„Mustamäe halliga“ kestvamasse tulevikku

Näitustel „Maast linnaks“ näeb, kuidas toota vundamendiaugust välja kaevatud sinisavist tampsavi, toortelliseid, sillust, krohvi ja värvi.

ANNI MARTIN

Disainistuudio Kuidas.works näitus „Maast linnaks“ Viimsi Artiumi kaasaegse kunsti galeriis kuni 24. VII. Autorid Andrea Tamm, Hannes Praks, Henri Papson ning Maria Helena Luiga. Materjaliarenduse partner Uku Pure Earth.

Pööre globaalsetest ehituslahendustest kohaliku materjali ja kohapeal ehitamise suunas käib säästva, jätkusuutliku, nüüdseks kestliku arengu sildi all justkui juba aastakümneid, aga selle päriselt elluviimine edeneb ikka titesammul.

Raiskamise vähendamine nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil on ülioluline ja kõikvõimalikud katsetused juba kasutatud materjali väärindamiseks ja taaskasutamiseks seega väga vajalikud. Pildil näituse „Maast linnaks“ püstitamine.

Maria Helena Luiga

Disainistuudio Kuidas.works uurib võimalusi, kuidas väärindada juba kasutatud materjale. Näitusel „Maast linnaks“ on luubi all protsess, kuidas Mustamäel kortermaja vundamendiaugust välja kaevatud sinisavist saab ehitusmaterjal, mida kasutada lähipiirkonna arenduse puhul. Nii ei lähe maavara raisku ega tee enne ehitustooteks saamist maailmale poolt tiiru peale.

Materjali sel viisil toomise protsess on lihtne. Kokku on vaja koguda vundamendi rajamisel tekkiv jääkpinnas, analüüsida laboris selle koostist ja omadusi, kuivatada, sõeluda, töötada välja retseptid ja segada kokku õiged segud, millest valmistada ehitusmaterjal: tampsavi, toortellised, sillused, krohvid, värvid jms. Siit edasi tuleb jõuda proovipartiini ning arendada tootmist suurtootmiseni. Kuidas.works on jõudnud käegakatsutavate tulemusteni ning sündinud viimistlustoodete sari on saanud matiundiliku nime „Mustamäe hall“. Näitus on üles ehitatud kui näidisruum: toodetud materjalidest sein kõrgläikelise valge põrandaga tünnmajas on visuaalselt silmatorkav ja kõnekas, ehe ning veenev. Minuga samal ajal näitusel olnud külastajate kommentaar oli aga selline: „Mõjub täitsa tavalisena, ainult grafiti on veel puudu!“ Näitus ongi justkui protsessi käigus valminud uustoodete reklaam. Väljapaneku üks osa on näidisseina kõrval asuv müügilett: kutsutakse tooteid uudistama, nuusutama ja ka kaasa ostma. Seda kõike eeldusel, et ollakse näitusele tulnud autoga.

Teise korruse musta laega pööningusaalis on poodiumile tõstetud elemendid: katseplokid, tööriistad, juhuslikult seina äärde toetatud ehituslood ja aiakäru. Need on kenasti napi sildikesega varustatud: pinnas, purustatud betoon, viimistluskrohvi- ja värvinäidised, tampsaviplokid, betoonikäru, kummihaamer jne. See mõjub materjali valmistamise protsessi ja selle elementide poetiseerimisena, soovina selgitada silmale niigi nähtavat. Samas tekib ka pentsik vastuolu: näidised ja esemed on püüdlikult sildistatud, kuid konteksti näitusel ei avata.

Kuidas.worksi meeskonnale on see näitus järgmine samm oma missiooni tutvustamise jadas: arhitektuurimuuseumi näitustel „Majad, mida me vajame“ ja „Linnamaardla“ osalemine, näitus „Kalju ja kaduva vahel“ Põhjala tehases ning arhitektide liidu rohe­pöörde­konverentsi ettekanne. Ju nad ei pidanud vajalikuks rohkem selgitusi anda, arvates, et on juba räägitud küll.

Selgitused näituse „Maast linnaks“ materjalide juures on napid, tekitavad rohkem küsimusi kui pakuvad vastuseid. Ekraani vahendusel saab teekonnast osa. Selle taustaks on üks hetk lärmakast tootmisprotsessist, kuid sellele, kes protsessis ise ei osale, kõlab see pigem huvitava, kuid peavalu süvendava tasutamürana.

Konteksti tajumiseks tahtnuksin siiski juurde lugeda, kuulda, näha enam probleemi olemuse, protsessi ja põhjuste telgitagustesse. Ka QR-koodi taha peidetud info sisaldab rohkelt fotosid ja nappi selgitust. Kas on alahinnatud näituse külastaja võimet ja soovi süveneda või on talle pakutud välja võimalus ise infot kaevandada ning end teemaga rohkem siduda, võimendada kogemust vaevanägemisega?

Julgen soovitada enne või pärast näitust kuulata Hannes Praksi Kuku raadiole antud intervjuud1 ja vaadata tema rohepöördekonverentsi ettekannet2. Praks tunnistab isegi, et see, millega Kuidas.works tegeleb, mineraalsetest jääkmaterjalidest uudistoodete valmistamine, on mitu sammu ajast ees ning seetõttu on seda raske mõista ka professionaalil, rääkimata asjaarmastajast, olgu ta või ehitusmaterjalide ringmajanduse huviline. Taustainfoks sobib hästi ka Ilmar Raagi 9. juuni Vikerraadio päevakommentaari vormis mõtisklus maailmalõpu teemadel.

Mugavustsoon kui kiirtee hävinguni

Nii Praks kui ka Raag peavad vajalikuks viidata Rooma klubi 1972. aastal sõnastatud mõttele, et ressursid on lõplikud, ja nendivad samas, et seda teadmist pole keegi siiani tõsiselt võtnud. Hävituslik juhtub (kui juhtub?) liiga kauges tulevikus. Sellega on justkui ikka veel liiga vara tegeleda. Lihtsam on rinda pista praeguste määramatuste ja kriisidega, nagu üleilmne pandeemia, energia- või julgeolekukriis.

Prantsuse kuninga Louis XV öeldu „Pärast meid tulgu või veeuputus!“ on Euroopas viimastel aastatel ja eriti seoses Ukraina sõjaga omandanud pisut teise tähenduse, sest häving jõuab aina lähemale. Seega oleme sunnitud tulevikuga tegelema. Kliimateemad olid fookuses ka viimatistel riigikogu valimistel, mille tulemusena saame kliimaministeeriumi ja tuleb ka kliimaseadus.

Peame mõistma, et meie tarbimisharjumused ja mugav elu on juba praegu planeedile suur koorem. On välja arvutatud, et 2022. aasta 28. juuliks oli inimkond ära kasutanud kogu 2022. aastaks vajaliku puhta õhu, vee ja teised ressursid, mida loodus suudab taastoota.3 Eestis saabus 2023. aastal ressursside ülekasutamise päev juba 14. märtsil.4 Keskmise Eesti elaniku keskkonnajälg ületas 2019. aastal Maa taluvuspiiri 3,8 korda ja see on suurem keskmisest Euroopa elaniku jalajäljest (2,9 korda), seda just elektri, kütte, toidu ning soetatud seadmete poolest.5

Globaalse ületarbimise päeva hakati tähistama 2006. aastal ehk 34 aastat pärast Rooma klubis väljaöeldut, et teadvustada, kui piiratud on Maa ressursid. Toona tarbiti aasta varud ära oktoobriks. Muret teeb, et 17 aastaga on see päev nihkunud kolm kuud varasemaks. Kolme inimpõlve jagu teadvustustööd on viinud Euroopa Liidu liikmesriikide kokkuleppeni „Eesmärk 55“, kuid reaalseid samme tarbimise vähendamiseks ja teisese toorme kaevandamiseks astutakse vähevõitu.

Hannes Praks nentis rohepöörde konverentsil tabavalt, et rohepööret ei ole võimalik ellu viia senisel kursil jätkates, mugavusest loobumata. Olgu näiteks toodud viimase aasta energia-julgeoleku kriisis fookusesse tõstetud siseruumi temperatuuri küsimus. Eksperimendid 19kraadise kontoritemperatuuriga lõpetati küll õige pea, kuid soovitused hoida see harjumuspärase 24-25 kraadi asemel 20-21 kraadi juures, kütmise asemel panna selga kampsun ja jalga villased sokid, kõlasid nii mõnegi meelest absurdselt. Ometi on ühe kuni kahe kraadi võrra jahedam toatemperatuur efektiivne viis energiat kokku hoida.

Tagasi juurte juurde

Võtmeküsimus ongi, kas ja kui palju ollakse valmis oma mugavusest loobuma. Nõukogudeaegse inimesena olen istunud jahedas toas ja külmas klassi- või tööruumis, näinud sedagi, et maist oktoobrini ei tulnud kraanist sooja vett. Tänapäeval, kui isegi tasuta wifi näib olevat inimõigus, võibki soovitus vähem kütta ja soojemaid riideid kanda tunduda ülbe ja kohatu. Mis sest, et aastasadu ja veel inimpõlve jagu tagasi oli see tavaline.

Sajandi eest oli ka normaalne ehitada maju nii, et vajadusel sai mõne osa välja vahetada, lammutamise korral aga selle lahti võtta ja kasutada materjali järgmise maja remondiks või ehitamiseks.

Raiskamise vähendamine nii üksikisiku kui ka ühiskonna ja valdkondade vaates on ülioluline ja Kuidas.worksi katsetused väga vajalikud. Nii luuakse käegakatsutavaid lahendusi ja jõutakse materjalini, mida saab päriselt kasutada ja edasi arendada, et jõuda ressursside kokkuhoiuni ja sel viisil kohaliku materjali tootmise mahtu suurendada.

Näituse pressitekstis nenditakse: „Ehitusmaterjalide tootmisega seotud süsinikuheide moodustab 13 protsenti kogu maailma CO2 jalajäljest. Olukorra parandamiseks tuleb vähendada enim kasutatavate ja taastumatute materjalide tootmiskogust ning otsida uusi, ringseid lahendusi. Liiva ja kruusa varud maailmas on piiratud, asjatu on neid kulutada, kui on olemas ka alternatiiv. Kandilise struktuuriga purustatud betoonigraanul sobib saviehituse lahendustesse ehitustehniliselt pareminigi kui kruus.“

Hannes Praks tõdeb, et jääkmaterjali kasutuselevõtmiseks on vaja teistsugust suhtumist ja seadusi.

Seniste arusaamade painutamisega Kuidas.works ja teised ringmajanduse arendajad usinalt ka tegelevad. See on oluline uurimissuund ka teadus- ja arendusprogrammi „LIFE“ integreeritud projekti „Buildest“ ressursitõhususe töörühmas ja saanud märkimisväärse tähelepanu praeguse valitsuse koalitsioonileppes ning loodavas kliima­ministeeriumis.

Riik kui suunamudija

Teadmiste rakendamiseks vajame eeskujusid. Tuleb loota, et riik suudab ise (taristu)objektide ja väikeses mõõtkavas katsetuste puhul eeskuju näidata. Tahaks, et ei korduks olukord, kus ökodukti rajamisel ei suudeta selle täitematerjaliks kasutada kõrval olevat aherainemäge, nagu juhtus Rail Balticu trassil Urges.

Praegu käivad mitmed Rail Balticu rajamise riigihanked, kus ressursisäästlikke lahendusi ei nõuta, need on hankija vastutusel ja risk. Kui jätta unikaalsete olukordade lahendamine, näiteks aheraine täitepinnaseks kasutamise, ainult eraettevõtte õlule, jääb võimalus maavarasid kestlikult kasutada pelgalt unistuseks, paberil seatud eesmärgiks.

Ilmar Raag ennustas 9. juuni Vikerraadio päevakommentaaris, et järjekordne maailmalõpp jääb ära, sest inimesed on liiga väsinud juba mitmendat aastat järjest hirmu tundmast. Loodetavasti on lõpu edasilükkamisest kasu, et päriselt ka liikuda kliimaeesmärkide, raiskamise vähendamise ja tarbimisharjumuste muutmise suunas.

1 Hannes Praks, Näitus „Maast linnaks“. – Kuku raadio „Kuku pärastlõuna“ 1. VI 2023. https://kuku.pleier.ee/podcast/kuku-parastlouna/142125

2 Konverentsi saab järele vaadata http://www.arhliit.ee/uudised/eal/rohepoorde_konverents/

3 Mariliis Kolk, Graafik: Juba homme tuleb karu meie ukse taha oma võlga nõudma. – Postimees 28. VII 2022

4 14. märts on eestlastele 2023. aasta ületarbimise päev. – Tallinna Tehnikaülikooli uudised 14. III 2023. https://taltech.ee/uudised/14-marts-eestlaste-jaoks-2023-aasta-uletarbimise-paev

5 Magnus Piirits (koost), Eesti ja Euroopa elanike keskmine keskkonnajälg. Arenguseire Keskus, veebruar 2023.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht