Näitus sellest, mida pole

Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänava näituse sõnum võiks olla see, et linnas võib peaaegu iga nurga taga leida midagi eriskummalist.

MATTIAS MALK

Näitus „Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad“ arhitektuurimuuseumis kuni 21. VIII. Näituse autor Aare Olander, ruumi kujundaja Karin Tõugu (b210), graafiline disainer Roni Jõeleht (Polaar Stuudio).

Annan tihti juhiseid või planeerin kokkusaamisi majade järgi, mida enam pole. Näiteks on suupärasem öelda, et kohtume teenindusmaja, mitte Tallinki hotelli ees. Nii ei teki ka küsimust, missugust nende mitmest hotellist ma silmas pean. Külalisele või vastsele tallinlasele ei ole see juhis aga eriti tähenduslik. Kohateadmised hääbuvad lõpuks ka pikaajalistel linlastel, eriti kui keskkond märkimisväärselt muutub. Seda võib täheldada näiteks kunstiakadeemia endise asukoha puhul, kus hoone viimaseks tähiseks jäi lõtkuga muudetud bussipeatuse nimi. Ajaloolise hoonestuse asemel seostub enamikule linlastele see paik praeguseks kõleda ja mudase parkimisplatsiga. Bussi peale saab nüüd Kivisilla peatusest ja kohtumispaika kirjeldatakse muude majade järgi.

Pildistamine ja mälu

Näitus „Linnapilt“ tegelebki rohkem mälu ja kunagise linnaeluga kui arhitektuuri, linnaruumikriitika või fotograafiaga. Väljapanek koosneb rikkalikust arhiivimaterjalist, mis kujutab Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavat alates linnastumise ja fotograafia ühisest algusajast. Neid ajaloolisi fotosid toetavad Olanderi selgitused ja tema enda jäädvustatud nüüdisaegsed ülepildistused (ingl re­photography). Meetod on ajaloohuviliste seas hästi tuntud ja seisneb selles, et vanad vaated taasprodutseeritakse visuaalselt võimalikult samamoodi hilisemas ajapunktis.1 Peamiselt aitab see vaatajail end orienteerida ja tunda ära asukoht vanal pildil, kuid meetodi diakrooniline, mitmeajaline olemus sobib eriti hästi just muutuste kaardistuseks ning seda kasutatakse tihti ka kriitiliste linnaruumikäsitluste osana.2

Oluline on siinjuures märkida, et nii pildistamine kui ka mälu on äärmiselt valikuline protsess, mis ei taasesita kunagi kogu tõde või tõelisust. Üks suuremaid erisusi pildistamise ja maalimise või kirjutamise vahel ongi see, et fotograafil on n-ö kogu pilt ees – tema töö seisneb vajaliku kadreerimises. Seetõttu on eriti huvitav võrrelda Olanderi näitust arhitektuurimuuseumi eelmise suve väljapanekuga „Võimu vaatlus“, kus kuraator Ingel Vaikla oli kompinud fotograafia ja arhitektuuri võimupositsioone ühiskondliku mälu esindamisel ja kujundamisel. Mõeldes just võimu rakendamisele paistab „Linnapildi“ näitusel enim silma see, mida ei ole kujutatud.

Kujundlikult võib väita, et kui Tallinna, Tartu ja Pärnu lähiajalugu on n-ö kogupilt, siis Olander on sellest välja kadreerinud peaaegu terve Eesti NSV perioodi. Näituse juhttekstis küll vihjatakse sellele mälukärpele, aga seda ei põhjendata. Tõenäoliselt on autori eesmärk uurida just vanemaid või vähem tuntud vaateid ja hooneid, sest neil on suurem dissonants tänapäevase linnaga ja need on publikule ajalooalaselt harivamad. Kui Olander ei püüagi vaatajat otseselt harida, siis proovib ta sütitada avastamisrõõmu liigtuttavate keskkondade vastu, mida enamik meist läbib ükskõikses argipäevahägus. Siiski jäävad linnapiltide hüpliku jada taustal kõlama kaks üldisema tasandi mõtet. Neist esimene on näitusel konkreetselt sõnastatud ja teine pigem peidetud ridade vahele.

Vaade Tartu Vanemuise tänavalt jõe poole u 1912., 1959. ja 2012. aastal.

Ajaloomuuseum, Filmiarhiiv, Aare Olander

Eeskujud

Esiteks on selge, et XX sajandi suurim linnaruumi sekkumine Tallinnas, Tartus ja Pärnus oli märtsipommitamine. Siis hävisid Nõukogude armee õhurünnakutes peale üksikute hoonete terved linnajaod ja tänavavõrgustikud. Rusudest kerkisid aga välja uued, hoopis teistsugused linnad, mida iseloomustavad üldplaneeringud, tüüpprojektid ja modernism. Kuigi seda perioodi otseselt ei kujutata, on Nõukogude aja totaalne ja äkiline kultuuriline lõhe siiski näituse keskne teema. Olanderi loodud diakrooniline narratiiv ühtib laialt levinud kujutelmaga Eestist kui inimröövi ohvriks sattunud läänemaailmast.3 Teisisõnu võib justkui väita, et Eesti oli viis aastakümmet vägisi osa mõttelisest idast ja pärast iseseisvuse taastamist on riigi peamine arengunarratiiv olnud naasmine kujundlikku läände. Selle fantaasia toel vastu võetud julged reformid on pannud aluse riigi kiirele majandustõusule ning võimaldanud Eestil saada Euroopa Liidu ja NATO liikmeks. Sellega kaasnenud suuremahuline erastamine, turumajanduslik konkurents ja kiirelt individualiseerunud ühiskond on aga siinse linnaloome seisukohalt olnud segregatsiooni, autostumise ja arendajate juhitud hoonestusena sama tõsiste tagajärgedega kui märtsipommitamine ja Nõukogude aeg kokku.4

Teadlikule linlasele meenuvad näitusel kindlasti kõigi kolme peatänava ja linnakeskuse viimaste aastate suuremad saagad: Tallinna keskvõimu kestev jagelemine peatänava projekti pärast5, vaidlused Tartu südalinna kultuurikeskuse ümber6 või protestid rattatee pilootprojekti ära jätmise vastu7 ning Pärnu kesklinna mitmed ehitamata võistlustööd.8 Siiski, „Linnapildi“ näituse eesmärk ei ole poliitiline ega sotsiaalne kriitika, vaid tõdemus, et linnaruum koosneb eri ajastute, ideoloogiate ja konfliktide kihistustest. Aare Olander ei ole arhitekt, linnaplaneerija ega antropoloog, vaid linlane, keda huvitab ajalugu ja pildistamine. Ühtlasi on Olander ka pühendunud mälumängur, keda sütitab ilmselt ka mõningane teadmiste omandamise hasart. Selle huvi tulemusena on ta nüüdseks avaldanud mitu raamatut Eesti linnade kadunud vaadetest ja ühistranspordi ajaloost. Ma ei väida, et tema eeskujul peaksid kõik oma elukeskkonda süstemaatiliselt uurima või hakkama hobikirjanikuks, kuid kasvav huvi ümbritseva linnaruumi ja eriti seda kujundavate protsesside vastu on Eestis hädavajalik.

Kadunud majadest enam paistab näituse vanadelt piltidelt vastu avaliku ruumi palju leidlikum ja paindlikum kasutamine kui tänapäeval. Ruum, mida praegu täidavad tihti autod, on neis rööbas­transpordi, turuplatside, parkide, uisuväljade või spordiväljakute päralt. Teadmine, kuidas samade tänavate ühisruumi on varem eri kasutajate üleselt võrdsemalt korraldatud, võiks olla alus­info linnaplaneerijatele ja projektidele nagu Tartu Autovabaduse puiestee või anda inspiratsiooni ka linlastele endile, näiteks Elava Tänava algatusele.

Karin Tõugu ruumikujundus on lihtne, aga toimib mitmesuguste viidetega avalikule ruumile hästi. Kolm linna on jaotatud ringjalutuskäikudeks, mis jäljendavad peatänava struktuuri. Pildimaterjal on trükitud üledimensioneeritud eraldiseisvatele paneelidele, mis moodustavad justkui tänavate hoonefrondi. Nende peatänavate olukorraga üsna sarnaselt peab külastaja suutma nende kõrguvate ja kitsalt kokku sätitud mahtude vahel kuidagi navigeerida. Jala puhkamiseks on siia-sinna paigutatud tuttava ilmega pingid kohaliku tootja Extery linnamööbli valikust, kuid nagu ka pinkidega linna­tänavatel, tundub, et neid ei ole kunagi piisavalt või asuvad need pigem planeerijale sobival kohal. Seetõttu peaks külastaja end ette häälestama pikemaks seismiseks ja lugemiseks, kui soovib tutvuda kogu näitusega.

Kõige suurem üllatus oli aga see, et viimaste paneelide tagakülg on tühi. Lootsin leida sealt midagi ootamatut või midagi, mis ei kuulu põhinäituse juurde, näiteks avastamist julgustava tekstilõigu või ühe välja kuulutamata lühinäituse Rakvere või Narva peatänavast. Siiski oli sinna eksinud üks muuseumi tool, mis võimaldas selles tummas ruumiüle­jäägis veidi aega oleskleda. „Linnapildi“ näituse sõnum võiks olla just see, et linnas võib peaaegu iga nurga taga või uue loo sisse piiludes leida midagi eris­kummalist.

1 Eestis on fotopärandi ja ülepildistamisega pikalt tegelenud Vahur Puik, kes on loonud ühisloome platvormi www.ajapaik.ee.

2 Süstemaatilisemaks ülevaateks visuaalsetest meetoditest linnauurimuses soovitan lugeda: Luc Pauwels, Visually Researching and Communicating the City: A Systematic Assessment of Methods and Resources. – International Journal of Communication 2016 nr 10, lk 1309–1330.

3 Idee pärineb Milan Kunderalt ja puudutab Kesk-Euroopat, aga seda on Eestis rakendanud ja arendanud poliitgeograaf Merje Kuus: Merje Kuus, Banal Huntingtonianism: Civilizational Geopolitics in Estonia. – The Return of Geopolitics in Europe? Social Mechanisms and Foreign Policy Identity Crises. Toim Stefano Guzzini. Cambridge University Press, 2012, lk 174–191.

4 Vaata lisaks: Helen Sooväli-Sepping, Eesti inimarengu aruanne 2019/2020. Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, 2020.

5 Marko Tooming, Tallinna peatänava projekt saab edasi liikumiseks töörühma. – ERR 17. II 2022.

6 Marko Tooming, Tartu valimisdebatt: Süku asukoht tekitas tulise vaidluse. – ERR 7. X 2021

7 Jens Raavik, Sadakond ratturit väntas ühiselt Riia tänava rattateede toetuseks – Tartu Postimees 27. VI 2022.

8 Näiteks keskväljaku projekt: Lauri Mutso, Uudne Keskväljak jääb võidutööna paberile. – Pärnu Postimees 8. XII 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht