Molumbad ja sõltuvuslik arhitektuuripraktika

Arhitektuur on parimal juhul kui klaaspärlimäng, mis seob semiootilise, kultuurilise, kehalise, keskkondliku, poliitilise ja ehk veel mõne kihistuse ootamatuks ruumiliseks tulemiks.

INGRID RUUDI

Estonia puiesteel on suur auk. Äsja algas seal Reaalkooli uue õppehoone ehitus – kahe aasta pärast peaks valmima Tallinna esimese spetsiaalselt kooliks ehitatud hoone (1884, Max Höppener) juurdeehitis, mis hõlmab reaal- ja loodusteaduste ning tehnoloogiaainete keskuse, spordisaali ja algklasside ruumid.

Reaalkool on lisaruumi oodanud pikalt: 1981. aastal korraldati küll arhitektuurivõistlus, mis tervikuna oli üks ajaloolise postmodernismi jõulisemaid manifestatsioone, kuid Künnapu ja Padriku tollane võidutöö jäi valmimata. Alles nüüd, rohkem kui nelikümmend aastat hiljem täidab selle esindusliku ja vastutusrikka koha bastionaalvööndis arhitektuuribüroo Molumba, mida veavad Karli Luik ja Johan Tali. Võrreldes näiteks Inglise kolledži edeva ja ekstravagantse juurdeehitisega samas kvartalis (Margus Maiste ja Lembit-Kaur Stöör, 2007), jätab Reaalkooli uus maja säramise ajaloolise hoone hooleks, täiendades seda suhteliselt tagasihoidliku ja kaine, kuid ruumilises mõttes funktsionaalse, mugava ja sõbraliku uue mahuga. Võistlustöö märgusõna „R²“ viitas uuele hoonele kui Reaali vaimule ruudus ning küllaltki keeruka sisemise hingeeluga projekti fookuses ongi eelkõige vana hoone ruumistruktuuri nüüdisaegne tõlgendus.

Molumba arhitektuuribüroo paistab parasjagu olevat eriti heas hoos: töös olevaid projekte ja premeeritud võistlustöid on sedavõrd palju, et kodulehel sai ruumgi täis. Värskelt on valminud näiteks Keila laululava, Lasnamäe padeli­hall, Ankru tänava korterelamu ja Mustjala pansionaat; lisaks Reaalkoolile on ehituses kortermajad Narvas ja Tallinna Manufaktuuri kvartalis. Viimase paari aasta konkursivõitude hulka kuuluvad näiteks Tallinna sadama A-terminali uue hoone ning ümbritseva sadamaala kvartali hoonestuse ja avaliku ruumi projekt, Jõgeva aretuskeskuse ja Haapsalu linnavalitsuse hooned, Sindi kärestikukeskus, TalTechi Mõdriku õppehoone ning Raadi elurajooni planeering, kuid ka teisi-kolmandaid auhindu saanud ja premeerimata võistlustööde hulgas on intrigeerivaid lahendusi mitmeid. Neid kõiki ühendab tugev avaliku ruumi mõõde, aga konkreetsemaks minnes ei olegi nii lihtne öelda, milles seisneb Molumba eripära või nn käekiri – see tabumõiste, mida ometi otsitakse. Karli ja Johan ise näevad seda pigem positiivsena: iga ülesannet alustatakse nullist ja lahendus vormub lähtudes konkreetsetest tingimustest, nagu lähteülesanne, ümbritsev keskkond, koha ajalugu, normatiivid, sotsiaalsed tõekspidamised ja kõik muu, mis moodustab konteksti kõige laiemas tähenduses. Omal moel ongi selle põhiidee kehastajaks poolmütoloogiline mõiste „molumba“ ise. (Huvitav, mitu korda on asjaosalistelt päritud, kas tegemist on Aafrika arhitektidega?)

Väidetavalt – teaduskirjandusest sellele tuge pole õnnestunud leida – on molumba teatav amööbjas, ebatäiuslik geomeetriline algvorm, pehme, modelleeritav ja asjaoludest sõltuv. „[Toomas] Tammis õpetas EKAs juba esimesel kursusel, et kõige täiuslikum kujund pole mitte ring, vaid ploom,“ naerab Johan, viidates 1990. aastatel hoo sisse saanud blobitecture’i liikumisele. „Kui sirkliga tõmmatud ring on arhitekti klassikaline püha geomeetria, siis vabakäevorm on vastupidi, pehmete väärtuste esindaja, aga sellisena isegi võib-olla kuidagi energilisem.“ Aga mõistagi pole küsimuse põhifookus välisel vormil, mille projekt lõpuks võtab. „Kui jõuame projekteerimisel seisu, kus tuleb hakata näiteks akna kujusid välja mõtlema, siis tavaliselt osutab see hoopis, et mingid struktuursed asjad ei ole ilmselt lõpuni läbi mõeldud,“ ütleb Karli. Oma lähenemise põhialuseid sõnastades on ta Jeremy Tillile toetudes väitnud, et arhitektuur on sõltuvuslik praktika: „Arhitekt ei peaks olema oma vormi ja tehnika enesekeskne poleerija, vaid see, kes kuulab ära etteantud situatsiooni konfliktsed hääled ning suudab neist nii sotsiaalsel kui ka ruumilisel tasandil parimal moel aru saada. Arhitektuur võimaldab häältel põimuda, see on parimal juhul justkui klaaspärlimäng, mis seob semiootilise, kultuurilise, kehalise, keskkondliku, poliitilise ja ehk veel mõne kihistuse ootamatuks ruumiliseks tulemiks.“

Heast argiruumist kammerlikkuse ja pungini

Nii Karli kui ka Johan on sõnadega vägagi sina peal: Eestis pole kuigi palju praktiseerivaid arhitekte, keda oleks arhitektuur intrigeerinud piisavalt ka teoreetilisest küljest, et võtta ette doktoritöö, olgugi et aktiivne kirjutamine on mõlemal praegu pausile pandud. Sellegipoolest pole nad seda meelt, et projekteerimine peaks olema toetatud ühele selgesti sõnastavale ideoloogiale. Pigem jõuab arhitektuuri ja ruumi küsimuste teoreetiline lahkamine projekteerimisprotsessi kaudselt ja tegeliku ruumi juures loeb rohkem hoopis kehaline kogemus. Olulised asjad on mõnikord äärmiselt lihtsad, näiteks hea tuulevaikne päiksepoolne koht hoone juures, mis annab meie kliimas väliruumile kohe kasutatavust ja väärtust juurde ega vajagi disaini mõttes midagi erilist. „Silmadest jääb ruumi puhul väheks – see on ikka eelkõige kehaline kogemus, kuidas sa ruumis liigud, ühest ruumist teise pääsed, millised on nende suurused ja omavaheline suhe. Ruumikogemuse mitmekesisus – kui on mõeldud väikestele nüanssidele, kas või nagu siinsamas Burmani majas [Molumba büroo asub ühes Eesti arhitektuuriajaloo ikoonilisimas majas Tatari 21b], kus ruumide vahel on väikesed siseaknad ja loomulik valgus tuleb ka WCsse, aga samas on ka suuremaid avanemisi ja ootamatusi. See kõik annab ruumile mingi kammerlikkuse – võib-olla see ongi meie ideaal,“ kirjeldab Johan.

Kahtlemata on Molumba kõige tugevamad projektid sündinud piiratud mastaabis, kus avalik ja intiimne on heas tasakaalus ning ruum saab tõepoolest olla teatud mõttes kammerlik – ühekorraga nii õdus ja armas kui ka šikk. „Väga hea näide on Mustjala,“ täiendab Karli. „Seal on terve hulk erinevaid ruumi­kogemusi: ühtpidi väga intiimne sisehoov, teistpidi jälle mingid naljakalt kõrged ruumid, siis veel omaette terrassiruumid. Kõik need on väga selge ruumilise põhjendatusega, nii et sellist esteetilist probleemi, et milline maja välja peaks nägema, justkui ei tekigi. Lisaks on seal muidugi oluline sotsiaalne aspekt: see on ikkagi maja, kuhu satub elama punt võhivõõraid. Nad elavad küll koos, aga samas tulevad ja lähevad eri aegadel, lisaks käib külalisi. Kuidas nad liiguvad, üksteist näevad? Osa ruumi kehalisest kogemusest ongi see, kuidas maja selle koosluse suhteliselt loomulikuks teeb.“

Eelmisel aastal arhitektuurivõistluse võidutöö alusel valminud Mustjala pansionaat-päevakeskus on suurepärane näide Molumba oskusest luua head arhitektuuri ka argises ja sageli vähem väärtustatud tüpoloogias, nagu vanadekodud seda on, ning kinnitus, et kvaliteetset tulemust on võimalik saavutada ka kasinama eelarvega. On ilmne, et rahaga ei ole siin olnud priisata, aga sellest hoolimata suudab ruum mugavalt täita nii kuueteistkümne püsiasuka kui ka huviringide ja muude sündmuste osaliste vajadused, olla inimlik ja toetav, kohta ja konteksti arvestav. See on omaette oskus, võtta tõsiselt ka seda laadi nn väikeseid ülesandeid (Mustjala puhul algas väärtustamine õigupoolest muidugi üldse otsusest korraldada arhitektuurivõistlus) ja anda lisaväärtust argiruumidele, mille suhtes on tellija ootused tegelikult suhteliselt madalad. Mõneti samalaadsed on erkpunaste võlvidega Hiiu Rimi või carstenhölleriliku liutoru ja ronimiskünkaga Narva Lidl – kes ootaks erilist arhitektuurikogemust tööpäevajärgsest tülpinud käigust ketipoodi? Paraku suurem jagu elust sellistest argistest momentidest koosnebki, aga Molumba oskab inimese rutiinist välja raputada.

Ruumilise dialoogi ja kontekstuaalsuse taotlemisest hoolimata ei ole Molumba arhitektuur sugugi tingimata pehme ja nunnu: etteantu küsimuse alla seadmine on üks olulisi käivitavaid jõude. „Ma ei tea, kas see tuleb mingist pungitaustast, aga Karlil on lihtsalt sees selline status quo vastu protestimise jonn. Vahel on ta võimeline musta valgeks pöörama ja näitama, kuidas normaalne asi võib tegelikult täiesti ebanormaalne olla ja vastupidi. See käib ka kordamööda, konkursse tehes võtab vahepeal üks avangardisti positsiooni ja teine on ratsionaalne, siis jälle vastupidi. Mina tahaksin pigem kõigesse põhjalikult süveneda, enne otsustamist kõik variandid läbi proovida. Aga hea tulemus tuleb siis, kui vaielda on konkreetsete nägemuste, mitte mingi detailiesteetika üle,“ iseloomustab Johan koostöö dünaamikat.

Tõepoolest, raske öelda, kas veiderdava postmodernismi trauma on tõepoolest nii suur, igatahes on arhitektuur võrreldes teiste kultuuriväljendustega erakordselt tõsimeelne, eriti Eestis. Kui kirjanduses, kunstis või kinos võib kommunikatsiooni tööriistadena kasutada ka huumorit, teadlikku irriteerimist või irooniat, siis arhitektuur tahab end enamasti näha traditsiooniliselt tõsiseltvõetava ja moraalselt eesrindlikuna. Provokatiivseid või ambivalentseid sõnumeid söandatakse esitada harva, justkui peaks ruum olema ühemõtteliselt hea, asjalik, funktsionaalne – muidugi, mängus on ka tellimused, töökohad, raha. Selles kontekstis hoovab mitmest Molumba tööst teretulnud kergust või vastandlikkusele mängimist. Saue vallavalitsus (2020) tõestab, et üks maja saab edukalt organiseerida ebamäärase iseloomuga linnaruumi, pakkuda läbimõeldud töökeskkonda ja kanda välja esinduslikkuse ja tõsiseltvõetava avalikkuse kvaliteedi, kuid õõnestada seda tõsidust samal ajal ka n-ö Minecrafti esteetikaga.

On konkursitöid, mis testivad konventsionaalseid hoiakuid või tellija taluvuspiiri üsna ilmselgelt, nagu Konstantin Pätsi monumendi konkursil (2020) osutus riigivanema kõva käe poliitikale, Georg Otsa kangelasliku isikunarratiivi täiendamine viitega laulja ujumisharrastusele (2020) või kõikvõimalike Ameerika-viidete lisamine Uue Maailma asumisse (Koidu tänava konkurss, 2023), millest võib välja lugeda tugevat irooniat levinud linnabrändingu iha suhtes. Vabariigi sajandaks sünnipäevaks pakkus Karli välja idee, et lagunema kippuv Vabadussammas võiks saada igal aastal uue lahendusega ümber mõtestatud, et hoida inimeste peades aktuaalsena küsimust, mida vabadus meie jaoks üldse tähendab.

Büroopraktika kõrvalt spekulatiivsete ideedega avaliku diskussiooni aktiivsem arendamine nõuaks mõistagi küllalt palju ressurssi, nii ongi võistlustööde tegemine peamine viis vaimu värskena hoida: „Vahel teeme küll konkurssi natuke protestivaimus või nimme üle võlli. Aga see ei tähenda, et me seda ühtlasi tõsiselt ei mõtle. Muidugi, mõnikord tuleb ka kaalutleda, et kas me tahame teha ära kõige ägedama idee või lahendada rangelt ainult konkursil püstitatud küsimuse. Kas oleme üliratsionaalsed või teeme nii, et endal on ikka natuke fun ka? Aga mida kaugemale me idee arendamisega läheme, seda rohkem sellesse uskuma hakkame, ja algne fun muutub ühtlasi täitsa tehtavaks,“ kinnitab Johan.

Eelduste ja harjumuste kahtluse alla seadmine

Üks seda laadi projekt, mis testis konventsionaalseid ootusi arhetüüpsele eestilikkusele, oli näiteks Viimsi vabaõhumuuseumi külastushoone konkursitöö (2021). Kompaktse maja ilmes domineerib paks rookatus nagu rehemajal muiste, kuid see on ootamatult amorfse lainetava vormiga, laskudes kohati maapinnanigi. „Tegelikult on see lahendus mitmete Eesti taluarhitektuuri arhetüüpsete viidete summa,“ selgitab Karli. „See on ühe-ruumi-maja, mille konstruktiivne struktuur tuleneb tegelikult püstkojast. Tüpoloogia poolest teatud mõttes nagu telk ehk üks suur hall, kuhu sai mahutada kontori, muuseumiosa, külalised ja muu. Meile tundus, et mida vähem nii-öelda vormi teha, seda parem – see on maja, mis ongi justkui ainult katus ehk täisring, millelt on ootamatult mõned servad ära lõigatud. Samas on tal siiski kergelt eristuv ja tähelepanu nõudev olemus olemas, mingi ikoonilisus kindlasti. Aga see küllap sai ka saatuslikuks: tellija ilmselt soovis, et ikoonilisse rolli jääksid siiski ainult ajaloolised hooned.“

Johan täiendab: „2021. aastal tehis­intellekti veel kuigipalju ei kasutatud, meie ka mitte, aga mingis mõttes näeb see projekt välja nagu tehisaru vastus küsimusele, milline võiks olla uus Eesti vernakulaarsus. Püüdsime mõtestada Eesti ruumilist konteksti natuke kompleksivabamalt. Aga tundub, et inimestel tulevad kohe mingid konventsionaalsuse raamid ette.“

Ka juunis avatud Keila laululava laiendab harjunud ettekujutust lauluväljakust kui paatoslikust, ritualiseeritud ruumist, pakkudes selle asemele vabama ja mängulisema maastiku, mille fookuspunktiks efemeerne, hõljuvalt mõjuva varikatusega lava. Tavapäraselt peegeldab laululavade ja -väljakute ruumiline organiseeritus väga selgelt traditsiooni, kus lauljad ja pealtvaatajad on vastastikku, kummalgi on oma roll ning ettenähtud liikumisloogika, ja oma kohta selles praktikas täites taaskinnitatakse ühtlasi traditsiooni jätkuvust ja pühadust. Keila laululava aga avaneb kõigis suundades ja esinejad võib sinna paigutada mitmel eri moel, samuti võivad pealtvaatajad täita künkliku maastiku hajusamalt, võttes endale ruumi ja üritusega suhestumisel rohkem vabadust. Traditsioonilised tegevused on alles, kuid jäikuse ja tõsiduse asemel on neisse toodud kergust. Rippuvate, eri pikkusega valgete valgustitorudega varikatusega lava keset nõgusat maastikku mõjub isegi poeetiliselt: „Mingit otsesõnu rahvuslikku aspekti me siia küll sisse kirjutada ei üritanud, kuigi võib ju öelda, et see on nagu mingi rabasaar. Mõned tõesti nurisesid, et kus on sümbolism, kus on suursugusus. Siin on võib-olla jälle see kammerlikkus, mis ei pea tingimata tähendama siseruumi. See on hästi kehaline ruum, mida tajub kõige paremini liikumises. Milline on ruumikogemus, mis tunne on seal publikuna olla? Aga ka sotsiaalne potentsiaal laiemalt, et seal saaks toimuda ka palju muud kui üksikud pidusündmused. Püüdsime teha seda ruumi palju laiemas mõttes kättesaadavaks, kasutatavaks, selles mõttes on oluline, et ta oleks informaalsem,“ selgitab Karli.

„Büroo üht seni suuremat töös olevat projekti, Tallinna sadama A-terminali võib samuti mõtestada inimeste liikumise kaudu,“ jätkab Johan. „Reisijate terminalil on oma funktsioonist tulenevalt küllaltki range liikumiste loogika: teel laevale peab läbima üksteise järel justkui protsessioonis mitmesuguseid ruume alates tänavatasapinnas asuvast fuajeest, piletiväravatest, ootesaalist kuni laevani, mille pardale astutakse maapinnast umbes 10–15 meetri kõrgusel. A-terminalis on need ruumid asetatud järjest suuremate ehitusplokkidena üksteise peale, just nagu tagurpidi püramiid. Suur ootesaal, kuhu enne laevale minekut viivuks kogunetakse, laiutab konsoolselt alumiste korruste kohal – see tekitab hoone ümber kutsuva kaetud väliruumi ja tagab, et terminalihoone jalajälg ümbritsevas avalikus autovabas pargimaastikus oleks võimalikult väike. Konkursivõidule aitas ilmselt kaasa ka see, et lisaks sadamahoone funktsionaalsele lahendusele mõtestasime sadama arendusala kui kruiisiterminalist D-terminalini ulatuvat tervikut, kus avalik ruum peab hästi toimima nii mere suunas kasvava linna kui ka reisijaid teenindava sadama jaoks.“

Sellegipoolest tuleb teadvustada ka arhitekti tegevusulatuse piire: „Muidugi me üritame paljudesse projektidesse sisse pookida mingeid radikaalsemaid mõtteid autode piiramisest, ruumi kasutusviisidest või muust. Näiteks Reaalkooli hoovis olid algses lahenduses korvpalliväljakud, aga lõpuks öeldi ikkagi, et selle asemel on vaja nelikümmend parkimiskohta, et kasvava õpetajatepuuduse tingimustes oleks neile mingeidki hüvesid pakkuda. Aga see ei tähenda, et järgmises projektis ei võiks uuesti midagi samalaadset välja pakkuda. Selline naivism tuleb teadlikult säilitada,“ selgitab Johan.

Ka küsimuses, kas üleüldse on tarvis uusi hooneid ehitada, jäävad arhitekti käed lühikeseks. Ühtpidi on oluline märk, et Molumba Joaorgu praegu ehitatavad kortermajad on esimesed taasiseseisvumisaegsed elamud Narvas; teistpidi, kui palju on selles linnas tegelikult renoveerimist vajavat ja võimaldavat pinda! Olemasoleva rekonstrueerimist hakatakse eelistama uue rajamisele siis, kui seadused ja maksusüsteem seda soosivad. Karli tunnistab: „Reaalsus on praegu ikkagi see, et odavam on ehitada uut. Ja suur osa neist maailma parandavatest ideoloogilistest diskussioonidest on ka mainekujunduslikud. Kui mõni aasta tagasi väideti, et kõige jätkusuutlikum on projekteerida puidust, siis nüüd uue süsiniku­jalajälje arvutuse kohaselt ei pidanudki see enam päris tõsi olema, sest Eesti puidutöösturite puit pidi tulema valest kohast ja mis kõik veel. Tegelikult tuleb erinevus aga sellest, kuidas üks või teine tootja on suutnud oma paberimajandust ajada. Kui lisada veel puitkonstruktsioonide natuke krõbedam hind, hakkavad isegi keskkonnateadlikumad ja suurema missioonitundega tellijad nagu riik või omavalitsused projektides puitu vaikselt betooni vastu vahetama. Haapsalu linnavalitsusel, mis konkursivõidu tulemusel peagi loodetavasti ehitusse läheb, on peatänava ääres terve ja toimiv hoone olemas, kuid energiatõhususe meede, kust ehituseks lisaraha taotleti, nõuab uue ehitamiseks vana hoone lammutamist. Samast meetmest rahastati tegelikult ka Mustjala pansionaati. See on juba otsustusprotsessi viimane ots, mis sõltub määratult rohkem poliitikast kui projekteerimisest. Meie saame üritada neid protsesse pehmendada, teha võimalikult ökonoomse maja. Et maja eluiga oleks piisavalt pikk, lahendused ajatud ja kvaliteetsed. Avalike konkursside kaudu saamegi neile küsimustele vastata. Ja tihtipeale tuleb mingeid sõnumeid mitu korda korrata, enne kui need kohale jõuavad.“