Noorte unistus paremast ruumist

Koolinoorte arhitektuurivõistluse tulemused annavad lootust, et on lõppemas aeg, mil avalikku ruumi kujundatakse vaid täiskasvanu vaatevinklist.

JOHANNA PIRRUS, EPP VAHTRAMÄE

Kuidas luua meeldivat avalikku ruumi või mõtestada juba kord mõtestatud ruumi? Kuidas pakkuda väsinud ruumile värske lahendus? Just nii on küsinud Linnalabor kooliõpilastelt 2014. aastast, mil alustati Eestis ainulaadse arhitektuurivõistlusega. Selle laiem eesmärk on tuua ruumiloome praktilise harjutuse, arhitektuurikonkursil osalemise kaudu noortele lähemale. Igal aastal oleme püstitanud ülesande, mille lahendamise käigus saavad noored kas iseseisvalt või grupis, omal käel või juhendaja abiga esitada ja visualiseerida oma ideid, kuidas ette antud avalikku ruumi kujundada. Esimestel aastatel oli ruum üldisem: koolihoov, koolimaja ja kodutänav. Püüdsime leida teema, mis kõnetaks võimalikult paljusid noori ja mida oleks nii õpilastel kui ka õpetajatel lihtsam mõista. Põhjus on lihtne: ruumiharidus ei ole veel õppekavas ja ruumiloomet vaid tutvustatakse kas kunstiõpetuse või -ajaloo tunnis.

Juba mitu aastat noori juhendanud Tallinna saksa gümnaasiumi õpetaja Erik Joasaare sõnul pakub võistlus õpilastele alati suurt huvi just seepärast, et noored saavad elulise ülesande, mille lahendamisega hakkavad ruumi teisiti nägema. Ruumiloome kõrval saavad õpilased ka esimese arhitektuurikogemuse, mis võib neid edaspidi erialavalikul innustada.

 

Koolinoorte arhitektuurivõistlus

Põhikooli vanuserühm

I preemia – „Igaühele“, Marii Heleen Maivel ja Evelin Gutseva, juhendaja Tairi Karafin II preemia – „Värvid“, Kirke Tammiste, juhendaja Anne Tanne III preemia – „Tallinna linnahall“, Sofija Gladovskaja, Maria Mihhejeva, Nikita Pavlenko, juhendaja Maria Sonina

Äramärgitud tööd: „Ilu on vaataja silmides“, Daniil Žiglov, juhendaja Heli Kompus; „Linnahalli tulevik“, Carolin Uesson ja Marcus Aleksander Jaaniks

Žürii: maastikuarhitektid Ülle Grišakov ja Merilen Mentaal ning arhitekt Kristian Taaksalu

Gümnaasiumi vanuserühm

I preemia – „Vastandid“, Liisa Nurme ja Pilleriin Kreek, juhendaja Siim Soonsein II preemia – „Konteiner“, Grete-Liis Elmik, Hanna Grethel Polli ja Miriam Plaamus, juhendaja Erik Joasaare III preemia – „Grease“, Johanna Schilf, juhendaja Erik Joasaare

Äramärgitud tööd: „Iga ühe rõõmuks“, Merilin Kruberg, juhendaja Erik Joasaare; „Murueit“, Kaarel-Vahur Vingisaar, juhendaja Reniita Romann; „Teeme katused avatuks!“, Anneli Virts

Žürii: arhitektid Raine Karp ja Paco Ulman ning maastikuarhitekt Kersti Lootus

Vaata lähemalt http://nooredarhitektid.ee/parimad-konkursitood/

 

Üldine teemapüstitus oli siiski liialt laialivalguv, mistõttu otsustasime astuda sammu edasi ja keskenduda just avalikule ruumile, aga kohapõhisemalt. Esimene tõsisem ja konkreetsemalt raamitud ülesanne oli 2017. aasta Paide keskväljaku ideevõistlus, mis sai üksjagu kannustust arhitektide liidu „EV 100“ programmist „Hea avalik ruum“. 2019. aastal pakkusid noored lahendusi Tartu Emajõe kaldaalale kaarsillast praeguse Deltani. Tänavu palusime noortelt ideid Tallinna linnahalli katusemaastiku tarvis.

Linnahall on huvi pakkunud mitme põlvkonna arhitektidele nii Eestis kui ka mujal maailmas. Kultuuriüldsus, aga ka kogu ühiskond elab kaasa linnahalli tulevikule. Aastaid on sahistatud linnahalli taaselustamisest, kuid tegudeni pole kahjuks jõutud. Linnahall valiti objektiks mitmel põhjusel. Esiteks on võistlus jõudnud sinnamaani, et julgeme püstitada keerulisemaid ülesandeid: linnahall, kuigi hoone, on avaliku ruumi osa. Teiseks oli õhus tunda linnahalli suunal puhuvaid muutuste tuuli ja taas ärganud huvi, kui meenutada kas või „Teneti“ võtete ümber keerelnud arutelusid.

Sel aastal laekus 34 tööd, mille hulgast valiti nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiastmes kolm parimat, lisaks äramärgitud tööd. Žürii arvates olid mitmed tööd väga kaunilt illustreeritud ja läbimõeldud ning neis on kindlasti palju potentsiaali. Töid iseloomustavad kindlad jooned: palju on rohelust ja funktsioone, kusjuures viimaste üleküllus mõjub sageli eklektiliselt ja on varjutanud kandva idee. Žürii jäi siiski seisukohale, et laekunud töödest moodustuv tervik on mitmekülgne ja põnev ning noortel ideedest puudu pole. Samuti avaldas žürii lootust, et kui kunagi hakatakse linnahalli täiustama, nopitakse ka konkursitööde hulgast välja mõned rosinad. Samuti oldi veendunud, et tööde autorite seas on tulevasi arhitekte ja maastikuarhitekte.

Palju kõneainet andis Kaarel-Vahur Vingisaare töö „Murueit“, mille märkis ära žürii ja mis sai ka Tallinna kesklinna valitsuse eriauhinna. Autor tunnistas, et on otsustanud õppida arhitektiks, ja avas oma idee tagamaid: „Minu algne idee oli muuta linnahalli katuseala kas pargilaadseks või haljastusalaks.

Pärast teiste arhitektide töödega tutvumist ja uurimist sain indu kaasata oma töösse ka sport ja taimekasvatus. Sain teada, et linnahalli juures on olnud helikopterite maandumisplats, ning kohe tuli juurde transpordile mõeldud osa. Kuna kindlaid piire polnud seatud, lasksin pliiatsil vabalt käia ning projekteerisin juurde ka kultuurisektsiooni, rohkem spordiharrastuse võimalusi, hülgebasseini ning veekogudega rohealad.“ Žürii kommenteeris tööd nii: „See on lihtsalt teistmoodi töö kui teised. Toimeta kindlasti edasi! Väga põhjalik seletuskiri. Tulevane arhitekt!“

Teinekord jääb žüriile silma hoopis mõni väike detail, nagu Daniil Žiglovi töös „Ilu on vaataja silmides“, mille puhul kiideti tähelepanelikkust ja detailsust. Autori arusaam lahendusest on konkreetne: „Minu konkursitöö idee sündis peaaegu kohe, kui hakkasin seda projekti tegema. See seisneb selles, et linnahalli katusemaastik peab olema maksimaalselt haljastatud.“

Žürii sõnul on töö „Konteiner“ kontseptsioon aga selline, et selle võiks kohe ellu viia. Samuti meeldis žüriile, et autorid on mõelnud avatult ja mänguliselt. Just realiseeritavus oli üks põhjusi, miks see töö pälvis Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse eriauhinna. Hanna Grethel Polli, üks töö autoritest, kirjeldab kontseptsiooni tagamaad nii: „Meie idee oli luua mõnus ala, kus leiaksid tegevust nii suured kui ka väikesed. Lisasime ka palju rohelust ning tänavakohvikuid, mis on ehitatud konteineritest, et siduda linnahall Reidi tee ja Telliskiviga.“

Võistluse tagasisidest ilmneb, et paljudele on see esimene ruumi kujundamise või mõtestamise harjutus. Nüüd ollakse ruumi kavandamisel tähelepanelikumad, näiteks disainelementide ja haljastuse osas, mõeldakse rohkem ruumi kasutajale ja sellele, kuidas ruumi paremini jaotada, milliseid funktsioone ja kuhu luua.

Ruumi, eriti avaliku ruumi kujundamises kaasarääkimine on ütlemata vastuoluline (mõtte)tegevus. Kui loodud ruum pakub rõõmu ja tegevust eri vanuserühmadele, toob kokku samade huvide, kuigi eri taustaga inimesed, loob puhkamise ja ajaveetmise võimalusi, siis ruumiloome protsess on pahatihti konfliktiallikas, kuna tõenäosus üksteist mitte mõista või üksteisest mööda rääkida on suur. Debatt avaliku ruumi teemal on seniajani konarlik ning näib, et ka kahe käe sõrmedel kokku loetavate inimeste ja huvigruppide pärusmaa, kuhu uutel tulijatel ja värsketel ideedel on keeruline sisse murda.

Viimasel viiel aastal on siiski arusaam heast avalikust ruumist mitmekesistunud. Vähemalt on selgeks saanud, et see, kuidas me ruumist mõtleme ja millist avalikku ruumi näha soovime, ei olegi nii üksüheselt mõistetav. Näiteks arutletakse üha rohkem liikumisviiside üle, küsitakse, mida soosib linnaruum ning mis kujundab inimese valiku. Katsetatakse aina rohkem ja laiemalt ajutiste lahendustega, tuuakse linnaruumi niidumaastikku jne. Sellele, et ruumist ja ruumiloomest on hakatud mõtlema teisiti ja avatumalt kui varem, viitab kindlasti seegi, et viimases Eesti inimarengu aruandes on käsitletud põhjalikumalt just ruumilisi valikuid. Samuti on laienenud nende ring, keda püütakse ruumiloome arutellu kaasata. Ehk on lõppemas aeg, mil avalikku ruumi kujundatakse vaid täiskasvanu vaatevinklist ning noomitakse noori, et nood pargipingi ümber kogunevad või vales kohas rulatavad. Ehk algab uus aeg ja kutsume noori koos arutama ja unistama paremast avalikust ruumist, kus kõik leiavad lemmiktegevuseks oma nurga?