Muutuvad väärtused painutavad paragrahve

Väike riiklik toetus mälestistele paneb omanikud raskesse olukorda, kuid tekitab siiski motivatsiooni ise vahendeid juurde leida ja suurendab vastutust.

RIIN ALATALU

Muinsuskaitse kui sfäär rahajaotajaid eriti ei huvita. Euroraha jaotavatel sihtasutustel pole ühtegi kultuuripärandi taotlusvooru, pärandi taastajad peavad leidma sobiva programmi kas turismi-, keskkonna- vms valdkonnast. Pildil Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmi toel rekonstrueeritud Kiek in de Köki suurtükitorn Tallinnas (projekti autorid Katrin Etverk ja Leonardo Meigas).

Muinsuskaitse kui sfäär rahajaotajaid eriti ei huvita. Euroraha jaotavatel sihtasutustel pole ühtegi kultuuripärandi taotlusvooru, pärandi taastajad peavad leidma sobiva programmi kas turismi-, keskkonna- vms valdkonnast. Pildil Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse piirkondade konkurentsivõime tugevdamise programmi toel rekonstrueeritud Kiek in de Köki suurtükitorn Tallinnas (projekti autorid Katrin Etverk ja Leonardo Meigas).

Tiit Veermäe

350 aastat tagasi avaldas Rootsi kuningas avaliku teadaandena meie alade vanima muinsuskaitseseaduse. Kuningas oli „suure pahameelega kuulnud, kuidas mitte ainult iidsete muinsuste, jäänuste ja säilmetega, mida endiste rootsi ja gooti kuningate ning teiste nende suursuguste meeste ja alamate mehistest tegudest on paganlikust ajast saati järele jäänud, ja mida varem üle kogu meie riigi, nii suurtes linnustes, kantsides ja kivikangrutes, kui postidel ja teistel ruunikirjadega kividel, kui ka nende haudades ja sugukonnakalmetes, mida üpriski palju alles on olnud, säärase hooletuse ja lubamatu omavoliga ümber käiakse, et neid iga päevaga üha enam ära rikutakse ja hävitatakse“. Kuningas võttis olulised mälestised kaitse alla ja ähvardas nende lõhkujaid nii karistuse kui ka ebasoosinguga.

Tegu ei ole küll Euroopa vanima muinsuskaitseseadusega, aga siiski esimese Eestis ja mujal Rootsi valduses kehtinud laiahaardelise muinsuskaitse õigusaktiga.

50 aastat tagasi loodi ENSV ministrite nõukogu määrusega Tallinna vanalinna muinsuskaitsetsoon, mille piirangud säästsid meie praeguse kõige olulisema ja UNESCO maailmapärandi nimekirjas oleva ülemaailmse tähtsusega mälestise.

Tähtpäevad annavad põhjust ajas tagasi vaadata. Juubelid on ka hea ettekääne tutvustada oma valdkonda laiemalt, sestap on suisa kummaline, et tänavused juubelid jäid Eestis ennekõike vabaühenduse ehk muinsuskaitse eksperte koondava ICOMOS Eesti vedada. Neist kõige olulisem oli oktoobri keskel toimunud rahvusvaheline konverents „Muinsuskaitseseadus omas ajas. Õiguse ja väärtuse vahekord“ Niguliste kirikus.

Ahnus, omakasu ja teadmatus

Seadusel ja määrusel on alati bürokraatlik mekk küljes, kuid ei tohi unustada, et seadus peegeldab olemasolevaid kitsaskohti ning peab pakkuma nendele lahendusi. Kolm ja pool sajandit tagasi tuli ohjeldada neid, kes hävitasid linnuseid, mõisaid, kivikindlusi, kantse ja kivikangruid. Samuti neid, kes rikkusid ruunikirjadega kive, rüüstasid ning röövisid kalmeid. Poole sajandi tagune kaitsetsoon pani vanalinnas piiri 1950. aastate stalinistlikule ehitusbuumile, mis oli juba ammu väljunud sõjas pommitatud kinnistutelt ja tõotas jätkuda modernistliku hooga.

Konverentsi ette valmistades kavandati see siduda Eesti muinsuskaitseseaduse muutmisega, aga see on praegu liigse optimismi pärast kalevi alla pandud. Mitu konverentsi teemat pakkusid siiski mõtlemisainet ka uue seaduse kontekstis.

XVII sajandi Rootsi edumeelsele seadusele on alla kirjutanud Karl XI, aga kuna ta oli toona vaid 11aastane, siis läheb seaduse algatamise au eestkostevalitsusele, kelle seas oli ka Kuressaare krahv ja mitme Eesti mõisa omanik Magnus Gabriel de la Gardie.

Muinsuskaitse seadusandluse ajaloole pühendatud konverents pakkus nii laia huvi, et Tallinna saabus enam kui 40 väliskülalist 19 riigist alates Jaapanist ja Singapurist kuni Argentinani välja.

Konverentsi avas õiguse, halduse ja finantsasjade rahvusvahelise komitee (International Committee on Legal, Administrative & Financial Issues, ICLAFI) president Kyushu ülikooli professor Toshiyuki Kono, kes keskendus pingetele, mis tekivad jäiga õigusruumi ja muutuvate väärtushinnangute vahel. Konkreetset retsepti, mida sellises olukorras teha, Kono ei andnud, ometi oli hea kuulda juristi hinnangut, et ajas muutuvad väärtused saavad ja võivadki painutada paragrahve.

Anneli Randla ja Rootsi õigusteadlase Thomas Adlercreutzi tagasivaatest XVII sajandi õigus- ja väärtusruumile tuli hästi välja, kuidas muinsuskaitse on mõjutatud ühiskonnast ja poliitikast, aga ka see, kui palju ta ise ühiskonda mõjutab. Seda teadmist toetasid ka ajaloolised ülevaated muinsuskaitse õigusaktide kujunemisest Norras, Iirimaal, Belgias ja Poolas. Kõige rohkem äratundmist ja võrdlusmomente pakkusid Andris Šnē Lätist, aga ka Viltė Janušauskaitė Leedust, kes rääkis Leedust kui kõige edumeelsemast muinsuskaitsjast Nõukogude Liidus.

Omamoodi katuse muinsuskaitse seaduste ajaloole pakkus James Reap USAst, kes jälgis XVII sajandi muinsuskaitse põhimõtete universaalsust praeguses Ühendriikide õigusruumis. Ühtpidi oli tore tõdeda, et 1666. aasta seadus oli niivõrd edumeelne, teistpidi oli isegi pisut pelutav tunnistada, et suur osa probleemidest on ilmselt igavesed. Muinsuskaitse peamised vaenlased – ahnus, omakasu ja teadmatus – ongi ju seotud inimloomusega, aga lõpuks sõltub väga palju riigi ja ühiskonna eesmärkidest. Rootsi riik oli XVII sajandil erakordselt edukas ja selle kinnistamiseks tõsteti esile ka esivanemate pärand. Kultuuripärand on ju tõhus vahend ajalooteadmiste ja identiteedi kujundamiseks. Seda olulisem on hinnata Tallinna vanalinna kaitset Nõukogude ajal, mil mälestiste nimekiri vohas nn punamälestistest.

Mälestiste tahtlik hävitamine on ideoloogiline relv. Tasub vaid mõelda Buddha kujude hävitamisele Afganistanis 2011. aastal või õudustele Palmyras 2013. aastal. Ei maksa unustada ka Niguliste, Tallinna Draamateatri, Sassi-Jaani talu, Viitna kõrtsi ja mitme muu mälestise põlenguid 1980. aastatel, mille taga on nähtud poliitilist provokatsiooni. Suured kriisid tuleb lahendada loomulikult rahvusvahelisel tasandil, aga mõjutusvahendid tahtliku hävitamise peatamiseks peavad olema ka kohalikes seadustes. Seda, kui raske on võidelda pahatahtlikkusega, näitasid ka mitu ettekannet rahvusvahelistest õigusaktidest, sh Haagi konventsioonist, mis käsitleb mälestiste kaitset relvastatud konfliktis. Õigusruum võib olla hästi paigas, aga kui seda ei austata, siis jäävad rahvusvaheliste organisatsioonide käed lühikeseks. Tais muinsuskaitse õigusabi koordineeriv Etienne Clément kinnitas siiski, et süstemaatiline töö ja järjepidev tähelepanu viib sihile. Justkui tema ettekande kinnituseks avaldati nädalapäevad varem teade, et rahvusvaheline kriminaalkohus on langetanud süüdimõistva otsuse 2012. aastal kultuuripärandi teadliku hävitamise eest Malis. Mäletatavasti hävitasid islamistid Timbuktus üheksa mausoleumi, et kohalik kogukond moraalselt hävitada. Ilmselt on ka Eestis vaja süüdimõistvaid otsuseid. Sellesarnast ideoloogilist hävitamist Eestis loodetavasti kunagi ei toimu, küll aga on meil häbematu jõhkrusega kasutatud mälestisi majandusliku kasu saamiseks, kuid hämmastavalt palju ka isikliku ego rahuldamiseks.

Vaimne pärand

Globaliseerumine võib viia teise äärmusesse. Susanna Carlsten lahkas üha enam päevakorda tõusvat probleemi, kellele kuuluvad kunagistest kolooniatest Euroopa muuseumidesse toodud esemed. Rootsis kaitstakse kiivalt ja rangelt kunagi sinna toodud võõramaiseid kuriositeete, kuid samal ajal hävib teadmatusest palju rootslaste enda pärandit.

Äärmiselt põnevad ja Eesti juhtumitega sarnased olid ka Singapuri ja Argentina näited sellest, kuidas materiaalse pärandi kaitsesse põimida vaimset pärandit, sest üllatuslikult võib austus selle vastu olla palju suurem. Pariisi Samaritaine’i kaubamaja ümberehitus on tõstatanud Prantsusmaal küsimuse, kuidas suhtuda ajaloolise linnaruumi säilitamise ootustesse. Esitletud kaalutlusotsused tuletasid meelde arutelu Sakala keskuse ja linnahalli ümber, mille puhul rahvas eelistas vana, väärt ja äratundmisrõõmu tekitavat arhitektuuri, mis siis, et kommunistliku minevikuga kirjatud, uuele. Siin saab tõmmata paralleeli ka Narva vanalinna ja linnuse ümber keerlevate küsimustega, selle olulise vahega, et kui mujal kaitstakse seda, mis veel alles on, siis Narva elanike huvi on taastada see, mida enam ei ole.

Head tasakaalu rahvusvahelistele ettekandjatele pakkusid Kaarel Truu ja Henry Kuningas, kes rääkisid ajalooliste detailide ringlusest ja nende abil hoonete n-ö keskajastamisest ning projektidest, mis muinsuskaitseala tõttu teostamata jäid.

Kõige rohkem elevust tekitas Nele Kangerti ettekanne Eesti kogemusest metallidetektori kasutamise reguleerimisel mälestiste otsimisel. See on suur rahvusvaheline probleem ning Eesti on üks väheseid riike, kus vastandumise asemel on seaduse ja koolituste ning lubade abil asutud detektoristidega koostööle. Pärast enam kui kümme aastat kestnud ühistegevuse ettevalmistamist ja katsetamist võib nüüdseks juba kriitiliselt tagasi vaadata ning edusamme esitleda. Tasub meenutada, et muististe kasutamine ehitusmaterjalina ja hauarööv olid aktuaalsed ka sajandite eest.

Muinsuskaitseseaduse muudatused

Eesti kuulajatele pakkus vahest kõige rohkem mõtteainet Andrew S. Potts, kes tutvustas USA maksusüsteemi, mis väga tugevalt motiveerib omanikke investeerima kultuuripärandi arendamisse. Eestiski on korduvalt üritatud teha ettepanekut maksude kaudu motiveerida omanikke mälestist taastama, aga edutult. Paljud mälestised lagunevad meil paljuski seetõttu, et riigil endal toetuseks raha napib, kuid arvestatavaid alternatiive raha leidmiseks ka ei pakuta. Eestis on toetuste süsteem nadi: aastas saab välja jagada 670 000 eurot. Alates 2000. aastate algusest on suurte üksikobjektide toetamise asemel pudistatud sedagi piskut väikeste summadena paljude omanike vahel, aga ka nii jagub seda vaid piiritletud taotlejate hulgale. Väike toetus paneb omanikud raskesse olukorda, kuid tekitab siiski motivatsiooni ise vahendeid juurde leida ja suurendab vastutust mõistlikult majandada. Probleem on selles, et raha taotlejate järjekord on endiselt tohutu. Olukord on seda murettekitavam, et ka euroraha käib pärandist kaarega mööda. Puudub kindlus, et seni pärandivaldkonda toetanud Euroopa majanduspiirkonna ehk nn Norra toetused kultuuripärandini jõuavad, sest muinsuskaitse on sellise n-ö suure narratiivi valdkond , mis rahajagajaid eriti ei huvita. Arhitektide liidu kuraatorinäitus „Kuhu kadus euro?“ arhitektuurimuuseumis esitles Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) vahendusel rahastatud projekte. Hoolimata rahakasutuse ülilaiast skaalast kõnetasid enim nii näituse koostajaid1 kui ka ilmselt avalikkust kultuuripärandiga seotud toetused, sest need rikastavad nii vaimu kui ka keskkonda. Sealjuures ei olnud EASil ühtegi kultuuripärandi taotlusvooru, pärandi taastajad pidid leidma sobiva programmi kas turismi-, keskkonna- vms valdkonnast.

Kultuuriministeerium tegi uue seadusega ettepaneku toetada pärandi omanikke sellega, et annab osa kohustustest (eritingimused ja järelevalve) riigi, s.t muinsuskaitseameti kanda. Selleks et seda hästi teha, tuleb palgale võtta arvestatav hulk kõrge kvalifikatsiooniga inimesi ja see eeldab rohkemgi raha. Veelgi enam, see eeldab kindlustunnet, et riigi püsitoetus on igavene ja pidevalt kasvav. Just selle ebakindluse tõttu on ka seaduse menetlemine toppama jäänud. Tasub mõelda ka sellele, et eritingimuste ja järelevalve riiklik korraldus võtab leiva laualt päris paljudelt eraettevõtjatelt ehk meile väga olulistelt erialaspetsialistidelt.

Mulle sattus hiljuti pihku Sirp, kus vestlusringis „Kellele jääb Tallinna vanalinn?“2 polemiseeritakse selle üle, kes ja kelle raha eest jätkab töid vanalinnas pärast poolakate lahkumist ja riigi toetuste kokkukukkumist. Vestluspartnerite metseeniigatsusele vastas Vilen Künnapuu: „Ma ei saa aru, mis metseene me üldse ootame?! Ei tohi unustada, et nõukogudega on asjad ühel pool. Me elame uues riigis ja uues ühiskonnas. Küsimus ei saa enam olla metseenides, vaid investeerijates ja investeeringutes.“

1992. aastal Sirbis püstitatud küsimus on endiselt õhus, aga arutada tuleb seda, kes on investeerija. Ilma toetusteta me oma pärandit hoida ei suuda ja selleta ei ole hakkama saadud ka mujal. Igal pool on oma toetuste süsteem. Iseasi, milline see on. Inglismaal, Taanis ja mitmel pool mujal kaasatakse fonde, mis kasvavad omatulu baasil. Ka Eestis on alates 1990. aastatest katsetatud fondide loomist, aga eraisikute algatused on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes. Vahest oleks meilgi aeg luua nüüd, mil eurotoetused lõppema hakkavad või lihtsalt pärandini ei ulatu, oma fond. Aga seda riigi algatusel ja miks mitte erakapitali kaasabil. Fond võiks kasvada ka mõne riigile kuuluva mälestise majandamise tulust. Siis saaks ehk paremini ennetada „ebasoosingu alla langemist“.

1 Näituse kuraatorid on Karin Bachmann, Anna-Liisa Unt ja Merle Karro-Kalberg.

2 Elle Anupõld, Kellele jääb Tallinna vanalinn? – Sirp 28. II 1992. Vestlusringis osalesid Jaan Sotter, Margus Koot, Vilen Künnapu, Rasmus Kangropool ja Kaljo Ehala.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht