tulemuse saamiseks maha Väike-Rõude mõis. Väide „kunst nõuab ohvreid“ leidis siin ilmeka ja brutaalse tõestuse.

1905. aastal põletati maailmavaate tõttu, mõisavaenust ja madalatest instinktidest ajendatuna maha paljud Eesti mõisad. Mõisate vaenamine sai edaspidi üldiseks, seda kasutas osavasti ära ka vastne Eesti vabariik. Vabadussõja järel loodud uue väikeriigi maareformiga jagati parunitelt ära võetud maa ju laiali sõjas osalenutele.

Siiski ei tähendanud 1919. aasta mõisamaade võõrandamine Eestis baltisaksa ajastu täielikku lõppu. Leidus mõisnikke, kes kohanesid muutunud oludega ning asusid neile endile kuulunud maade tagasiostmisega endist hiilgust taastama. 1939. aasta tähendas aga mõisatele nende algupärasema tähenduse lõppu. Nõukogude korrale sobis hästi absurdne idee 700aastasest orjapõlvest ja eestlastes elavast mõisa­vaenust. Viimast toideti hoolega. Mida esinduslikumad olid mõisad, seda enam need uute jaburate tähendustega ära rikuti. Nagu ülejäänustki, sai ka mõisast ühisomand.

Praegu on mõisate kohta avalikus ruumis leviv info kaunis eklektiline. Mõisatest räägitakse nii positiivses kui ka negatiivses tähenduses. Mõisate taastamist ajalooliste plaanide järgi peetakse nii heaks kui halvaks tooniks. Ajakirjanduse ülesanne ongi tutvustada eriarvamusi, näidata nii mõisaihalust, kui ka -vaenu. Nii näiteks toob kunstiteadlane Karin Paulus Eesti Päevalehes Raikküla mõisa taastamise ajaloolisel kujul näiteks kui nonsensi,* toites nii mahlakalt mõisavaenu.

Mõisa köis ei lohise enam

Raikküla mõis on hea näide kahe maailmavaate põrkumisest. Ühel pool on haridus- ja teadusministeerium (HTM), endise omaniku ehk riigi esindajana, kelle käes kõdunes esindusmõis vaikselt varemehunnikuks, ning teisel pool praegused mõisnikud, kes soovivad päästa, mis päästa annab. Kümme aastat mõisnikele kaigaste kodaratesse loopimine päädis aastase kohtuvaidlusega, kus Raikküla mõisa huvid jäid siiski kaitstuks. Seadused ning reaalsusega kontakti kaotanud HTMi koolivõrgu juhid pidid kohtus lõpuks ikkagi tunnistama oma ettevõtmise läbikukkunuks. Alles hiljuti pühiti ju uue koolihoone ehitamise eesmärgil buldooseriga maa pealt Kammeri mõis. Kahjuks näitavad sellised teod, et meie mõisatele ihatakse endiselt halvimat. Ma ei eelda, et ametnikud aduksid mõisate kultuuriajaloolist tähendust, mille mõistmiseks on Juhan Maiste sõnutsi vaja ületada tavamõtlemise piirid. Ma tahan aga loota, et ükskord saadakse aru, et mõisa köis enam ei lohise.

Eesti on tuhande mõisa maa. Mõisad ei jäta inimesi külmaks. Olgu sooviks samastuda mõisarahva või mõisakultuuri üle ironiseerivate irvhammastega on mõisad meile olulised. Kui parafraseerida professor Aadu Musta, võib öelda, et mõisaid ja mõisnikke võib vihata või armastada, aga kuna nad on meie kultuuriajaloo osa, tuleb nendega arvestada. Ma olen päris kindel, et juba paarikümne aasta pärast ei pea ma Eesti päevalehest lugema ministeeriumi kantsleritest, kes ütlevad, et kuna pole tsaariaeg, siis ei tule kõne alla Raikküla kooli äraviimine praegusest mõisaparki sobimatust ehitisest ning sealse kultuuripärandi taastamine, või mõisanäituse arvustust, kus endiste esindusmõisate taassündi nonsensiks peetakse.

* Karin Paulus, Mõis – kadakasaksluse ja pärandkultuuri kants. – Eesti Päevaleht 24. VII 2015.