Nooblilt sadamas

Karin Paulus

Tallinna kunagine tööstusarhitektuur on linlaste seas popp. Noblessneri piirkond tundub aga juba liiga ilus, luksuslik ja valmis, et meelitada alternatiivi otsijaid.

On täiesti hämmastav, et viimastel kuudel on mul olnud peaaegu iga päev Noblessnerisse asja. Hipsterlikus Põhjala pruulikoja Tap Roomis oli suvistel õhtutel õllejärjekord nii pikk, et tundus, nagu oleks nõukogude aeg tagasi. Kevadel Tallinna linnruumi ja arhitektuuri avastamise ekskursioone („Open House Tallinn“) korraldades selgus, et kunagist tööstusarhitektuuri tahtis uudistama tulla vaata et liigagi palju inimesi. Arhitektuuribiennaali ajal näidati ühes külmas saras, millel on aga ägedad sihvakad proportsioonid, üht filmikest, veidi hiljem, „Disainiöö“ raames, olid targemad tulnud samasse mütside ja kinnastega moeetendust ning kohalikku kaupa vaatama. Äsja avatud Proto avastustehases imetleti aga uhkeid näitusi. Kai kunsti­keskuse avamisele oli kogunenud nii palju rahvast, et nad ei mahtunud majja lausa ära: inimesed olid täiesti läbi vettinud, kuid moodsad ja õnnelikud.

Kultuurivalla tegijad ongi sageli pioneerid, kes otsivad üles värsked ja massidest läbi katsumata paigad. Noblessneri piirkond näib aga praegu juba peaaegu liiga ilus ja valmis, et kehutada alternatiivsuse otsijaid uutele avastusretkedele, nagu näiteks kunagine kummikuid tootnud Põhjala tehas..

Masse silmas pidades on eksootilisusele lisandunud ohutum olek siiski hea. Nii saavad investorid juba võimaluse tehtud kulutused tagasi teenida nii ladusa korterimüügi, pindade rendi kui ka üritustuste korraldamisega. Nõnda ongi Merko ja Balti laevaremonditehase (BLRT) ühisarenduse neljandas, Saapli tänava kuuekorruselises majas praegu saada vaid üksikud vabad apartemendid (näiteks 8. X oli vaba selline luksus: 5 tuba, 165,5 ruutmeetrit, 543 000 eurot). Viimne kui üks äripind on maha müüdud või välja renditud.

Tõele au andes tuleb tunnistada, et kiire ehitus ja müük pole iseloomulik ainult Noblessnerile, vaid märk laiemast buumist. Viimastel aastatel on kosunud kogu Tallinn. Ka Noblessneri naabruskonda, eriti just Kalaranna tänava äärde, ehitatakse kortermaju ning valminud on ka küberturvalisuse keskus.

Noblessneri kvartali pluss on pikem plaan: piirkonna ajaloo hindamine ning terviku rajamine, kas või nui neljaks.

Martin Dremljuga

Pikk plaan

Arvukate liiga kaua riiulitel seisnud vananenud planeeringute või lihtsalt sügavalt keskpärase arhitektuuriga võrreldes on Noblessneri pluss olnud pikem plaan: piirkonna ajaloo hindamine ning terviku rajamine, kas või nui neljaks. Kui paljudes teistes paikades on välja mindud kiire kasumi peale, siis Noblessneris on võetud jõukohased ülesanded. Seda kanti hakati kõigepealt n-ö kodustama ning maineparanduslikku tööd tegema mitmesuguste üritustega, korraldama kontserte ja etendusi. Kõige tähtsam on aga, et suletud-tarastatud kant avati uudistajatele. Kõigepealt vuntsiti üles vähem lagunenud ehitised, seejärel jätkati tööstuse väljaviimise (metallitööde müra koduväravas ju inimestele ei meeldi), mastaapsete uudisarenduste ning kulukamate renoveerimisprojektidega.

2014. aasta arhitektuurivõistluse võidutöö (Indrek Suigusaar, Indrek Allmann, Jaan Jagomägi, Rebecca Kontus, Gunnar Kurusk, Tanno Tammesson, Holden Vides) ja viimase aasta ehitus­spurdi tulemina on Noblessneri kandis loodud vägagi meeldiv keskkond. Noblessneri kvartal on selle nägemuse kohaselt mitme­kihiline piirkond, kus esmakordselt pärast Nõukogude perioodi on elamud ehitatud päris mere piirile. Kui tavaliselt veele nii lähedale ehitada ei lubata (tormide tõttu reegliks kujunenud ehituskeeluvöönd 200 meetrit ranna­joonest on ju väga mõistlik kaugus), siis siinse sadama-ala taaskasutusse võtmisel on tehtud tore erand. Arhitekt Indrek Allmann ütleb naljatamisi, et nad likvideerisid Nõukogude piiritsooni (rannikul viibimine oli Nõukogude ajal keelatud) ja lisab: „Esimest korda avanes täiesti legaalne võimalus ehitada päris mere äärde.“

Praegu näeme, et mujal on ses osas suuri vajakajäämisi. Isegi marulistel 1990. aastatel täis ehitamata jäetud ja vanalinna vaadete pärast ikka madala hoonestuse ja superluksusliku avaliku ruumiga kujutletud Admiraliteedi basseini ümbruses kõrguvad praegu tummad majaseinad ning dialoog ajaloolise väärtusega puudub täielikult. Ranna­promenaadidest on iseseisvuse taastamise järgne Tallinna kesklinn samuti prii. Küll aga on nüüd kõigil võimalus tulla sadama transiitliikluse tarbeks rajatud uhiuue Reidi tee mereäärsele mängu­väljakule koos lapsega heitgaase hingama.

Noblessneri arendajate ihuramm on selgroog: erinevalt Vene-Balti ehk siis rahvalikult Kopli liinide aladest on alles jäetud vana väärikas arhitektuur, erinevalt Rotermannist ja Kultuurikatlast pole kultuurile panustamine ajutine, vaid pikaajaline strateegia. Kõik uus on läbi mõeldud ning ehitatakse valmis kontseptuaalselt, arvestades piirkonna tervikilmet.

Kandi südameks on jäänud meri, mida nauditakse täiel rinnal vaadetena kodudes ja kohvikutes, aga ka purjetades (tahaks öelda, et ka purjutades, aga pigem siiski lihtsalt romantiliselt ringi patseerides). Siiski, Noblessneri sadamalinnakus on merelkäimise võimalused veel kasinad, erinevalt näiteks mõneti sarnasest piirkonnast, nõukogulikult rääbakast Kakumäest, kus arendus algas šiki sadamaga, millele järgnesid elamud ja hiljuti sadamahoone ning lisandumas on meelelahutusfunktsioonid.

Päris mere äärde mineku võimaluse kõrval on Noblessneri piirkonnas teine hüve ehk läbitöötatud avalik ruum (nagu Soome sotsiaalmajade ümbrus, ironiseerib mõni) koos suurte turvaliste auto­vabade aladega. Seda euroopalikku lähenemist enam turunduslikult erinevalt parkimiskohtadest väga ei kuulutata, sest teatakse ja targu ka peljatakse Eesti inimeste autofetišismi. Ometi elavdab jalakäijate asetamine ruumi keskmesse piirkonda suuresti. Majade vahele ja randa saavad tulla aega veetma ka need, kel enesel siin kodu pole, aga kes tahavad nautida lihtsalt kallima seltskonda, Tallinna panoraami, päikeseloojangut või külastada mõnd galeriid või baari. Ainuüksi mereäärse asukoha ja kaubanduse tõttu pole karta, et majadevahelisest ruumist saab lihtsalt kellegi koduhoov, nagu on juhtunud mitme naaberarenduse puhul.

„Laevade pommitamise“ mängust inspireeritud akvatooriumi kujundus ja kraanasid meenutavad tänavalaternad (põhiautor Rebecca Pütsep, enne Kontus) on justkui majakad, mis kutsuvad juba kaugelt uudistama, mis siin täpsemalt toimub. Ka pingid meenutavad veidi paate ning omapärane element on ka voolav merevesi ehk kanalikujuline purskkaev, mis kulgeb Krusensterni väljakult mereni. Rõhku on pandud ka valgustusele: intensiivselt on välja valgustatud trepid, olulised objektid, Kalamaja tänava alt läbi kulgev robustsevõitu tunnel, ka korsten, mis on punase laternana vägagi kelmikas. Leiab ka varjulisemaid alasid, mille puhul kasutatud materjalid, nagu liiv, maakivid, puit ja kõrrelised, sobivad siia ideaalselt. Haljastuslahenduse tegid Kino maastikuarhitektid.

On parajalt intrigeeriv, et Noblessneri territooriumi piirab osaliselt okastraadiga tipnev aed. Nimelt asub siin kõrval merevägi ja igaüks võib ise läbi mänguväljaku võre kaeda meie riigikese miniatuurset militaartehnikat ja tsaariaegset ehituskunsti.

Erinevalt ajaloolistest hoonetest uute elamute arhitektuur (juhtivarhitekt Indrek Suigusaar) väga tundlik ei ole. Vigurdamine geomeetriliste kujundite ja värvidega on ikka imeveider, ent tõele au andes ei vähenda see kuigivõrd kvartali hüvesid. Plaanidele ja ehituskvaliteedile pole midagi ette heita. Majade siseõued pole küll luksuslikud oaasid nagu renessansi palatsodes, ent kummiga kaetud künklikul maastikul roniksid ja laseksid liugu ilmselt hea meelega kõik pealinna mudilased.

Peale uute hoonete ning hoolikalt kavandatud avaliku ruumi tasub tähele panna muinsuskaitsealuseid tervikuna säilitatud tehasehooneid, võimsaid paekivist terveid laevu mahutanud tsehhe, elektrijaama, veetorni ning juugendmaju juhtivtöötajatele.

Tehaste õitseaeg

Rahvusliku narratiivi seisukohalt on nukker mainida, et Noblessneri laevatehas, nagu ka näiteks Lutheri vabrik, Kreenholmi ja Balti manufaktuur ning paljud teised suursugused tootmishooned seostuvad tööstuspöördega alguse saanud Vene tsaaririigi õitsenguga. Majandusbuum ja rahutud olud Euroopas kehutasid sõjatööstust arendama ning Eesti aladel alustasid uskumatult kiiresti tegevust kolm suurt laevatootjat: juba mainitud Noblessneri, Vene-Balti ja Beckeri tehas.

Peterburist pärit ettevõtja, Bakuus naftaga rikastunud Emanuel Nobeli (tema lell oli dünamiidi leiutaja Alfred Nobel) ja Arthur Lessneri tegevus Tallinnas oli seotud 1912. aastal lahti läinud Peeter Suure sõjasadama rajamisega. Sama aasta ajalehtedes kirjutatakse, kuidas Nobel ja Lessner oma laevatehase jaoks platsi otsivad. Ehitama hakati allveelaevu, mille katsetamiseks olid Tallinnas vägagi sobilikud tingimused.

Lühikese ajaga ehitati Kopli poolsaarel välja võimsad kompleksid, kuhu kuulusid lisaks hiiglaslikele tootmishoonetele ka tööliste ja ettevõtte juhtkonna elamud. 1915. aastal anti juba avalikkusele teada, et aktsiaselts Noblessner on läinud aastal 144 724 rubla kasu saanud ning ühisuse põhikapital on 3 000 000 rubla suur. Oktoobrirevolutsiooni ajaks 1917. aastal jõuti valmis saada kaksteist laeva.

Esimese maailmasõja ootamatud tulemused – nõukogude korra kehtestamine Venemaal ning Eesti iseseisvumine – seiskas kas ajutiselt või jäädavalt paljude siinsete ettevõtete tegevuse. Nii sai ka militaarsest Noblessnerist Peetri laevatehas, millest enam suurtootmist ei saanud, vaid see jäi kiratsema. Nõukogude ajal suleti sadamate piirkond täielikult, sest paranoiline režiim kartis nii välis- kui ka sisevaenlasi. Omatoodangu asemel hakati kunagistes laevaehitustehastes tegema rohkem remonditöid, mis oli NSVLi suurtootmist ja Poola ning teiste sotsialismileeri riikide toodangu kasutamist arvesse võttes kahtlemata mõistlik otsus.

Eesti iseseisvuse taastamise järel on muutunud oludega tasapisi kohanetud. 1995. aastal staažikatest remondibaasidest sündinud Balti Laevaremonditehases, praeguse nimega BLRT Grupp, jätkub traditsiooniline tegevus kunagise Vene-Balti peahoone tagusel üüratul territooriumil. See on kasvanud meie kandi üheks stabiilsemaks ja võimsamaks tööstusettevõtteks, Noblessneri osas on aga mõistlikult võetud kinnisvaraarenduse suund.

Enamik varasemaist ja praegu muinsuskaitse all hoonetest, mida praegu hoogsalt ümber ehitatakse, pärineb sõjatööstuse magusast ajast, aastatest 1914–1916, mil tehase ehituse ülem oli V. Saharov. Nõukogude kihistust on lammutatud julgemalt, sest toonaseid lisandusi pole peetud sama väärtuslikuks kui XX sajandi alguse paemüüre ja innovaatilisi konstruktsioone. Sama tendentsi näeme ka mujal: Rotermanniski on tsaariaegset tööstusarhitektuuri peetud väärtuslikumaks kui NSVLi kihistust. Ka muinsuskaitse poolelt on tegelikult ju olukord selline, et XX sajandi pärand ja eriti just Nõukogude periood on hinnaliste objektide osas alaesindatud. Ideoloogiast me niisama hõlpsalt ei pääse!

Modernistlik innovatsioon

Uuemaid taktitundelisi projekte on Noblessneri piirkonnas õige mitu. Üks neist on klombitud paekiviseinte ja valguslaternaga ärihoone Peetri 11, kunagine allveelaevatehase materjalide ladu. Rekonstrueerimisprojekti autorid on ARS Projekt koosseisus Rasmus Tamme, Jaanus Saarepera ja Eero Jürgenson. Ülearu erineva arhitektuuriga pole arhitektuuribüroo Apex ümberehitusprojekt Peetri 5, kust leiame Põhjala pruulikoja ja õlleka, mis tõesti on igavesti mõnus koht sõpradega sumisemiseks. Tänavu valmisid ka kaks juba eespool nimetatud suurprojekti: Kai kunstikeskus ja Proto avastustehas.

Kunagises laevasüsteemide tsehhis (hilisemas vaskseppade-tislerite töökojas) on end sisse seadnud kunstikeskus, kus saab ka süüa ning on mitmesuguseid bürooruume. See ehitis esindab modernistlikku innovatsiooni. Kumera katusega sajandivanusel hoonel on omas ajas moodne raudbetoonist monoliitne raamkarkass ja lintaknad ning tore katuselatern, mis kunagi ülalt tootmise puhul nii vajalikku loomulikku valgust lisas. Konstruktsiooni ilu on eksponeeritud piisavalt, kuid lahendus on siiski üsna neutraalne, et siia sobiks ikka võimalikult erilaadne kunst ja tegevus. Lahenduse autorid on Kaose arhitektid Margit Argus, Margit Aule, Karl-Johan Jakobson ja Katariina Teigar.

Kai kunstikeskusega sarnaneb esteetika poolest valukoda. Veel hiljuti sai seal näha suurejoonelisi kontserte ja ka osa näiteks kunstiakadeemia lõputööde kaitsmisest, kuid nüüd on see kohe täies mahus avanemas. Ümberehituse kavandi taga on taas Kaose arhitektuuribüroo ehk siin siis Margit Argus, Margit Aule, Laura Ojala, Toomas Adrikorn ja Katariina Teigar. On teada, et monoliitsest raudbetoonist raamkarkassiga imposantse hoone projekti aitas koostada Taani innovaatiline inseneribüroo Christiani & Nielsen, kus projekteeriti ka Tallinna uhked vesilennukite angaarid (ehitati 1916–1917), toona maailma suurimad raudbetoonist koorikkonstruktsioonid.

Uuenenud valukojas jätkatakse nii ürituste korraldamisega kui ka elamus-avastuskeskusena (küll neid on tänu EASile saanud viimasel ajal palju!). Proto eksponaadid (loomulikult on mängus Andrus Kõresaar) on seotud Noblessneri piirkonna ja laiemalt meie tööstusloo kõrgajaga, mis ulatus uue tehnoloogia ning vabaduse (näiteks võimalus linna kolida) tulekuga XIX sajandi keskpaigast XX sajandi algusse tsaaririigi lagunemiseni. Idee kohaselt saavad külastajad omandada virtuaalreaalsuses mänguliselt – justkui paneks ise käe külge – teadmisi füüsikaliste nähtuste kohta ning kogeda omaaegseid leiutisi, nagu lendu kuumaõhupalliga, või sõita algusaegade sõidukitega.

Kuna Noblessneri territoorium on suur ning seniseid ettevõtmisi on saatnud suur edu, on edaspidi plaanis siia kanti veel hooneid rajada. Praegu kavandatakse lähiaastatel ehitada kuus kortermaja, kus on ligikaudu 330 korterit ning kaubandus- ja äripinnad.

Tallinlasena on siiski raske alla neelata tõika, et iga päev tooni andvast vaesusest ja nukrusest hoolimata on pealinnas ka tuhandeid inimesi, kes saavad enesele lubada sellist luksust, mida pakutakse mere ääres ja kesklinna tänavatel. Fantastiline!

Uute elamute arhitektuur väga tundlik ei ole. Vigurdamine geomeetriliste kujundite ja värvidega on veider, ent ei vähenda siiski kuigivõrd kvartali hüvesid.

Maris Tomba

Noblessneri piirkonna avaliku ruumi keskmes on jalakäijad. Majade vahele ja randa on aega veetma oodatud needki, kel siin kodu pole, aga kes tahavad nautida kallima seltskonda, Tallinna panoraami või külastada mõnd galeriid või baari.

Martin Dremljuga

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht