Muutuv kooliruum

Hea koolimaja on tark ja võimaldab muudatuste tegemist, toetab paindlikult õppijat ja õpetajat ning on ühtlasi õppevahend.

KATRIN KOOV

2017. aastal algas koolimajade kavandamise buum. Aastal 2019 korraldati juba kaks korda rohkem uute koolihoonete arhitektuurivõistlusi kui eelmisel kümnendil kokku: ühel aastal toimus 13 võistlust (eelmisel aastal toimus üldse kokku rekordiliselt 34 avalikku arhitektuurivõistlust). Alates 2000. aastast on toimunud kokku 33 arhitektuurivõistlust koolikavanditele ja vähemalt neli on praegu ettevalmistamisel või ootel, et eriolukord lõpeks. Siin loetelus ei kajastu riigihanked ja kutsutud konkursid, kuhu arhitektide liitu pole kaasatud. Võistlusi kajastavad arvud näitavad kasvavat usaldust arhitektide ja arhitektuurivõistluse formaadi vastu, mis on üks ausamaid ja selgemaid viise välja sõeluda parimad ideelahendused. Teisalt aga tähistavad suured arvud haridusreformi jõudmist koolitaristu uuendusfaasi.

Kui eelmisel kümnendil ehitati koolidele jõudumööda juurdeehitisi, valmisid ka üksikud uued koolimajad ja võimlad, siis nüüd uuendatakse riigi algatatud haridusreformi käigus põhjalikult kogu koolitaristut. Gümnaasiumid on lahutatud põhikoolidest: riik vastutab gümnaasiumihariduse ja omavalitsused põhihariduse andmise eest. Haridusreformi üks eesmärke on viia koolivõrk kooskõlla inimeste tegeliku paiknemisega, mis väiksemates kohtades tähendab enamasti märkimisväärset ruumilist kokkutõmbamist, suuremates keskustes aga uusi koole.

Kuna hariduse reformimine on protsess, millel on suur ulatus ja pikaajaline mõju kogu ühiskonnale, siis ei saa see toimuda kaootiliselt või ainult tehniliste ettekirjutuste järgi. Vähemalt selle osa, mille eest arhitektid vastutavad, peab tegema parimal võimalikul moel ja koostöös kõigi osalistega. Seetõttu sündis arhitektide liidus idee korraldada muutuva kooliruumi teemaline konverents ja anda välja sama pealkirjaga trükis, kuhu oleme koondanud teadmised ja parima praktika, mis meil praeguseks olemas on.1

Kasvatusteadlane Tiiu Kuurme on kirjutanud, et kool on kõige raskemini ja aeglasemalt muutuv institutsioon, mille töökorraldus elab minevikus, ehkki kooli mõte on teenida tulevikku. Koolireformiga alustati üle kümne aasta tagasi, aga alles nüüd hakkab selget kuju võtma sisuline ja vormiline muutus. Samas näeme, et eriolukorras on koolid suutnud oma töö väga kiiresti ja paindlikult ümber korraldada. Muutus ja areng on õppimise olemusse sisse kirjutatud, küsimus on pigem ajendis, mis paneks meid uut katsetama. Kooliruumi ümberkujundamisele on andnud tõuke ka riigi initsiatiiv riigigümnaasiumide ehitamisel ja Innove toetused omavalitsustele. Selleks et raha kulutada võimalikult targalt, tuleb läbi mõelda, mida nüüdisaegne õpikeskkond üldse tähendab.

Kooli asukoht ja ühisosa kogukonnaga

Esmalt on peaküsimus kooli asukoht. Kui kavandatakse uut koolimaja, siis tuleb läbi kaaluda kõik variandid ja argumendid sobivaima asukoha leidmiseks. Riigigümnaasiumid on mõeldud katma tervet maakonda, sinna tullakse ka kaugemalt bussidega ja seetõttu on mõistlik, kui kool asub linnakeskuses ja/või bussijaama läheduses. Kool on linnaruumi elavdaja, seal liigub palju inimesi ja toimub üritusi. See aitab väiksemates kohtades linnakeskusse inimesi tagasi tuua ja neid seal hoida. Põhikoolid peaksid aga paiknema eelkõige kodu lähedal, et väiksemad lapsed saaksid iseseisvalt koolis käia ja side kooliga oleks tugev nii lastel kui lapsevanematel. Nüüdisaegne kool on kogukonna süda, kus tegevus käib varahommikust hilisõhtuni.

Kooliruum on ka õppevahend alates ruumide analüüsist, enda ja ruumi suhete uurimisest kuni detailide ja materjalideni välja – uurida saab nende omadusi, mõju ja väärtust ning seoseid teiste eluvaldkondadega. Näiteks võib peamiselt ristkiht- ja liimpuidust ehitatud Viimsi gümnaasiumihoones (Kamp Arhitektid, 2018) uurida puidukasutust ehitatud keskkonnas.

Maris Tomba

Uut koolimaja kavandades on mõttekas läbi kaaluda mitu asukohavarianti, et arvestada vajaduste ja kohaliku eripäraga. Näiteks Tallinna kesklinna on koondunud juba praegu palju koole, kuhu tuuakse enamasti autoga lapsi üle linna ja linnapiiri tagantki. Koolimajad on turvakaalutlustel kaardisüsteemiga suletud, mis loob neist elitaarse tsitadelli kuvandi ega vasta nüüdisaegse kooli avatuse ja kogukonnakesksuse püüdlusele. Igapäevane autoga teenindamine pärsib laste iseseisvumist, nõrgendab kontakti ümbritseva linnaruumi kui elukeskkonnaga, raskendab sõpradega läbikäimist – vahemaad on liiga suured, et saaks üksteisel külas käia, koos mängida ja õppida –, rääkimata sellest, mida tähendab fossiilkütustel töötavate masinate tossutamine ummikutes linnaõhule ja kogu keskkonnale. Autoga kohalejõudmine tundub küll kõige turvalisem, kuid paradoksaalsel kombel vähendavad autod kõige enam linna turvalisust, kui nende hulk ületab kriitilise piiri ja jalakäijad-ratturid hakkavad end tundma ohustatuna. Sama on lugu koolidega: mida rohkem lapsi autoga kooli tuuakse, seda ebaturvalisem on kooliümbrus. Seepärast on vaja kooli kavandamisel tegeleda ka ümbruskonna liikumiskavaga, eelistades jalgsi ja jalgrattaga tulijaid. Siinkohal on tähtis, et ka linnavalitsus ja -ametid mõistaksid kooli rolli ja asendit elukeskkonna osana, teeksid koostööd ning vaataksid julgelt tulevikku.

Niisiis arendab laste iseseisvumist, aga ka liikumisharjumusi omal käel kooliskäimine. Hea koolitee puhul on arvestatud kõigi liikumisviisidega, olgu selleks jalgratas, rula, tõukeratas või ühissõiduk, vähemal määral ka auto. Rattaga kooli tulek pakub omaette elamuse, näiteks on Hollandis Utrechtis ehitatud rattasild, mis kõrval olevat kanali silla pikendusena kulgeb üle koolimaja katuse ja raamistab koolihoovi. Liikumisvahendi peab saama mugavalt ja turvaliselt koolipäevaks kusagile jätta ning see koht peab olema hästi nähtav ja ligipääsetav. Näiteks on Tartu Raatuse kooli esine lihtne, praktiline ja hästi nähtav katusealune rattahoidla koolipäevadel kaherattalisi täis. Kui kogu linna liikumistaristu toetaks eelkõige nooremaid, siis oleks meil tegemist hooliva ja kaasava elukeskkonnaga. Keskkond, mis sobib kaheksa-aastasele, sobib ka 88aastasele ja kõigile teistele.

Õppimine on sotsiaalne tegevus. Õpitu saab tähenduse mingis kindlas sotsiaalkultuurilises ümbruses ja suur osa mitteformaalsest õppimisest toimub kommunikatsiooni kaudu. Kool on õpilastele esmane kogukond, kus õpitakse teisi tundma, nendega suhtlema, saadakse kogemusi grupikäitumisest. Seega võimaldab hea kooliruum suhtlemist, tekitab ühtekuuluvustunnet ja pakub sotsiaalset vaheldust. Suhtlemist ja kuuluvustunnet soosib koolimaja süda: kohtumispaik, kuhu suubuvad ja kust hargnevad ülejäänud ruumid. Sellist keskse aatriumi põhimõtet on järgitud paljudes uutes ja renoveeritud koolides. Eriti hästi on see minu arvates õnnestunud Viljandi gümnaasiumis (Salto Arhitektid, 2013), mis oli esimene näidis-riigigümnaasium, kus aatriumi on integreeritud ka raamatukogu ja kohvik. Kui vähegi ruumi, võiks suhtlemisruum laieneda õue ja seal saaks iga ilmaga tegutseda. Elukohalähedus annab piirkonna elanikele võimaluse korraldada kooliruumides kogukonnaüritusi ja nii on kool sealse elu loomulik osa. Kooliesine plats on hea visiitkaart ning kooli ja kogukonna ühise identiteedi osa. Siin võib tuua ühe ruumilise näite Kopenhaagenist: sealne Iisraeli plats on korraga nii linnaväljak kui Zahle kooli õu, kus avarat autodeta ruumi naudivad nii ümbruskonna elanikud kui ka kooliõpilased.

Õppimise ruumid

Kiirelt muutuvas ühiskonnas on õppimine pidev ja loomulik tegevus, mistõttu ka tavakool peab pakkuma elulähedast, paindlikku ja mitmekesist õpikeskkonda. Kui tööstusajastu koolid meenutasid tehaseid, kus nii ruumid kui ka õppekavad olid standardsed, siis infoajastu koolid püüdlevad järjest suurema eripära poole. Igal koolil on oma spetsiifika, õppesuunad ja kontseptsioonid. Sellele peab reageerima ka kooliruum. Nüüdiskoolis saab valida, kus ja kuidas tööd teha. Meeskonnatöös peab saama mööblit ringi tõsta, ühiskonnaõpetuse arutelusid võib teha ka aatriumitrepil, kirjandustunniks valmistumisel on aga vaja vaiksemaid lugemisnurki. Järjest enam vajatakse kaasaskantavaid nutiseadmeid, mis võimaldavad töökohta vabalt valida ja valik ei lähtu enam tööriista asukohast, vaid töö iseloomust.

Kindlasti ei kao koolist tavapärased klassiruumid. Seal on aga muutunud sisustus – lauad-toolid on lihtsalt ümber paigutatavad, et tunde saaks läbi viia erinevatel viisidel. Infoküllases maailmas esineb varasemast enam keskendumisraskusi. Neid saab hästi kavandatud koolikeskkond leevendada, kui ergutavaid ruume tasakaalustada rahustavate ja süvenemist toetavatega. Süvenemisruum olgu vaikne, naturaalsete materjalide ja loomuliku valgusega. Sisearhitektidel, kes valivad viimistlusmaterjalid, mööbli ja valgustid, on suur roll selles, kuidas lapsed ennast koolis tunnevad. Rahustava ruumi erilise näitena võib tuua Põlva kooli (arhitektid Gernot Vallentin ja Pille Pärn, 2016), kus lõõgastumiseks on omaette vaikne pime tuba ehk tukula, mis on sisustatud mattide ja kott-toolidega.

Jälgida tuleb ka seda, missugune vaade avaneb klassiruumi akendest: kooli ümber olgu puid! Psühholoog Grete Arro sõnul on ajutegevuse normaalseks toimimiseks ülimalt vajalik looduse lähedus. Keskendumist segavate stiimulite pidev mahasurumine väsitab meid ja teadlased on katsetega tõestanud, et loodus oma loomulikul kujul aitab ajul kõige paremini taastuda.

Siit on hea edasi minna õuesõppega. Jätkan Arro mõtetega: loodus pole meile vajalik üksnes lõõgastumiseks ja taastumiseks, vaid selle mõju ulatub keeruka aju tegevuseni, nt arutlemisoskus, probleemide lahendamine ja otsuste langetamine. Uuringutega on selgitatud, et need, kes rohkem looduses liiguvad ja seda oma kogemuse kaudu mõtestavad, kalduvad eelistama väiksemat isiklikku tulu ja leidma probleemidele lahendusi, mis toetavad kogukonda ja selle säilimist. Niisiis ei tähenda õuesõpe õue tõstetud klassiruumi, vaid oskuslikult kasutusele võetud mitmekesist keskkonda, mida saab vahetult kogeda ja millest õppida. Õues õpitakse vaatluste, mängude, õppekäikude ja praktilise tegevuse kaudu, nt lõkke tegemine, peenarde eest hoolitsemine. Õppekäik koolilähedasse metsa või parki on justkui avastusretk, mille käigus võetakse läbi eri ainete teemad ja lahendatakse ülesandeid.

Kooli õuealal saavad lapsed enese proovile panna, arendada iseseisvaid oskusi, avastada maailma. Sinna juurde kuulub ka märjaks või poriseks saamine, millest kahetsusväärselt on paljudes koolides saanud tabu. Tihtipeale võimendab seda lapsevanemate hirm laste ebaturvalisuse või haigestumise pärast. Siinkohal on esmatähtis selgitustöö, kuid ka arhitektuur tuleb appi selliste ruumilahendustega, mis teevad sisse-välja liikumise sujuvamaks ja porise tsooni minimaalseks. Nii on näiteks Järveküla kooli (Sweco, 2016) algkooli osal lausa eraldi sissepääsud oma väikeste garderoobidega, et riideid-jalatseid oleks võimalikult lihtne vahetada. Mõnikord ei ole ruum üldse takistus, piisab vaid otsusest õues käimist lubada ja soodustada. Ning muidugi peab õueala olema rohkemat kui lage muruplats.

 

Koolihoonete arhitektuurivõistlused

2000 – Suure-Jaani gümnaasiumi juurdeehitis, 21. kooli juurdeehitis

2003 – Viimsi kool

2005 – Randvere algkool

2006 – Keila kool

2007 – Tartu kesklinna kool

2010 – Viljandi riigigümnaasium

2012 – Pärnu Sütevaka gümnaasium

2016 – Viimsi riigigümnaasium

2017 – Laagri riigigümnaasium, Kohtla-Järve riigigümnaasium, Valga kool ja spordihoone, Haapsalu põhikool

2018 – Tabivere põhikool, Saaremaa riigigümnaasium, Tabasalu kool, Kõrveküla põhikool, Rapla riigigümnaasium

2019 – Jõhvi põhikool, Kärdla põhikool, Rakvere põhikooli töökojad, Paide riigigümnaasium, Kohtla-Järve põhikool, Võsu põhikool ja lasteaed, Kuusalu keskkool, Narva riigigümnaasium, Kuressaare põhikool, Mustamäe riigigümnaasium, Sillamäe vanalinna kool, Rakvere riigigümnaasium, Haljala kool

2020 – Kolde puiestee riigigümnaasium, Võru Järve kool

Ettevalmistamisel: Rae riigi­gümnaasium, Tallinna reaalkool, Jakob Westholmi gümnaasium, Narva põhikool ja riigigümnaasium

Liikumise tähtsus

Nagu on täheldanud liikumisteadlane Merike Kull, oleme jõudnud istuvasse ajastusse, mil laste ja noorte liikumine nõuab eraldi tähelepanu. Uuringud on osutanud, et oma eluviisi tõttu ei liigu kolmveerand meie õpilastest piisavalt ning on kimpus mitmesuguste tervisehädadega. Sageli on koolid seda soodustanud, sest ollakse kinni traditsioonides, mis kooli siseruumides aktiivset tegevust ei eelda, ja turvakaalutlustel ei lubata lapsi õue. Liikumisteadlased rõhutavad aga, et juba ainuüksi vahetundides õue lubamine kahekordistab liikuvate laste osakaalu, parandab nende tähelepanuvõimet, enesedistsipliini ja vähendab stressi.

Kuna lapsed viibivad suure osa päevast koolis, siis tuleb laste tervise huvides soosida nende liikumist kooliruumides ning kavandada liikumisvõimalusi nii sise- kui ka väliruumis. Liikumine virgestab mitte üksnes keha, vaid ka vaimu. Keskkonnavahetus mõjub soodsalt, ergutab ajutegevust ja aitab siduda abstraktseid teadmisi konkreetsete paikade ja eluliste näidetega. Liikuma kutsuvas koolikeskkonnas leiab igaüks sobiva kehalise tegevuse olenemata vanusest, kogemustest ja oskustest.

Tartu ülikooli liikumislabor teeb programmi „Liikuma kutsuv kool“ toel koolidega tänuväärset tööd ja katsetab liikumist kui koolipäeva loomulikku osa soodustavaid lahendusi. Seejuures ei piirdu liikumine üksnes vahetundide mitmekesistamisega (õuevahetund, tantsuvahetund jne), vaid liikumisega rikastatakse ka õppetööd, näiteks tehakse emakeele- või matemaatikatundide ülesanded mängulisemaks.

Liikumisele saab kaasa aidata ka füüsiline ruum, kui võimalused on sinna algusest peale kavandatud. Kõik algab selgest visioonist ja heast lähteülesandest. Lähteülesanne ei pea kirjeldama ruumilisi lahendusi, vaid eelkõige probleemi ja eesmärki. Lahenduse pakuvad välja arhitektid, kes esmalt uurivad võimalusi ning teevad siis ettepanekuid, mis sobivad just sellele koolile sellises asukohas. Näiteks on Gustav Adolfi gümnaasiumi põhikooli (eskiis Salto Arhitektid, 2016) renoveeritud majja kavandatud mitmesugused liikumisviisid, mis tõestab, et ka vanasse koolihoonesse saab kohandada uue ruumiprogrammi.

Arhitektuur kui identiteedi kandja

Meeldejääv arhitektuur on kooli identiteedi osa. Meie kogemused ja enesemääratlus on seotud kindlate kohtade ja ruumidega. Koolis viibitakse kaua ja see keskkond peab kaasa aitama sidemete tekkimisele ja sobima väga erinevatele isiksustele. Füüsiline ruum väljendub nii arhitektuuri omapäras kui ka materjalides, ruumijaotuses ja detailides. Hea ruum aitab kaasa isiksuse arengule: toetab enesetunnet, aitab kaasa õppimisele ja suhtlemisele. Hea ruum ei ütle täpselt ette, kuidas mingit kohta või vormi kasutada, vaid ergutab lapsi ja noori loovusele.

Kooliruum on ka õppevahend alates ruumide analüüsist, enda ja ruumi suhete uurimisest kuni detailide ja materjalideni – uurida saab nende omadusi, mõju ja väärtust ning seoseid teiste eluvaldkondadega. Näiteks võib Viimsi gümnaasiumis (Kamp Arhitektid, 2018) uurida puidukasutust oma saali näitel. Hoone keskel paiknev ruum toimib kooli südamena, kus toimub alati midagi. Üleni puidune ruum on suur ja avar, aga samal ajal soe ja hubane, samuti keskkonnasõbralik ja toimepidev. Sellesama ruumi alusel võib arutleda ja teha ülesandeid matemaatika ja füüsika, psühholoogia, majanduse, keskkonnahoiu ja metsapoliitika teemadel.

Hea koolimaja on tark ja valmis ümberkorraldusteks, toetab paindlikult õppijat ja õpetajat ning on ise ühtlasi õppevahend. Omanäoline arhitektuur moodustab osa kooli identiteedist ja aitab kaasa kuuluvustunde kujunemisele.

* Konverents toimus 2018. aasta mais ja trükis ilmus 2019. aasta lõpus, mõlemale on õla alla pannud haridus- ja teadusministeerium, kes nägi selles võimalust muudatustele kaasa aidata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht