Nõmme kohtumine moodsa ruumikultuuriga

Jaama tänava uuenduskuur treenib nõmmelasi parema avaliku ruumiga ning küpsetab avalikkust ette, et keskkonnasõbralikud liikumisviisid peavad olema mugavad.

KARIN PAULUS

Eestis mõeldakse aina enam avaliku ruumi kvaliteedile. Suurem kogum senisest paremat keskkonda rajati Eesti vabariigi sajandat aastapäeva ettekäändeks tuues arhitektide liidu eestvõtmisel. Väikelinnades valmisid vastavalt soovidele kas paraadsemad väljakud või laiema piirkonna ümbermõtestused. Samas vaimus on lahendatud ka sel suvel Nõmmel valminud Jaama tänava projekt.

Lahendus on tekitanud vägevat vastukaja, sest nõmmelased on tugeva identiteediga kodukandi patrioodid, seega ka keskmisest tallinlasest nõudlikumad ja sõnakamad. Majaomanikuks olemisega kaasas käiv arusaam tähendab mõneti vastuoluliselt, et ennast võidakse pidada ekspertidest kompetentsemaks ega tervitata uusi lahendusi. Ometi on just selline alalhoidlikkus ning kodaniku­aktivism aidanud säilitada kohalikku miljööd, välistanud kohmakate suurte ehitiste tuleku, hoidnud sanatoorsest puhkealast võrsunud metsa- ja aedlinna hübriidvormi.

Mullu esitleti Tallinna projekti „Rohejälg“ raames valminud ruumiliste sekkumiste ideed „Koduaed“, mille keskmes on Jaama tänav. Töö autorid on arhitektuuribüroo b210 arhitektid Arvi Anderson, Mari Hunt, Kristian Taaksalu, Alvin Kanarbik. Neile oli abiks tudengite töötuba, kus osalesid Carmen Kaurson, Alvin Kanarbik, Artur Raik, Erkki Koitla, juhendasid arhitektid Ülle Maiste ja Siiri Vallner ning maastikuarhitekt Anna-Liisa Unt.

Nagu projekti pealkirigi ütleb, oli eesmärk luua rahvale kodune keskkond ning siduda lahendus ümbruskonnaga.

Autostuv Nõmme

Jaama tänav oli seni nukker teeke, kus jalakäijad ja ratturid end parimagi tahtmise juures hästi tunda ei saanud – liiguti eestlaslikul viisil tagasihoidlikult ääri pidi, sest kogu ruum sugereeris, et muidu on autode tõttu ohtlik. Erandliku saarekese moodustas Mare Mikoffi skulptuur „Nõmme ema“ (1998), mis aina enam autostuvas linnas mõjus ohutussaarena.

Ometi on Jaama tänav (aastani 1922 Vaksali / Вокзальная / Bahnhofstraße) elavat liiklust täis. Nimelt on see üks meelisteid jaama vahel kulgemiseks. Jaama tänavat pidi minnakse ka turule, nurgapealsesse suurde Selverisse, edasi kas jala või bussiga tehnikaülikooli või Mustamäele. Jaama tänav on üks osa Nõmme keskusest, kuhu on koondunud poode, söögikohti, mille seas on näiteks üle linna kuulus sõõrikukohvik ning hästi maitsvate pirukatega uustulnukas Mia Pagar. Lisaks on siin suur tervisekeskus, tänavanurgal raamatupood. Üks ilusalongidest asub visionääri ja hobiarhitekti Nikolai von Glehni kindlustest inspireeritud klomppaega kaetud ning rammusa torniga hoones, mis 1912. aastal oli mõeldud jaama postiagentuuriks. Tuntud maamärgiks on ka Nõmme tuletõrjemaja, mis moodustab orgaanilise osa 1930. aastatel valminud modernistlike hoonete ansamblist. Selle, hiljem küll mitu korda tugevalt ümber ehitatud hoone põhiline autor on omaaegne tipptegija, üks nõmmelaste lemmik­arhitekte, Nõmme linnanõunik Friedrich Wendach (1896–1984). Samas oli juba aastast 1913 von Glehni kingitud maa-alal Otto Schotti projekteeritud puidust pritsimaja. Pärnu maantee ja Ehitajate tee ristmikul on ka kultuurimaja ja teater. Sealsed arhitektuurilt esinduslikumad kortermajad paistsid püstitamise aegu kiirelt arenenud väikelinnas (iseseisev linn 1926–1940) pilvelõhkujad, sest varasem hoonestus oli enamjaolt ikka ühe- kuni kahekorruseline.

Kingitus kõige nõrgemale

B210 projekt on muutnud ennemalt autodega liiklemise ala jagatud alaks, kus selgelt eelistatakse jala liikumist. Võtetena on kasutusel peamiselt teatud alade piiramist autode liikumisele (erandiks elanikud) ning piiravad väikevormid, sest nagu teada, siis keelu­märkidest hoolimata kiputakse ikka „korraks“ peatuma või laia joonega ohtlikult manööverdama.

Kontrast ümbruskonnaga on tõesti suur. Seni on olnud ikka nii, et pisikestel tänavatel, kus pole kõnniteid, ei pruugi eriti lastel üldse olla turvaline loomuomaselt mängeldes liikuda ja talvel on kõrvuti autodega käimine kohati päris kehv. Nüüd on aga tehtud koht, kus kõige haavatavamaid koheldakse kõige suurema lugupidamisega. Piltlikult on see on kingitus kõige nõrgemale. Tänavale on joonistatud keksumäng ja kollased mummud, mis sugereerivad, et mudilased on siia oodatud. Liikumine on senisest enam ühel tasapinnal, lubades senisest paremini kulgeda ka sel, kes vajab ratastooli, rulaatorit või karku või kes tuleb titekäruga. Hästi palju on eriilmelisi istumisalasid, millele saab siis vastavalt maitsele kas vaid nõjatuda, ontliku kostüümiga istet võtta või lausa lamasklema viskuda. Pinke ja istumisservi on arvukalt ja paistab, et see rohkus õigustab ennast. On näha, kuidas kasvu, vajaduste ja vanuse poolest eelistatakse erinevaid kohti. Raske kotiga turuline valib otsetee, et korra või paar peatuda, sõbrannaga jalutaja sätib end lillede lähedusse, telefoni toksitakse mõnikord omaette toetudes, teinekord aga suurema seltskonnaga. Õdususe loomise instrumendina on kasutatud taimestust, mis on lahendatud valdavalt suuremate istutuskastide ning hiigelpottidega. Selles valdkonnas kipub kujundus perutama, sest mõned kastid ja muud hoidikud on pärit varasemast ajast. Näiteks on Selveri ukse juures otsekui plekkämbritest valmistatud postament. Viimistluses on materjalidest eelistatud tänavaäärsele hoonestusele küllaltki omast ning muidu soojana mõjuvat puitu. Kohati on termopuidu asemel lihtsavõitu laudis, ent tänava puhul pole veel väga selge, kui pikaks ajaks selline lahendus püsima jääb. Lisaks on kasutatud betooni, mis mõjub neutraalsena.

Treening

Praeguseks on juba aastakümneid arutletud, milline peaks olema Nõmme keskus. Kuna piki Pärnu maanteed on Mustamäe suunas mäest alla liiklus väga tihe, on arendamine õigupoolest seiskunud. Täpselt nagu Piritalgi pole ei kohalikel ega linnavõimul olnud julgust kujunduse kaudu öelda, et kohalike elanike heaolu on olulisem pendeldavate läbisõitjate omast ning nõnda ongi kunagine väikelinna süda jäänud läbisõiduhooviks.

Tänapäevast sõbralikku elukesk­konda on siiski nõutatud. Näiteks arutleti 2016. aastal kultuurikorraldaja ja pedagoogi Külli Urbi eestvõttel Nõmme peatänava ja parema keskkonna teemadel. Arhitektidest on teemadega süvitsi läinud Ike Volkov. 2017. aastal tutvustati avalikkusele Arhitekt Musta lahendust, mis nägi ette jalakäijate ala märgatava laienduse ehk siis praeguste prioriteetide uuesti kaalumise (veelgi julgemalt teostati sellesarnane idee Tõrvas). Musta eskiisiist on ilmselt laenatud Jaama tänavale täpimere motiiv. Alternatiivina on EKRE välja käinud autotunneli (algaks mäe jalamilt ja lõppeks teisel pool raudteed).

B210 lahendust on nii füüsilises ruumis kui ka nõmmekate Facebooki grupis uskumatult palju arutatud. Üks küsitavusi oli alul väga tiheda liiklusega tänavanurka seatud kaarduv pink. Ent kuna piirkonnas on palju eakaid, siis on heitgaasidest hoolimata puhkekoht enne või pärast üle tee minekut osutunud üllatavalt tänuväärseks. Veidi kummaline näis esialgsel eskiisil lehtla, mille puhul on snitti võetud Wendachi skitsilt. Kahetsusväärselt pole paviljon peale pilgupüüdmise veel kasutust leitud. Et majakeses pole pinki ega võrestikul taimi, pandi sellele ronimist keelavad sildid, sest ilmselt on lapsed sinna turnima kippunud. Minu arvates võiksime keeldude asemel disaini abil mõtteid suunata ning pakkuda võimalusi, mitte järgima mõnd teist aega ja riigivõimu meenutavaid keelde-käske. Autorid olid käsitanud sõõrikukohvikut omalaadse väljakuna, kuid praegu seda väga ei taju. Siiski on vormistus ja planeering kordades etem kui mullu Nõmmelgi nähtud taskuparkide oma. Koduaialikku hubasust lisavad ka valgusketid. Kuulutustulpasid on kohe mitu ja nende peal on kohati nähtav esoteeriliste subkultuuride elurikkus.

Mõneti just seepärast, et vaidlemine, arutamine ja analüüsimine on nii hästi lokkama löönud, on Jaama tänava uuenduskuur märgiline ning isegi ajutisena treenivad uuendused nõmmelasi parema avaliku ruumiga ning küpsetavad avalikkust ette, et jalgsi kõndimine, jalgratta, bussi ja rongiga sõitmine on nii mugav, et keskkonnasõbralike valikutena neid vabatahtlikult eelistatakse.