Mustamäe garaažiühistud ühisvara tragöödia keskmes

Tallinna Mustamäe linnaosa on Eestis kõige tihedamalt asustatud, kuid kummalisel kombel leiab sealt ülekasutuses parkimisalade kõrval alakasutuses garaažlad.

TARMO RICHARD KLAMP

Nobeli kirjandusauhinna saanud T. S. Eliot kirjutas 1922. aastal ühe kuulsama modernistliku poeemi „Ahermaa“.¹ Ta kirjeldab seal Esimese maailmasõja järgset ruumi, kus napib traditsioonilisi võimuorganeid ja usku iseendasse. Luuletust kannab moraali lagunemine, sellest tekkinud ahnus ja kiire rahulduse vajadus. Ahermaa on hea kujund kirjeldamaks väärtusetut, lagunenud, mahajäetud ja tulevikuta ruumi. Ühtlasi kannab see ruum mälestusi. Alakasutatud ja tühjana seisvate ruumide kasutussevõtmist surub tihti tagant nende vilets väljanägemine, mis häirib ja ärritab inimesi. Mure linnaruumi väljanägemise pärast on postindustriaalses linnaplaneerimises üks peamisi, ütleb David Harvey, kes kaitseb variatiivsuse vajalikkust linnaruumis.²

Kahanevate linnade alakasutuses ruum, omavalitsuse tegevus elukeskkonna kvaliteedi parandamisel ja sellega seotud keerukused on oluline teema üle Eesti. Tallinna Mustamäe linnaosa on Eestis kõige tihedamalt asustatud, kuid siin kohtab kummalist kooslust: ülekasutuses parkimisalade kõrval on rohkesti alakasutuses garaažlaid. Mustamäe üldplaneeringus on arvestatud parkimise lahenduses ka garaažidega, mis moodustavad kogu parkimisalast viiendiku. Mustamäe viimases arengukavas on välja toodud, et parkimiskohtade nappust süvendab autode tarbeks mõeldud garaažide massiline sihtotstarbest hälbiv kasutamine.

Käsitlen siinkohal Mustamäel garaažidealuse ruumi ja parkimisala vahekorda ja seoseid ning autode parkimiseks mõeldud ruumi kui ühisvara. Mustamäe parkimisprobleemid on siiski lokaalsed ning on garaažiühistuid, mis toimivaid väga hästi ja on tihedalt kasutusel.

Kas omakasust loobuja on rumal?

Ameerika filosoofi Garrett Hardini 50 aastat tagasi ajakirjas Science avaldatud legendaarne artikkel „Ühisvara tragöödia“³ põhineb dilemmal, et mitu iseseisvalt ja ratsionaalselt enda huvides käituvat üksikisikut ammendavad lõpuks ühise jagatud ressursi, isegi kui on ilmselge, et tulemus ei vasta kellegi pikaajalistele huvidele.

Ühisvara tragöödia lõks seisneb selles, et meie individualistlikus kultuuris ei nähta, et ühe inimese omakasust loobumine võiks tuua kohest üldist kasu. Oma mugavusest ehk kasust loobuja võib tunda end rumalana, kui pargib majaesise parkimisruumi vähesusele vaatamata auto jalutuskäigu kaugusele garaaži või parklasse enne, kui on kõigepealt täis pargitud planeeringujärgsed kohad ja selleks vähegi sobiv ruum. Alles seejärel võetakse kasutusele kaugemal asuv (sh isiklik) ressursiosa.

Autost on saanud laiatarbekaup, nende hulk on kasvanud, väärtus ja parkimiseelistus muutunud, võrreldes ajaga, mil Mustamäe linnaosa koos garaažidega planeeriti ja ehitati. Praegu eelistatakse mugavust ja kiirust ning auto parkimise ja hoidmise kohaks valitakse kodumaja ukseesine. Utilitarist Jeremy Bentham on tuntuks saanud oma fundamentaalse aksioomiga, et moraalne on selline lahendus, mis toob maksimaalselt kasu võimalikult paljudele inimestele. Praeguses ühisvara tragöödia olukorras ei ole aksioomi kahte muutujat ehk tasuta parkimiskohta koduukse lähedal ja autode arvu kasvu võimalik üheaegselt arvesse võtta.

Parkimisreostus ja autokasutaja perspektiiv

Parkimisruum kui ühisvara ressurss on seotud teiste linnaruumi osadega, millest olulisemad on rohealad ja liikuvuse ruum. Parkimisruumi puhul eristan kahte osa: valmis ehitatud ja parkimiseks mõeldud planeeringujärgne ruum ning parkimiseks sobiv ruum, mida laiendatakse teiste ressursside arvelt ilma planeeringuta, ehk nn parkimisreostus. Parkimisreostus levib enamasti linnamaal, kuna Mustamäe korteriühistutele kuulub tavapäraselt vaid kaks meetrit majaümbruse maad ning parkimiseks mõeldud ruumist majaelanikele ei piisa. Parkimisruumiks sõidetud rohealad on tekkinud aja jooksul ning selle taga on autokasutajate vaikiv kokkulepe omaalgatuslikult probleem lahendada.

Tallinna linn ei ole suutnud selgelt kirjeldada, milline peaks parkimisruum õieti olema, vaid lähtutakse eraomaniku huvist ja pakutakse võimalust väljakujunenud parkimiseks sobiv ruum seadustada. Praegused meetmed ehk linna rahastus projektist „Hoovid korda“ ja linnamaa kasutusõiguse andmine linnaelanikele on siiski kokkulepete kujunemiseks täiesti toimiv ja hädavajalik alus. Eraomanikud ootavad linnalt nii rahalist kui ka õiguslikku tuge parkimiskohtade vähesuse küsimuse lahendamiseks ning seda meetmed enamasti pakuvad.

Need meetmed on aga küllaltki spetsiifiline tööriist – nagu haamergi. Neid kasutatakse eelkõige isetekkelise parkimisruumi seadustamiseks, aga kõik probleemid ei ole siinkohal naelad. Kuna linnal puudub hoovialade kujundamiseks selge plaan, leiab enim kajastamist ja toetust autoomanikust lähtuv ruumikasutus, mis domineerib linnaruumis ja suunab selle ümberkujundamist. Harv, et mitte öelda puudulik on korteriühistute ettevõtlikkus ja koostöö hooviala terviklikuma lahenduse otsimise nimel. Hoovialade autokesksed lahendused pärsivad aga inimsõbraliku, turvalisema, säästlikuma ja kvaliteetsema avaliku ruumi kujundamist. Näiteks sellise, millest räägib inimmõõdus avaliku ruumi propageerija, arhitekt ja linnaplaneerija Jan Gehl. ⁴

Mustamäe üldplaneering sisaldab parkimiseks mõeldud ruumiosas garaažide pinna. Registriandmete kohaselt on Mustamäel 62 maapealset garaažiühistut u 1700 boksiga ning 43 maa-alust u 2200 boksiga. Kokku on Mustamäel auto hoidmise sihtots­tarbelist garaažiruumi seega u 4000 koha jagu, viiendik kogu planeeringujärgsest parkimisruumist.

Registriandmete analüüs toob välja garaažiomanike ootuspärase maskuliinsuse, mis tähendab, et u 64% nende omanikest on mehed, u 31% naised ja 5% juriidilised isikud. Garaažiomanikest meeste keskmine vanus on 59,1 aastat ja naiste oma 57,5 aastat. Suur on 74–83aastaste meeste ehk esimese põlvkonna garaažiomanike osakaal, mis kajastub ka juhatuse liikmete keskmises vanuses, milleks on 65,5 aastat. Neile on teada garaažide ehitamise lugu, mis on valitsemisel oluline. Keskmiselt 4% garaažiboksidest vahetab aasta jooksul omanikku, suurem osa kinkimise või pärimise teel. Maa-ameti register lubab arvata, et ostu-müügitehinguid on tehingute koguarvust kõigest 5%.

Oluline küsimus on garaažide kasutus ja seda eelkõige parkimisruumi osana. Garaažiühistute juhatuste küsitluse põhjal seisab neljandik ehk 1000 garaažiboksi Mustamäel lihtsalt niisama või parema kasutuse ootuses tühjana. Perioodilist või harvemat kasutust (mõnel korral aastas) leiab kolmandik garaažiboksidest. Kolmandik garaaži kasutajatest külastab oma garaaži korra kuus või kuni korra nädalas.

Lumejälgede järgi on u 14% garaažidest iga päev kasutusel ning 6,8% Mustamäe maapealsete garaažibokside kasutajaid avab päevast päeva oma garaažiukse auto sisse- ja/või väljaajamiseks. Võib eeldada, et maa-aluste garaažide igapäevane kasutus on veidi suurem. Osa registreeritud igapäevaseist liikujaist on ilmselgelt vaid ühesuunalised ja märgivad auto garaažis hoidmist, mitte lühiajalist parkimist. Sama suur hulk ehk 7% avab iga päev oma maapealse garaaži ukse selleks, et siseneda ilma sõiduvahendita. Kuna uuring teostati esimeste lumiste ilmadega, kajastub selles osaliselt rehvivahetusega seotud tegevus ja garaažiboksi laoruumina kasutamine, mis on tasapisi on üle võtmas auto hoidmise funktsiooni.

Eraomandi käsitlemine ühisvara osana kõlbab võib-olla teoorias, kuid toob praktikas välja vanema rahvastiku haavad seoses Nõukogude riigikorra ja represseerimisega ega päde juriidikas. „Miks ma ei või oma garaažis kartuleid hoida?“ on õigustatud küsimus – ja vastus on, et võib ikka.

Lähen siinkohal korraks tagasi teooria juurde. Hardini üks kuulsamaid oponente oli ainukese naisena majanduses 2009. aastal Nobeli preemia pälvinud Elinor Ostrom, kes esitas oma raamatus „Ühisvara valitsemine“⁵ väljakutse tavaarusaamale, väites, et ühisvara saab valitseda ilma ülevalt alla regulatsioonide või privatiseerimiseta. Kui Hardini sõnul võivad ühisvara kasutajad sattuda omakasu lõksu ega pruugi ise sellest välja saada, siis Ostromi teoreetiline ja empiiriline töö näitab, et enamasti sellist lõksu ei tekigi. Ühisvara kasutuskokkulepetega annab ressursi ülekasutust vältida, nendega luuakse kasutajate vahel sünergia ja üksteisemõistmine.

Just selline sünergia on tekkinud Tallinna kesklinna parkimisruumi jagamisel. Ettevõte Barking on 2015. aastast kaasanud parkimisäpi abil ühiskasutusse u 4000 eraomanduses parkimiskohta. Idee seisneb ettevõtete, asutuste ja korterelamute parkimiskohtade ristkasutuses, mis võimaldab omanikel lisatulu teenida aegadel, mil kohad on vabad. Parkimiskoha omanik valib, millal ta saab ja soovib ressursi jagamisest osa võtta. Seega toob tehnoloogiaplatvorm juriidiliselt pädeva kasutuskokkuleppe alusel ühisvarale lisaressurssi. Jagamismajanduse platvormide toel on võimalik alakasutatud ressurss, näiteks kodud, tööriistad, riided ja sõidukid, tõhusamalt kasutusele võtta, et soodustada kasutajakesksete teenuste arendamist, ettevõtluse uusi vorme ja inimesi omavahel ühendada. Sellega luuakse kasutajates ka tunne, et ollakse osa uuest majandusest, millega käib kaasas XXI sajandi ühisvara kontseptsioon.

Garaaži väärtus

XXI sajandil saab eraomandi rakendada ühisvara tragöödiat lahendama teadlikult, pakkudes vabadust ja valikuid. Kuigi sellises jagamises on nähtud ka heategevust, tagab jagaja huvi enamasti kasusaamine. Siinkohal tuleb meenutada, et Tallinna kesklinnas on parkimine suures osas tasuline, Mustamäel seevastu ei ole (v.a parkimiskohtade laienduse ehituskulu). See devalveerib aga garaažiomaniku ressursi väärtust tasulise autohoidmise kohana. Garaaže üüritakse laoruumiks ja valik ei ole väga suur: kinnisvara vahendusportaalides pakutakse praegu Mustamäel kokku üürile seitset garaaži. Kui uurisin garaažiühistu juhatuse liikmetelt põhjusi, mis takistab garaaže planeeringujärgsel eesmärgil kasutada, selgus, et murekoht on ehitise korrashoiu küsimus. Toodi välja ka juhatuse vanusest tingitud iseärasused, juhatuse ja boksiomaniku motivatsiooni puudus ja oskamatus näha oma omandit parkimisruumi osana, auto omamise kultuuri teisenemine ning Mustamäe eluruumide panipaikade vähesus. Selgus ka, et enamasti ei sobi garaaž oma asukoha poolest igapäevaseks parkimiseks, vaid see võiks olla pigem auto pikaajalise hoidmise ehk passiivse parkimise koht. Passiivse parkimise osakaal võib Mustamäe mikrorajoonides ulatuda kuni 50%-ni.

Kui eraalgatuslik korteriühistu initsiatiiv linna pakutud meetmeid kasutada, hooviala läbi mõelda, liikuvuse ja parkimisega tegeleda puudub ning see põhjustab parkimisreostuse ja killustatud linnaruumi, siis millise meetme abil parkimisruumi ja hooviala korrastada? Üks lahendus on probleemsete piirkondade tasulised parkimisalad ja tugevam kontroll ruumi planeeringujärgse kasutuse üle. Sel viisil surutaks ahtast ruumist välja passiivsed parkijad, tekiks eraomandi initsiatiiv ja valmisolek ruumikujunduses kaasa rääkida ning, mis kõige tähtsam, väärtustuks garaažiühistute sihtotstarbeline ruum. Linna rangem lähenemine võib tunduda autoomanikule ehk liiga karm, kuid säästlikkuse ja jätkusuutlikkuse küsimuses on üle maailma võetud selge suund jalakäija ja autokasutaja huvide võrdsustamisele, kui 300 meetri raadiuses on olemas võimalus istuda liikumisvahendile.

Alakasutatud ruumi taaselustamise mõte on mõistlik nii ruumi esteetilise väljanägemise, parema kasutuse kui potentsiaali tõttu. Teadlikult koos tegutsedes saab Mustamäe garaaže paremini kasutada ja sel viisil lahendada ka parkimiskohtade puuduse mure. Kas piisab passiivse parkimise vähendamisest hoovi­aladel, mõnest ägedast parkimis­äpist või millestki muust? Võib olla, et ruum ja seda kasutavad inimesed ootavad lihtsalt üht hakkajat noort tugevat tegijat, nagu luuletuses „Üks veski seisab vete pääl“.⁶

Artikkel põhineb TLÜ linnakorralduse eriala magistritööl „Mustamäe garaažlad ühisomandi tragöödia keskmes“ (juhendaja Tauri Tuvikene).

1 T. S. Eliot, Ahermaa ja teisi luuletusi. Tlk Paul-Eerik Rummo. Hortus Litterarum, Tallinn 1999.

2 David Harvey, From Managerialism to Entrepreneurialism: The Transformation in Urban Governance in Late Capitalism. – Geografiska Annaler B, 71: 1, 3–17, 1989.

3 Garrett Hardin, Tragedy of the commons. – Science, 162, lk 1243–1248, 1968.

4 Jan Gehl, Linnad inimestele. Eesti Kunstiakadeemia, Yoko Oma, Tallinn 2015.

5 Elinor Ostrom, Governing the commons: The evolution of institutions for collective action. Cambridge University Press, New York 1990.

6 Hando Runnel, Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks. – Loomingu Raamatukogu, nr 41-42. Tallinn 1972.