Nälg parema ruumikultuuri järele

Karin Paulus: „Asjad võiksid olla paremini ja selle nimel tuleb ise panustada. Väikese ühiskonna suhtes on aus, kui on missioonitunnet.“

MERLE KARRO-KALBERG

Kunstiteadlane ja vabakutseline kriitik Karin Paulus on Sirbi lugejaid juba pikka aega kostitanud artiklitega, kus jutuks Tallinna avalik ruum, puuduv identiteediloome ning moodne arhitektuur. Perioodiliselt on saanud siitsamast lugeda ka tema sotsiaalselt tundlikke ja vaimukaid arvamusartikleid. Praegu on avatud kaks tema kureeritud näitust, aasta alguses ilmus rahvamajade kohta raamat, mille kaasautor ta on. Siinkohal räägib ta oma tõekspidamistest ja tegemistest lähemalt.

Millal said aru, et sind huvitavad arhitektuur, disain ja ruumikunst – et need üldse olemas on ja väärivad uurimist?

Vahest ikkagi kunstiakadeemias. Olin siiski ka lapsena kultuurihuviline ning mulle pakkusid huvi antiikmütoloogia ja ajaloolised hooned. Näiteks Kadrioru loss tundus ilus, põnev ja romantiline. Kunstiteaduste õpingute ajal mõistsin, et arhitektuur ja disain on distsipliinid, mis mind eriliselt erutavad.

Kas arhitektuurist ja disainist kirjutamisest elab Eestis ära? Honorar ju liiga kopsakas pole.

Ei ela. Eks ma osaliselt selle tõttu tegelen ka kõige muuga. Mul on ka vajadus kirjutada, selgitada, see avaldub õpetamises ja näitustes. Teen kõiki asju mõnuga. Minu suur eelis on pere olemasolu. Kui mul tagalat poleks, siis oleks ilmselt raskem.

Käsitad ruumi laiahaardeliselt: kirjutad arhitektuurist, sisearhitektuurist, isegi maastikuarhitektuurist ja linnaplaneerimisest. Koostad raamatuid, kureerid näitusi, pead loenguid ja õpetad. Mis sind käivitab?

Ilmselt on mul suur nälg. Ma pole praktik, ruumilooja, aga minu tugevus on see, et oskan vaadata. Näen mõningaid asju, mida teised kohe tähele ei pane, ja soovin loomeinimeste tegemisi vahendada. Kuna Eesti õnn ja õnnetus on see, et inimesi on nii napilt, siis on võimalus olla mitmepalgeline. Sandra Jõgeva ütles kunagi väga kenasti Evelin Ilvese harrastuste kohta, et me pole sageli mitte multitalendid, vaid multidiletandid. Mulle meeldib siiski minna eri suundades ja praegune aeg annab selleks võimaluse.

Sa oled vabakutseline. Kas sa pole igatsenud rahulikuma olemise järele, mõelnud, et kuskil võiks olla tore vaikne töönurk, kus ühe teema kallal nokitseda?

Mind köidab vabakutselise töö paindlikkus. Olen üsna sõltumatu. Mõni küll ütleb vabakutseliste kohta, et nad on väga sõltumatud, sest neist ei sõltu mitte midagi … Mulle siiski näib, et see positsioon annab teatud enesekindluse, saan rääkida asjadest ausalt, vabakutselisus tagab mulle eetilise platvormi.

Julgust oma arvamus välja öelda kultuurivaldkonnas, ka arhitektuuri puhul, palju enam pole: kõik on kõigiga seotud, kellegi sõber, tellimuse tegija, kellegi rahakotil. Kas mõni julge ütlemine on sulle lõpuks bumerangina ka tagasi tulnud?

Ma eelistan kõikjal ehedust, ka suhetes, ka kirjutades. Loomulikult olen seetõttu kohati ebamugav inimene. See võib olla ka põhjus, miks mul pole tohutult püsipalgaga pakkumisi ukse taga, kuigi sageli võetakse nädalas mitu korda ühendust, et küsida erialast nõu, mõne hoone või ka näiteks andmebaasidest info leidmise osas, või palutakse kaasa mõelda mõne projekti juures. Näiteks paistab, et lähen appi Kohtla-Järve pärandihuvilistele, et sealset modernistlikku ja stalinistlikku hoonestust paremini hoida mõistetaks. Üldse palutakse üpris tihti, et nõustaksin kodanikuaktivistide miljöökaitset ja muid kampaaniaid.

Ma olen aastaid õpetanud disainiajalugu, rääkinud ka interjöörist ja sisearhitektuurist. Näen, et minu pedagoogiliste võimete ja teadmiste järele on suur vajadus, sestap õpetan praegu kolmes kõrgkoolis.

Minu laiapindne tegutsemine on küll andnud mulle tööd, kuid võib-olla ka midagi ära võtnud. Praegu tunnen siiski, et tahan olla avameelne.

Keda kriitika üldse kõnetama peaks? Kas oluline on läbimõeldud tagasiside loojale või kirjutad pigem laiemale lugejaskonnale?

Ideaalis võiks hea kriitika hõlmata mõlemat aspekti. Kui kirjutada arusaadavalt, on see põnev lugemine nii neile, kelle igapäevaseks huviväärsuseks arhitektuur ei kipu olema, kui ka professionaalile. Oskuslikult saab minna korraga kahte teed. Alati ei pea kasutama erialaseid väljendeid, kirjutaja võiks ikkagi olla avarama pilguga. Intelligentne inimene ei vaja mõtete edastamiseks liigspetsiifilist keeleväntsutust.

Kas keegi, kelle teost oled kritiseerinud, olgu siis arhitekt, disainer, sisearhitekt vms, on kirjutatu pinnalt ka midagi ütlema tulnud või sinuga edasi arutada soovinud?

Tänagi rääkisin sisearhitekt Margit Argusega, kelle Põltsamaa lossi restaureerimislahendusest ja ümbermõtestamisest ajakirjas Diivan hiljuti kirjutasin. Ta oli tänulik ja ütles ka, et mu kirjutisi on olnud nauditav lugeda.

Loomulikult on vastupidiseid näiteid samuti. Minuga on tuldud kirjapandud mõtete üle vaidlema. Siiski on mul hea meel, et Tallinna kesklinnas sai ära hoitud üks Vilen Künnapu büroo maja, mille tituleerisin autori mees- ja naisenergia jutu peale mummulise põllega peeniseks. Minu silmis on soov ajakirjanikke vaigistada äärmiselt räige. Kui alustasin kriitikuna Eesti Ekspressis, siis oli Pirita linnaosavanem väga nördinud, et ma ei pooldanud lehes ideed muuta Lillepi park munitsipaalgolfiväljakuks. Ta pöördus lausa peatoimetaja poole. See oli küll hirmutav, kuid adusin, et sõnal on jõudu. Lahti mind õnneks ei lastud.

Klassikaline kriitika on nii ehk naa kokku kuivanud. Kas selle järele on üldse vajadust?

Pean ennast heaks publikuks. Mulle kohutavalt meeldib arvustusi lugeda. Ma olen tohutult tänulik kõigile kirjutajatele, kes ei tegele sisuturundusega, vaid oskavad objekte, näitusi ja raamatuid analüüsida, teha seda tõlgendades, mitte refereerival viisil. See on lugejale dialoogivõimalus, et ideid vahetada ja midagi uut teada saada. Ma rõõmustan hea kriitika üle väga.

Tõsi ta on, et seda on vähe. Ma näen, et paljud praktikud eelistavad sõbralikku kiitmist. Mulle näib, et lugeja suhtes oleks ausam, kui püütaks endale kirjutamisel veidi ambitsioonikamad eesmärgid seada.

Milline on su viimatine arvustuse- või kriitikaelamus?

Hiljuti kirjutasin Areenis Vana-Kalamaja tänava uuest kujundusest ja lugesin sellest tulenevalt huviga teiste kirjutisi sel teemal, vahetasin n-ö nendega mõtteid.

Mulle meeldib väga, kuidas Jaan Martinson arvustab Päevalehes kriminulle. Ta räägib neist nii köitvalt.

Nautisin tohutult seda, mida on kirjutanud kultuuriajakirjanik, tõlkija ja kirjanik Boris Tuch Facebooki postituses Vene teatri Bertolt Brechti draama „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ kohta. Tore oli targa inimesega muljeid jagada ja mõtteid vahetada. Viimase aja aruteluelamuse pakkus ETV+, kus käsitleti kampaaniat „Olen venelane“ ja kaasa mõtlesid näiteks semiootik ja teemat lahanud ajakirjanik.

Oled väga aktiivne ka Facebookis. Ühismeedia on andnud hääle väga paljudele ning hea võimaluse kiiresti mõtteid vahetada, kuid see on ka koht, kus kiiresti polariseerutakse ja radikaliseerutakse, sest vaid nii pälvib tähelepanu. Kuivõrd sinu arvates ühismeedia kriitikat ja mõttevahetust avardab, kuivõrd kitsendab?

Facebook ja Twitter on mulle vahendid mingilgi määral arutelukultuuri viljeleda. Seda enam et kultuurikäsitlus on suurtes päevalehtedes täiesti kokku kuivanud. Kui vaadata statistikat, siis on vähenenud ka lugejate hulk. Traditsioon, et mingil kindlal päeval ilmub kindel ajaleht või oodatakse rubriigi ilmumist, on kadunud – ühismeedia on selle rolli üle võtnud. Ma pean oluliseks teemade üle arutamist ja selleks ühismeedia sobib. Mõnikord kasutan provokatsiooni, et nähtu üle rohkem mõeldaks, näiteks saamaks aru, et poliitikud – nagu peaminister Kaja Kallas – sugereerivad rõivavalikuga teatud sõnumeid ja alateadlikke seoseid.

Adun, et ühismeedias avaldamine sööb ühest küljest minu enese leiba, teisest küljest on Facebookis käsitletud teemadel ka paberlehtedesse põhjalikumaid käsitlusi tellitud.

Mõni aasta tagasi, kui hakati rääkima arhitektuurikriitika kokkukuivamisest ja tagasisidest tunti teravalt puudust ka erialaringkonnas, käidi välja mõte luua üks anonüümne kirjutaja, mille puhul keegi ei tea, kes peitub pseudonüümi taga. See vabastab painest, et kui osutada puudustele ja vajakajäämistele, siis tuleb karta, et raha võetakse ära, kolleegid vaatavad viltu ja sõbrad ütlevad lahti. Mõned sellised kollektiivsed anonüümsed kirjutajad ja arvustajad ka tekkisid. Sina olid samuti ühel juhul seotud. Mis sind anonüümsuse juures paelus?

See oli mänguline võimalus midagi muud proovida ka mulle. Mind on ühiste arhitektuuriteemaliste ühismeedialehtede juures võlunud pigem võimalus luua teistsugune identiteet, otsida kollektiivseid loomevälgatusi. Mulle on siiski kriitiku ja kirjutava inimesena olulisem, et ma olen tuvastatav. See tundub praktikute vastu ausam ega hävita tasuta sisuga ajakirjanike rahastust.

Oled kultuuriteemade ajakirjanduses käsitlemist omajagu kritiseerinud, osutanud sellele, et sisu pähe avaldatakse tihti pressiteateid, võidelnud kultuuriuudiste eetrissemineku eest. Millise pilguga vaatad sa praegust kultuuriajakirjandust?

Nörritab, et Klassikaraadio ja Sirbi tasemel tummisust ei suudeta hoida, et kultuuri jääb ERRi veebilehtedel ja ETV põhikanalil aina vähemaks. Suhtumist näitab ju ka see, kui kultuurisaated rahvusringhäälingu põhikanalilt ETV2 pannakse. Palun vabandust, aga eurolaulude ühisvaatamine ning naljasaadete alla liigituvad mälu- ja laulumängud pole kõrgpilotaaž!

Meenub ka kõikide minu põhimõte vastane lähenemine ühes Elsbeth Hanna Aarsalu loos, kus kriitik kirjutab, et loobus Julia Augi tükki arvustades kritiseerimisest. Vahest ei peaks halle artikleid, milles aruteluainest ei olegi, siiski avaldama?

Kultuuriinimesed võiksid ka enam arutelusaadetes kaasa lüüa – ei pea ju „Esimeses stuudios“ olema ilmtingimata Eesti Panga president. Ma olen veendunud, et kultuuriinimesi lihtsalt ei kutsuta, sest toimetused koosnevad töötajatest, kes ei saa aru, et kultuur on meie ühiskonna kese. Eesti on olnud loomeinimeste ja teadlaste nägu, eriti kui mõtleme loomeliitude pleenumi või Balti keti peale. Praegu näib, et meie ühiskonna kese on raha või pigem see, et raha ei ole.

Sa õpetad ja oled õpetanud väga paljudes Eesti kõrgkoolides. Mis seisus on eesti ruumi- ja disainiõpe?

See on nüüd küll stereotüüpiline arusaam, aga ma tunnen, et õpetamine on hiilgav võimalus ise uusi asju õppida: see sunnib kaasa mõtlema ja okkalisematele ning põnevamatele radadele minema. Ma olen väga tänulik, et mul on võimalus igal aastal uute noorte inimestega tuttavaks saada.

Ei saa öelda, et on olnud paremaid või halvemaid aegu, aga järelkasv on alati isesugune, ja mulle see tohutult meeldib. Eesti kõrgkoolid tõmbavad erineva karakteriga persoone ja seda põnevam on võrrelda. Viljandis on tudengitel pussid vööl ja vardad loengul kaasas, kunstiakadeemia on ülimalt valla viimase moe tehnoloogiatele – kõrgkoolidest piilub välja väga mitmekesine maailm.

Tundub, et see aasta on sulle loomingu mõttes eriti viljakas. Samaaegselt on avatud kaks näitust: „Mustamäe. Kas unistuste linn“ linnamuuseumis ja „Ruumidiplomaatia“ arhitektuurimuuseumis. Koos Egle Kulbok-Lattikuga on sul valmis saanud ka Eesti rahvamajade raamat „Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“. Kas oled oma sõiduvees?

Ei ole laita lugu, nimekirjale võib veel lisada ühe aasta alguses Kaunase südames tehtud näituse, Tartu Kunstimajas kureeritud Tiina Sarapu ja Julija Pociūtė „Tolmu“ jätku. Mustamäe näitus polemiseerib modernistliku linnakäsitluse üle ja pakub mõningaid lahendusi. Ruumidiplomaatia väljapaneku raames on vaadeldud Eesti välisesindusi ja seda, kuidas me Eesti identiteeti väljaspool kodumaad serveerime.

Ei saa öelda, et need tööd on minuni jõudnud juhuslikult: eks sellel väljal, kus tegutsen, on tekkinud arusaam, mida ma suudan teha, ja reeglina jõuan ka tulemuseni. Muidugi võtab võhmale, kui samal päeval tuleb teha nii näitusel ekskursioon diplomaatidele kui ka trollituuril mööda Mustamäed ringi kaarutada. Aga tore on ka.

Kui kerge või raske on eri teemade vahel pidevalt hüpata? Paljud su kolleegidest arhitektuuriteadlased on valinud teise tee ja süvenenud vaid valdkonna ühte aspekti.

Ma olen seda hüppamist kõvasti harjutanud. Eks siin on teatud võtteid: lihtsalt võtad kätte ja hakkad tegutsema. Oluline on ka vaimset vormi toetada kas või ilukirjanduse või luule või jalutamisega.

Meie väikese ühiskonna suhtes on aus, kui on missioonitunnet. Mind on ju koolitatud selleks, et valdkonda edendada, et ruumi ja arhitektuuri esile tõsta. Miks peaksin ennast siis nii peeneks pidama, et mul ei kõlba tööd teha? Ma pean oluliseks, et iga inimene panustab osa oma tegevusest ühiskonna hüvanguks. Seda võiks teha ka ruumi valdkonnas.

Paljud spetsialistid ei taha või julge laiemapindselt sõna võtta ja oma valdkonna arengut või taandarengut ühiskonnas toimuva taustale seada. Ometi võiks seda julgemalt ja rohkem teha.

Üks põhjus selle taga on ilmselt see, et pidevalt korrutatakse, kuidas tuleb oma liistude juurde jääda. Inimene, kes on oma liistude juures väga hea, kardab libastuda. Sageli ei aduta, et kui ise ei suudeta laiemalt ühiskonda tõlgendada, siis ei näe ka ühiskond sinu tegevust rahvale vajalikuna ja valdkond marginaliseerub.

Ühiskondlikult kasuliku töö alla liigitub siis vist ka sinu tegutsemine poliitikas? Kuulud Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda ja oled läbi teinud paar valimistsüklit. Kuidas sa poliitikasse jõudsid?

Asjad võiksid olla paremini ja selle nimel tuleb ka ise panustada. Tavaliselt osaletakse kohaliku elu vormimises sagedamini väiksemates paikades. Ruhnu või Kihnu saarel on kõik kordamööda kohapealse võimu esindajad. Tartus ja Tallinnas see küll nii pole, aga me kõik võiksime julgemalt kaasa rääkida.

Sain aru, et muutusteks ei piisa ainult kirjutamisest. Kohaliku omavalitsuse tasandil ja riigis tehakse otsuseid poliitiliselt. Näis, et kandideerimine on üks võimalik tee muuta keskkonda ja inimeste elu paremaks.

On see siis nii?

Politiseeritus on tugev, aga see on ka mõistetav, sest rahvas annab valimistel ju mandaadi tasuta ühistransporti, rattateid või lasteaedu lubavale jõule. Nii tasub olla kohal, kui parteikontoris valimisprogramme arutatakse ja töörühmad koos käivad. On rumal arvata, et saame kaasa rääkida vaid kaasavas eelarves. Kogu eelarve on meie valikute nägu. Kui vaatan oma kodulinna juhtimist, kusjuures minugi partei on pisikese Peetrina koalitsioonis, on sel siiski vähe ambitsiooni. Ma olen aru saanud, et mõneti on minust kirjutaja ja rääkijana rohkem kasu, kuid poliitika huvitab mind endiselt.

Mis peaks Tallinna linnaruumis muutuma?

Oluline on ligipääsetavus, see tähendab, et kõik linased, olgu nad ratastoolis, väiksed või suured, noored või vanad, peavad pääsema igale poole. Ma olen alati seisnud demokraatliku tasuta ruumi eest ja puudujäägid ärritavad mind väga. Tahan kohti, kus ei pea midagi ostma, kus võib niisama logeleda ja viimasel ajal palavatel suvedel varju leida. Me näeme aga, kuidas haljakud muudetakse parklateks, staadionid pannakse lukku, seni keskkonna poolest mitmekesised alad ehitatakse täis. Vastu linlastele suurt midagi ei pakuta. Minu meelest on sant lugu, kui peab rõõmustama selle üle, et meil on uhke Vana-Kalamaja tänav, kus inimesi koheldakse lugupidamisega, kuid linna bussipeatustes ei näe bussisõiduaega, sest graafikud on paigutatud kas liiga kõrgele või madalale, või on teeaugud parandamata. Rohkem võiks olla demokraatlikku ruumikäsitlust.

Olulised on ka eluasemed. Linnad on segregeerunud: noortel, vanadel ja väiksepalgalistel pole võimalik linnas elukohta ei soetada ega isegi mitte üürida. Linna arendamisel oleks rohkem vaja süsteemsust ja visiooni, ka kontseptuaalset tarkust võiks enam olla. Tallinn on kuulus visioonikonverentside poolest, aga tulemusi pole. Kogu aeg võiksid linna elanikud kaasa mõelda ja linna juhid pingutada, et saada parim tulemus. Dialoog linna juhtijate ja linlaste vahel võiks olla avatum.

Kuivõrd on võimalik sellel poliitilisel tasandil, kus sina praegu toimetad, midagi muuta? Inimesed võiksid oma kodukandis küll aktiivsemad olla, aga kas see ka mingi tulemuse annab?

Poliitika on nagu iga teine valdkond. Selleks et midagi muutuks, on vaja rohkem aktiivseid kaasalööjaid, selliseid, kes usuvad oma ettevõtmistesse, kes lihtsalt ei tiksu oma aega ära, vaid tahavad kaasa mõelda, on õppimisvõimelised.

Mida annab kirjutades ära teha?

Olen püüdnud n-ö suureks kirjutada Põhja-Tallinna, Mustamäe, Haapsalu, Narva. Samuti võidelnud, mõneti olude tahtel, Nõukogude-aegse arhitektuuri – stalinistlikest hoonetest rahvusraamatukoguni – ja punaminevikuga skulptuuride eest, näiteks Maarjamäe monument. Varasemate ehitiste tutvustamine aitab neid säilitada. Kuna tänapäevast arhitektuurikeelt ei tunta, tuleb kosta ka uue arhitektuuri hea maine eest. Püüan ikka seletada, et meil pole põhjust miskit häbeneda.

Loe ka Karin Pauluse kureeritud näituse „Ruumidiplomaatia. Eesti välisesinduste interjöörid“ arvustust Tüüne-Kristin Vaikla sulest!