Noorest arhitektist riigiarhitektini

Tõnu Laigu

Seitsmeteistkümnendal veebruaril toimus Eesti Arhitektide Liidu iga-aastane üldkogu. Ürituse tipphetkeks oli auhinnatseremoonia, kus Eesti Vabariigi president hr Toomas Hendrik Ilves kuulutas välja eelmise aasta parima noore arhitekti. Presidendi kohalolek ja tema arhitektuurile  pühendatud kõne andsid tunnistust sellest, et loodavat elukeskkonda hinnatakse ja väärtustatakse kõige kõrgemal tasemel läbi selle looja.      

Arhitekti elukutse on seotud ruumiga nii nagu finantsisti elukutse on seotud rahaga või poliitiku elukutse ühiskonnaga. Ruum ja seosed ruumis on arhitekti leib, nendega tegelemine  on ala, milleks ta on koolitatud. Kõik on lihtne ja selge, kui räägime arhitektist ja tema konkreetsest tööst majade kavandamisel – mida andekam arhitekt, seda huvitavamad majad, mida professionaalsemad majad, seda rikkam ja püsivam on elukeskkond. Keerulisemaks läheb arutelu aga siis, kui vaatame arhitekti tegevust laiemalt. Osa arhitekte töötab kohalikes omavalitsustes, suuremates linnades Tallinnas, Tartus, Narvas, Pärnus ja Rakveres on  olemas linnaarhitekt. Nende ülesanne on ühelt poolt silmas pidada linna üldist arhitektuurset ja linnaruumilist arengut, teiselt poolt kontrollida planeerimise, projekteerimise ja ehitamise protsessi vastavust seadustele. Nendega kaasnevaks kohustuseks on töötada meeskonnas koos keskkonnaspetsialistide, maakorraldajate, muinsuskaitsjate ja infrastruktuuridega tegelevate inseneridega, kõrvale ei saa jätta ka koostööd poliitikute ja rahvaesindajatega,  et suunata keskkonda puudutavaid otsuseid. Niisiis – ühed arhitektid kavandavad maju, planeeringuid, teised aga kontrollivad neid. Linnaja vallaarhitekt on kohaliku omavalitsuse esindaja, kaitseb selle huve ning aitab valitsusel ja volikogul vastu võtta ruumilisi otsuseid. Arendamise, kavandamise ja ehitamise protsessis on arhitekt kaasatud väga varases etapis, kui arendaja astub esimest korda linna- või vallavalitsuse uksest sisse, et taotleda omavalitsuselt  projekteerimise tingimusi. Kõik toimib. Eestis on veel üks oluline ametnik – arhitektuurinõunik, kes töötab kultuuriministeeriumis. 

Tema ülesanne on tegeleda nende arhitektuurivaldkonna küsimustega, mis kerkivad esile ministeeriumi sees, nõustada ministeeriumi, kui on vaja võtta vastu linnaruumi puudutavaid  otsuseid. Nõunik on kaasatud nõu ja jõuga suuremate kultuuriobjektide arendamise juurde, samuti peab nõunik osalema arhitektuurivaldkonda puudutavate eelarvete koostamisel ja edendama arhitektuuripoliitikat niivõrd, kuivõrd see on riiklikul tasemel tehtud ülesandeks kultuuriministeeriumile. Nõunik peab esindama riiki näiteks Euroopa arhitektuuripoliitika foorumil, suhtlema teiste ministeeriumidega, mis on seotud arhitektuurihariduse  ja muude küsimustega valdkonnas jne. Suure osa ajast võtab tegelemine kõikvõimalike seadusemuudatustega, mis on seotud planeerimise, projekteerimise ja ehitamise valdkonnaga. Seadused loovad raamistiku, kuidas luua kvaliteetset elukeskkonda, seetõttu on see teema väga oluline. Arhitektuurinõunikul on tegemist rohkem, kui üks inimene suudab teha. Pealegi saab kultuuriministeerium otseselt vastutada vaid oma haldusala ulatuses,  arhitektuur ulatub aga sellest suuresti väljapoole. Aktiivne arhitektuuri puudutav tegevus toimub aga kõigis ministeeriumides ja nende all töötavates ametites. Pea üheski riigiinstitutsioonis ei tööta praegu arhitekti, välja arvatud juba kirjeldatud kultuuriministeeriumi nõunik ja muinsuskaitseameti arhitektid, kes tegelevad peamiselt ehitatud keskkonna hoidmise ja säilitamisega. Kuid otsustusi, mis muudavad põhjalikult meid ümbritsevat keskkonda,  tehakse paljudes ministeeriumides, ametites ja allasutustes. Neid tehakse ilma professionaalse nõustamiseta, omaenese tarkusest. Klassikaline näide on Solarise keskuse tekkelugu, mis kutsus ühiskonnas esile väga terava vastuseisu . Seda oleks saanud ära hoida, kui arhitekte oleks kaasatud ja kuulda võetud juba varaste otsuste juures.     

Siseministeeriumis on koostamisel riigi planeering, mis hakkab otseselt mõjutama meie  elukeskkonda, ehitatavat keskkonda. Küsimused linnade hajumisest põldudele, infrastruktuuride väljaarendamisest, visioonid Eesti asustatud paikade tihedusest – need kuuluvad osaliselt arhitekti eriala pädevusse. Paraku on käimasolevas planeerimisprotsessis arhitektide osa suhteliselt marginaalne. Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) kodulehelt loeme: „Riigi Kinnisvara AS on 2001. aastal riigi kinnisvara senisest tõhusamaks haldamiseks  loodud Eesti Vabariigile kuuluv 102 833 300 euro suuruse aktsiakapitaliga kinnisvaraarenduse ja -haldusega tegelev ettevõte, mille aktsiad kuuluvad 100%-liselt Eesti Vabariigile. Aktsiaid valitseb Rahandusministeerium”. Ettevõttes pole ühtegi vastutavat ametikohta, kus töötaks arhitekt … Riigile kuulub arvestatav osa Eestimaast. Maaameti üks tegevusala on põhikirja kohaselt: „Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas  olevate riigimaade kasutamine, käsutamine ja valdamine selleks antud volituste piires ning riigi maareservi moodustamine”. Maa-ametis võeti eelmisel aastal aastaks tööle mittekoosseisuline nõunik – arhitekt. Millegipärast ei peeta oluliseks luua koosseisulise arhitekti kohta. Kes aga mõtestab maa-ametis linnaruumist lähtuvalt planeeringualasse jäävat riigi maatükki näiteks Kadriorus? Tavaliselt pole see arhitekt. 

Suured summad Euroopa fondide raha jagatakse Eesti regionaalseks arendamiseks. Kui on tegemist ehitistega, siis tavaliselt esitatakse rahataotluse juurde ehitusprojekt, mille põhjal peab ministeerium otsustama, kas taotlus on vastav meetmetele. Ka selle juures oleks vajalik süsteemis töötav arhitekt, kes hindaks lisaks projekti majanduslikele ja sotsiaalsetele väärtustele ka väga lihtsat asja – milline linnaruum või hoone sünnib, kui esitatud projekti  investeeritakse näiteks 640 000 eurot. Kas tekib uus väärtus või on tegemist pelgalt rahataotluse jaoks osavalt kokku pandud projektiga, kus kõik on justkui täiuslik, puudub vaid arhitektuurne kvaliteet.       

Lisaks eelnevale on veel hulk kinnisvara ja arendamisega seotud küsimusi näiteks haridusministeeriumis seoses ülikoolihoonete ja  maadega, kultuuriministeeriumis seoses suuremahuliste kultuuriobjektide loomisega, kaitseministeeriumis seoses sõjaväeobjektide planeerimisega. Lisaks on ruumiliste küsimustega seotud riigi ja kohalike omavalitsuste vahelised probleemid, mis vajavad asjatundlikku nõustamist. Samuti on oluline riigi ruumilise arengu visiooni pidev ja professionaalne väljaarendamine järgmiste põlvkondade tarvis. See peab olema pidev ning arvestama igapäevaelust  tulevat tagasisidet. Kõigi nende küsimustega, mis tegelikult moodustavad vaid osa tegelikust ehitatud keskkonna arendamise, planeerimise, ehitamise ja kasutamisega seotud tegevusest riigis, peab keegi tegelema ja ka selle eest vastutama. Eesti arhitektuuripoliitika on esmakordselt sõnastatud ca 10 aastat tagasi. Mõnede teiste Euroopa riikide eeskujul kerkis ka Eestis päevakorda eelnimetatud teemadega tegeleva riigiarhitekti institutsiooni loomise vajadus.  Riigiarhitekti temaatika ja kontseptsioon on päevakorras olnud korduvalt ja alati on tekitanud see palju küsimusi. Üks on selge: kindlasti ei saa riigiarhitekt olla üksikisik, üks ametikoht. Ehitatava keskkonnaga peab tegelema tark professionaalne meeskond, kes suudab käsitleda kõiki olulisemaid ruumilisi aspekte, kes pole kokku kutsutud ühekordse projekti läbiviimiseks, vaid see peab olema stabiilne meeskond, kes on arvestatav osapool riigi ruumilise  arengu ja arendamise juures. Selleks ongi vaja riigiarhitekti institutsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht