Nutikas kohanemine kui sotsiaalne innovatsioon

Kadri Leetmaa: „Vaheldusrikas elukeskkond on Eesti rikkus. Kahaneva elanikkonnaga piirkonnad peavad siiski endaks jääma: seal pole kuhugi kiiret ning on aega ka sauna kütta.“

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Värskelt on ilmunud OECD analüüs „Nutikas elanikkonna kahanemisega kohanemine. Valmistumine Eesti piirkondade demograafiliste muutuste vastu“. Aruandes on vaadeldud praegust Eesti olukorda ning antud eri valdkondades poliitikasoovitusi kohanemiseks seoses mitmetes piirkondades kahaneva ja vananeva rahvastikuga. Veebruaris arutati analüüsi tutvustaval seminaril muu hulgas ka selle üle, kas meil on piisavalt teadmisi ja vahendeid, et mõista piirkondade tühjenemise põhjusi ning kujundada elukeskkond kahanenud elanikkonnale vastavaks. Neil teemadel jagab oma mõtteid seminaril üles astunud Tartu ülikooli rände- ja linnauuringute keskuse juhataja, inimgeograafia kaasprofessor Kadri Leetmaa.

Mida tuleks mõista nutika kohanemise all? Sõnal „nutikas“ on praegu väga tugev digimaik juures.

Kadri Leetmaa: Nutilinn ja tark linn seostuvad tõesti digitaalsusega ja eks või kohe tekkida ka seosed targa linna ja targa maa vahel, kuid sellist termini­kasutust erialane teaduskirjandus ei toeta. Maakeskkonna peamine eripära on hõredam asustus ja nutilinna teenused samal kujul nagu linnas maal ei toimi. Maal on targad lahendused enamasti probleemikesksemad ja mõeldud konkreetsete kitsas­kohtade leevendamiseks.

Nutikas elanikkonna kahanemisega kohanemine tähendab koha muutmise ja valitsemise tarkust ning seda ei saa kitsendada digilahendustele. Tegemist on tõenduspõhise ja koostööl põhineva lähenemisega. Nutikas kohanemine tähendab eelkõige sotsiaalset innovatsiooni.

Elanikkonna kahanemisest ja ääremaastumisest on räägitud kaua, kirjutatud aruandeid, korraldatud seminare, eelmise Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljonis oli teemaks, kuidas piirkonna elu väärikalt kokku tõmmata, ja nii edasi. Üle Eesti koostavad uued omavalitsused üldplaneeringut, millega pannakse paika valla või linna peamised ruumilise arengu suunad. Elukeskkonna säästlikku kokkutõmbamist, veel vähem elanikkonna kahanemisega kohanemist seal üldjoontes ei käsitleta. Ükski omavalitsus ei taha välja öelda, et seal elu kaob, pigem ikka loodetakse kasvustsenaariumile. Miks see nii on?

Üks põhjus võib olla see, et üldplaneering ei hõlma kohaliku omavalitsuse kogu strateegilist arengut. Üldplaneering on kõvasti ruumiväljundi poole kaldu, ja nii see peabki olema, see ongi üldplaneeringu ülesanne. Keegi ju ei keela omavalitsustel seda kõike teistmoodi teha: mõtestada koha strateegilisi eesmärke, mõelda läbi, kuidas muutused koos kogukonnaga ellu viia jne. Strateegiaprotsessi ei reguleeri miski, nii et igal omavalitsusel on vabadus tegutseda, nagu õigeks peab.

Kadri Leetmaa: „Elu maal toetab kindlasti ka siseturism, kuid kohapealgi peab olema keegi, kes teeb ära maatöö, taastoodab pärandmaastikke ja hoiab tallel maaelu võlu.“

Kristjan Teedema / Tartu Postimees / Scanpix

Kus omavalitsustes õigupoolest ühised ideed sõnastatakse ja unistatakse? Milliste protsesside kaudu saaks sotsiaalset innovatsiooni edendada? Üldplaneeringu koostamise ajal ei jõuta selleni, kuidas unistused teoks tehakse, kuidas elanikke kaasatakse.

Tõenäoliselt ei tahagi keegi tõdeda, et ollakse omavalitsus, kust elu kaob. Ma pole veel ühtegi elanikkonna kahanemisega seotud strateegiat näinud, kuid omavalitsused tegutsevad ikkagi teadlikult. Ka tugevates maakonnakeskustes nagu Võru räägitakse, et kahaneva elanikkonnaga piirkonnas on linnal aina raskem keskus olla, sest elanikkonna kokkukuivamise kõrval toimub ka eeslinnastumine. See sunnib mõtlema, kuidas korraldada teenused koos naaber­omavalitsusega. Kogu riigis on linna ja tagamaa koostööd edendavad toimivad koostöömudelid puudu. Asi pole seega ainult selles, mida teevad konkreetsed linnad või kahaneva elanikkonnaga omavalitsused, vaid välja tuleks töötada ja kokku leppida üldised põhimõtted ja elu kokkutõmbumisega kohanemise viisid.

Palju räägitakse omavalitsustes eakate osakaalu suurenemisest, mis ju ka on kohanemisel oluline. Seda aktsepteeritakse, elanikkonna vananemisega kohanemise strateegiad on olemas, mõeldakse sellele, kuidas eakatele sobivat elukeskkonda pakkuda. Seega omavalitsused Eestis tegelevad tegelikult elanikkonna ja eluvõimaluste kahanemisega ka teadlikult, isegi kui sel pole kohanemise silti küljes.

Üldplaneeringuga ruumilise arengu suunamise üks nõrk külg on ehk ka see, et planeeritav maa ei kuulu omavalitsustele. Kui ette nähakse ka näiteks asulates hoonete renoveerimine ja linnaehituslik tihendamine, ei keela keegi mõnd arendajat ju põllule sisuliselt uut linna ehitamast.

Arendajate võimust on linnaga seoses palju räägitud, aga kas oleme läbi mõelnud, kellele kuulub maa ja kinnisvara maakohtades ja väikelinnades praegu ja tulevikus.

Praegu on aeg, kui 30aastastel ja noorematel, näiteks IT-valdkonna töötajatel, on lihtne elada maal, aga elada seal nii, nagu elatakse linnas. Ühest küljest on see tore: internetiühendus võimaldab teha traditsioonilist linna kontoritööd hoopis maamajas. Miks ei peakski ka turismitalud sellest võitma ja ajutisi kontorikohti pakkuma?

Kuid siinkohal tuleb küsida, kes siis maatöö ära teeb. Keegi peab ka korras hoidma maamaastiku, mida linnainimene maale nautima sõidab. Oluline on linna ja maa eluviisi sümbioos. Kindlasti toetab maaelu ka siseturism, sealsete teenuste tarbimine, kuid ka kohapeal peab olema keegi, kes teeb ära elementaarsed traditsioonilised maatööd, taastoodab pärandmaastikke ja hoiab tallel maaelu võlu.

Võimalused maal maaliliselt elada hakkavad kokku kuivama. Näiteks Haanjas enam suuri talumajapidamisi niisama lihtsalt osta ei saagi, see-eest pakutakse väikseid olemise kohti, kus vaid järves supeldes ja kalal käies kaob ära seos kohaliku eluoluga.

Sellest ei räägita väga palju, aga omandi küsimus on tähtis. Väikelinnades on kinnisvara veel soodsa hinnaga, suurte linnade investoritele taskukohane. Isegi president Kersti Kaljulaid rääkis Investor Tooma konverentsil väikestesse kohtadesse investeerimisest. Rakvere vastrenoveeritud Pika tänava majade aknad on aga siiski paljuski pimedad. Oluline on, et omand ei läheks kohalike elanike käest ära investorite, iseäranis institutsionaalsete investorite kätte. Ma näen, et see on juhtumas, aga omavalitsused ei saa sellest trendist veel aru: kinnisvara kallineb hoogsalt ka väiksemates keskustes. Nii jõuamegi olukorda, mida näeme praegu Saaremaal, kus saarel elu alustaval noorel perel polegi enam võimalik ranna äärde talu osta.

Riigi tasandil räägitakse pidevalt elanikkonna kahanemisest. Ka andmed näitavad, et elanikke tuleb juurde vaid Tartu ja Tallinna ümbrusse. Külm Exceli-arvutus näitab, et rahaliselt olekski kõige otstarbekam, kui kõik koliksid Tallinna või äärmisel juhul Tartusse, sest nii on kõige soodsam arstiabi, kooliharidust jms pakkuda. Paljud maal elavad inimesed ei taha sellest kuuldagi. Kuidas see lõhe ületada ja kuidagi keskpõrandale kokku jõuda?

Seda, et inimesed ei taha ära kolida, ei saa öelda, sest suurematesse keskustesse on kolitud 30 aastat. Inimesed rändavad ja vahetavad elukohta rohkem noores eas, kui minnakse kooli, saadakse esimene töökoht. Vanuserühmade rändeintensiivsuse graafik näitab selle selgelt kätte. Põhiline rändeaeg on vanuses 15–27, 50aastased rändavad ja kolivad palju vähem.

1980. aastad olid väga n-ö maakesksed, koliti maale, riik andis eluaseme. Agronoomid, veterinaarid olid hinnas. Ühiskonna koorekiht elas toona maal. Selle põlvkonna lapsed kolisid noorena linna. Nüüd, mil neil endil on lapsed, vaadatakse linnalähedase maa poole. Nii suurt hulka linna suunas liikuvaid noori inimesi, nagu neid oli 2000. aastatel, meil maapiirkondade rahvastikus enam polegi.

Kui räägime, et inimesed ei taha maalt ära linna minna, siis kellest me ikkagi tegelikult räägime? Kas maale jäänud 50–60aastastest? Miks nad peaksidki tahtma kuskile kolida, nad on oma tööelu ju suures osas ära elanud, kodud üles ehitanud.

Väikelinnas või maal elamine on veidi nagu suletud ring. Kõik on tore, kuni lapsed hakkavad minema lasteaeda, põhikooli ja gümnaasiumisse. Oodatakse, et kvaliteetne teenus on haardeulatuses. Ratsionaalsus viib aga selleni, et haridust ja arstiabi pole väikestes kohtades enam rentaabel üleval pidada. Kui neid pole, siis on ka kehv, sest see on ju see, mida omavalitsuselt eeldatakse.

Tuleb ära otsustada, milline on minimaalne teenusekeskuste võrk, mis tagab vajaliku ka kaugemas maapiirkonnas elavale perele. Pere seisukohalt oleks vaja, et ühe päeva sisse mahuks nii tööleminek kui sealt tulek, laste kool ja huviringid. Keskusest peab põhiasjad kätte saama. Kui seda pole, siis on raske maal või väikelinnas elada, lahkutakse mitte ainult töö, vaid ka laste kooli ja arendava huvitegevuse pärast.

Mulle tundub, et ruumilise arengu ja ka teenusekeskuste mõttes on siiani lastud kõigel lihtsalt minna ja vaadatud, mis saab, ning loodetud, et välja tuleb enam-vähem elukõlbulik Eesti. Kas oleks vaja ehk rohkem otsustusjulgust, et reformida keskuste võrk jõulisemalt ja vajaduspõhisemalt?

Kui vaadata arve, siis tuleb tõdeda, et senistes keskustes, nagu Põlva, Valga või Jõgeva, on keskuse funktsioonid paljuski kadunud. Viljandi, Võru, Rakvere, Kuressaare, Paide ja Haapsalu on paremini vastu pidanud, kuid ka need linnad ägavad eeslinnastumise mõju all.

Tahame uskuda, et saame elada igal pool üle Eesti, kuid vaadakem tõele näkku: miks elada kohas, kus puuduvad minimaalne taristu ja teenused? Mulle tundub, et ka julgeoleku ja riigi toimimise seisukohalt on oluline, et põhikeskuste ümber säiliks elu. Vaja on riiklikku strateegiat, et välja selgitada, kuidas sellised kohad ikkagi tugevana hoida. Lihtne on kellelgi kuskil kaugel otsustada, et riik viib ühest kohast töökohad ära ja teisest kohast likvideerib teenused. Tegelikult aga on hoidnud ehk just need väikese koha elusana, kriitilise massi paigal.

Riigi sõnum on siinkohal üsna vastuoluline. Ühe suupoolega pajatatakse regionaalpoliitikast ja jaotatakse toetusi, teisega teatatakse koolide, arstipunktide ja postkontorite sulgemisest. Kas riigil on ikka mingi siht silme ees?

Ma ei näe selle koha peal mingit sihti. Eri valdkonnad ja ministeeriumid töötavad oma mullis. Ainult omavalitsuselt ei saa nõuda mingi teenuse alleshoidmist, regionaalseid keskusi tuleb palju rohkem toetada. Selle piiri, kuhumaani elu kokkutõmbamisega jõuda tohib, peab ikkagi riik määratlema.

Mulle tundub, et kahaneva elanikkonnaga piirkonnad peavad siiski endaks jääma: seal pole kuhugi kiiret ning on aega ka sauna kütta. Linnas on tihti tunne, et tööd on nii palju ja seda kõike ei jõua eluilmas ära teha. Sellest oravarattast väljatulemiseks on vaja just selliseid kohti, kus on aega küll ja küll. Maakohad ei peaks muutuma linnalise eluviisiga kohaks, sest vaheldusrikas elukeskkond on Eesti rikkus.

Tegelikult on praegu jälle põhjust maale elama minna, sest ühiskonnas on mõistetud, et inimesed saavad palju vajalikku tööd ära teha ka kodukontoris. Kui need on nooremad inimesed, siis on oluline, et maal taastuks järk-järgult ka kogu 30 aastaga kadunud pereelu võimaldav taristu. Juba praegu pole COVIDi tõttu enam mõnes kohas lasteaiakohti. Kui linnast lahkuvad näiteks küpses või vanemas tööeas inimesed, siis võtavad nad kaasa ka kogu oma professionaalse elu suhtekapitali ning saavad selle najal ka maal üles ehitada midagi uut ja enneolematut. Siin peitubki juba nimetatud sotsiaalse innovatsiooni alge. Olemas peaks olema ka mudelstrateegiad, et ühendada eri huvide ja võrgustikega linnast maale kolinud omavahel ja ka seniste maainimestega.

Praegu räägitakse väga vähe sellest, miks üldse maal elada, mida on väärt maaelu ja maastik, mida linnast sinna vaatama sõidetakse. Ei arutada ka selle üle, et see kõik võib kaduda. Ei küsita, kuidas muudavad meie maamaastikku näiteks päikesepaneelipõllud või see, kui maaomand on kellegi käes, kes ise maal ei ela.

Praegune võimalus mitte elada linnas tuleks aga igal juhul ära kasutada. Olemas on kriitiline mass linnast maa suunas liikujaid, kes võiksid maakohtade väljasuremise peatada. Küsimus on selles, kuhu kolitakse ja kuidas haakutakse sellega, mis neid seal ootab. Maal on keskklassistumine juba toimumas ning enamasti kolitakse sinna, kus juba tuttavad inimesed ees. Taristu ja teenused peab taas üles ehitama. Näiteks Setomaal on just sinna kolinud inimesed soovinud oma lastele setokeelset lasteaeda. See pole kerge ülesanne, sest 30 aastat pausil olnud hariduse ja huvihariduse taastamine kahe COVIDi-aastaga pole võimalik. Omavalitsused võiksid praeguse võimaluse ära kasutada, sest üle hulga aja on täheldatav loomulik ränne linnast maale. Targa asjakorralduse korral saab praegu maaelu kokkukuivamise pidurdada.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht