Nüüdiskunstimõtisklus arhitektuurist

Selle aasta Veneetsia arhitektuuribiennaal on nagu suur ruuge potitäis mulda, kuhu on pandud idanema tulevikuideed.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Paljudele ebameeldiva üllatusena allub XVII Veneetsia arhitektuuribiennaal ennemini nüüdiskunsti kui -arhitektuuri käsitlustele. Kõrvu on jäänud poolhalvustavaid iseloomustusi, nagu oleks tegu keskkonna- või sotsioloogia­biennaaliga. Olgu kuidas on, aga selle aasta biennaalil tegeletakse kõvasti unistamise ja mõtisklemisega. Ühtlasi vastatakse üllatuslikult ehituskunsti valdkonna üritusel küsimusele, miks tuleb vaadata nüüdiskunsti poole ning missugune on ühiskonnas kunsti roll.

Selleaastane biennaal on kahetiselt tähelepanuväärne. Tegu on esimese pärast pandeemiat toimuva biennaaliga. COVID-19 räsitud Itaaliast on levinud hirmulugusid, seetõttu oleks võinud oodata täielikku kontrolli ja ekstreemset tõvepelgust, kuid vähemalt septembrikuus sarnaneb olukord kodumaa omaga. Vahe peitub selles, et peale koroonapassi nõutakse kontrolliks näha ka isikut tõendavat dokumenti, kas esitatud pass on ikka selle oma, kes sellega siseneda püüab. See on mõeldud hoiatuseks hipiränduritele, kes ennast võõraste sulgedega ehtides on ujuvasse linna hulpinud ning loodavad väljapanekuga tutvuda.

Teisalt pakub COVID-19 tingitud biennaali edasilükkumine külastajatele topeltmeeldiva külastuse. Kõik osalejad on saanud oma projekti viimistlemiseks lisa-aasta ja paviljonide külastamisel ei pea tegema allahindlust stiilis „kehva teostuse heastab kena mõte“. Globaalne pandeemia on keeranud vindi peale ka biennaali selleaastasele ekspositsioone ühendavale probleemipüstitusele „Kuidas me koos elama hakkame?“ („How will we live together?“). Biennaali peakuraatori, liibanoni arhitekti ning Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) arhitektuuri- ja linnaplaneerimise osakonna dekaani Hashim Sarkisi püstitatud küsimus on biennaali tuum, mille osised on näitusel ja riikide paviljonides läbi hekseldatud ning mõtestatud sama põhjalikult, nagu parajasti tehakse meie kartulipõldudel.

Kõik pilgud tulevikku!

XVII arhitektuuribiennaal on kokku tõmmatud. Peale ristluslaevade läbisõidu keelamise on veneetslaste püüdlused viinud selleni, et kunsti- ja arhitektuuribiennaalil ei pakuta enam võimalust linnas oma suva järgi laiutada. Näitus toimub peamiselt Arsenales ja Giardinis ning biennaali tarbeks riikide paviljone täispikitud pargis. Üksikuid osalejaid, näiteks Taiwani, Horvaatia ja armsa naabri Leedu leiab veel linnast, kuid tegu on hääbuva trendiga.

USA arhitektid Paul Andersen ja Paul Preissner on biennaalile püstitanud neljakorruselise männipuidust karkassi, kus eksponeeritakse puidu kui ehitusmaterjali ajalugu Ühendriikides.

Aleksander Metsamärt

Biennaali üldises struktuuris pole maailmavaatelist muutust toimunud. On suurem kuraatorinäitus ning selle orbiidil tiirlemas terve posu riikide paviljone. Kuraatorinäituse kontseptsioon lähtub suuresti ülal toodud tuumküsimuse osadest, mille kuraator on sättinud näituse alateemadeks. How – mitmesuguste olendite keskel; will – uutes kogukondades; we – tekkivad kogukonnad; live – elavad üle piiride; together – ühe planeedina; ? – ?.

Kuraatori teemapüstituse on oma lähtekohaks võtnud mitme riigi paviljonid ja on vormitud programm, kus teadlikult pakutakse eskiise hea uue ilma motiividel.

Õnneks on põhinäitus kokku pandud küllaldase oiu ja maitsega, et mitte laskuda naiivsusse ja hoolimata sellest, et põhinäitusel võib kohata lahendusi, millest paistab välja looja soov jätta endast hea inimese mulje, püsib tervik mitmekülgne ning on orienteeritud lahenduste otsimisele.

Arhitektuuribüroode loomingu kõrval kohtab palju ülikoolides sündinud teoseid ja ideid. Staararhitekte ja nende viljeldavat staararhitektuuri on siiski tänuväärselt vähe. Zaha Hadidi büroo on Itaalia tütarpaviljonina kavandanud elegantse klaasist ja plastist 3D-prinditud juugendlikult voolava kohtumiste ja kokkusaamiste kapsli, kuid sellega see žanr suuresti ka piirdub.

Põhinäitusel on välja pandud rohkem installatsioone kui makette. Rohkem ideid kui konkreetseid plaane. Näitus paistabki olevat arhitektile orienteeritud, seda küll ebamugaval viisil. Vähem on eksponeeritud plaane ja ideid, rohkem materjale, mis peaksid külastaja mõtlema panema. „Kuhu lähed?“ küsib näitus. Loodetavasti kõnetab see küsimus ka arhitektkonda, mitte ainult siinkirjutajat, kes oma põlvnemisega kunsti­ringkonnast nende ennast piitsutavate mõtisklustega juba tuttav on.

Ühtlasi koorub siit välja biennaali suur võluv paradoks. Tegu on suure­pärase arhitektuuri rollist ja võimalustest mõtiskleva näitusega. Nüüdiskunst on hea pool sajandit, kui mitte kogu sajandi, tegelenud mitte esteetiliste naudingute pakkumise, vaid filosofeerimise ja mõtisklemisega, emantsipatsiooni­akende märkamise ja nende vahele sõrmede surumisega. Selline suhtumine on igati tervitatav, kuid arhitektuuri valdkonnas – sõrmi on keeruline aknaraamidesse joonestada – võib väheke häirida. Arhitektuur ei paku häid lahendusi veristele paistes sõrmedele. Nautisin seda dissonantsi väga, kuid mõistan, et sihtgrupile võib see olla frustreeriv.

Mitte arhitektuuri-, vaid keskkonna- …

Tõenäoliselt ajab põhinäitus harja punaseks kõigil neil, kelle silmaklapistatud arusaam arhitektuurist põhineb hoonetel ja nende aksessuaaridel. Põhinäitus pöörab mõtte arhitektuurist ja selle võimalustest kiirelt pea peale. Inimkeha kui arhitektuur, tualett kui võitlusväli, marineerumine liminaalsetes paikades. Põhinäitus on kahe jalaga XXI sajandis. Maailmaküla ei nähta enam katastroofi eelmänguna, vaid tuleviku esimese vaatusena, kus pilguga otsitakse, kes võiks midagi teada elutoas kergelt lõhnavast laibast. Tervik väidab enesekindlalt, et kosmopoliitsus on läbi kukkunud ning kohustab arhitektuurilist kujutlusvõimet tõusma ülesannete kõrgusele, saama hakkama sellega, milleks pole seni võimeline olnud ülemaailmne võimumaatriks.

Kujutlusvõime on siin sünnitanud hulga mõtteid, mis võivad kohati pooltoorena mitte küündida võetud suurte eesmärkide kõrgusele, ent üldiselt on leidlikud ja kõditavad loova mõtlemise närvi.

Rohkelt leiab teoseid, mis täidavad saalis labori funktsiooni. Enamik neist on selgelt loetavad, visuaalselt nauditavad ja selge eesmärgiga. Ekspositsiooniga „Veneetsia tulevikusaar“ („Future Island in Venice“, Ooze, Holland) on Stockholmi lähedalt Veneetsiasse toodud suured graniitkamakad, et uurida ja kajastada vahemerelise kliima mõju Skandinaavia geoloogilisele kihistusele. Uuringu estetiseerimisele aitab kaasa suur kivilahmakas, millest on läbi juhitud soojussüsteem, et jälgida seesmise soojuskiirguse mõju kivimile. Keskkonnateemalised labori tüüpi väljapanekud mõjusid süvenemisel sümpaatselt.

Suurepärase näitena laboratoorse käsitlusviisi ja esteetika ühendamisest on „Linliku tegeluse juhtumid“ („Instances of Urban Practice“ Raumlabor Berlin, Saksamaa). Tutvustati kahte projekti. Üks neist on Tempelhofi endise lennujaama kõrvale tekkinud ujuv ülikool, mis näitas hästi, milline on orgaaniliselt areneva ning elanike vajadustest lähtuva arhitektuuri potentsiaal.

Teatavast oma naba vahtimisest ehk koduregiooni probleemidega tegelemisest ongi sündinud biennaali põnevaimad teosed ja lahendused. Olukorras, kus Hiina külaarhitektuur on taandunud suuresti „megabrežnevkade“ rajamisele, oli nii tervitatav kui ka südantsoojendav näha klassikalise Hiina maa-arhitektuuri nüüdisaegsetele vajadustele vastavat remiksimist Line+ Studio „Maanostalgia/Linnaunistus“ („Rural Nostalgia / Urban dream“) kantonlikult tihedates makettides.

Makettidest tasub esile tõsta veel projekti „Ühine kodune ruum“ („Commoning Domestic Space“, The Open Workshop, Kanada) kui pisikest ja armsalt tolmust modernismipärlikest. 1 : 200 ja 1 : 50 mõõtkavaga mängides on arhitektid tekitanud meeldiva dissonantsi suurema mastaabi pea fašistliku korrektsuse ja väiksema mastaabi helgelt utoopilise jagatud ruumi kontseptsiooni vahel. Lisaks võis armas-piinlikult korrektses maketiansamblis leida arhitektide süütuid möödalaskmisi eluruumide planeerimises, nt ühisruumidesse avanevad magamistoa klaasuksed.

Arhitektuuribiennaali klassikaliste tüüplahenduste seast – uuenduslik materjalikasutus ja informatiivsed pikad seinatekstid – tasub esile tõsta kahte. Uuenduslike materjalide kategoorias säras vaieldamatult põhinäituse tähtteos „Kiudmaja 2021“ („Maison Fibre 2021“, Stuttgardi ülikooli instituut ICD/ITKE, Achim Menges, Jan Knipers) ehk esimene klaas- ja süsinikkiust mitmekorruseline struktuur. Kuigi kiulised seinad vihma ja lund hästi veel ei pea, imponeeris projekti säästlikkus: struktuur ise kaalub vaid paarikümne kilo ümber ja kannab 12 inimest. See on justkui võrukaela üleoleku näitamine Le Corbusier’ üle. Arhitektid oleksid oma struktuurilahendusega justkui üle moderniseerinud modernismi enda.

Infotihedus oli biennaalil kohati taotluslik, et ergutada sisekaemust. Pildil Studio Other Spaces (SOS) arhitektide, disainerite ja kunstnike väljapanek „Tuleviku väljapanek“.

Aleksander Metsamärt

Pikkade, kaugelt vaadates lohisevate ja hirmsate, lähedalt teadmisküllaste ja lõbusate seinatekstide kategooria pani kinni töö „Palju maju / Palju sõnu“ („Many Houses / Many Worlds“, Mark Jarzombek ja Vikramaditya Prakash, USA). See on teos, milles infograafikaga võetakse lahti koduehituse kulud ning uuritakse luubiga mikrotasandit ning teleskoobiga makrotasandit. Küsitakse, kui palju aega kulus ehitajatel, ja uuritakse, millal valmis raud, millest on valmistatud laudisesse löödud naelad. Aja ja ruumi elegantne ja loetav esitus ning kodu, mitte maja rõhutamine, esitles suuresti plakatil ja videol põhinevat teost piisavalt tugevana, et sellele põhinäituse käsitlemisel pühendada terve lõik.

Arhitektuuri maailmameistrivõistlused

Riikide paviljonide juures tasub meeles hoida, et sisenetakse justkui lahinguväljale. See on riigi kuvandi ülesehitamine, kureerimine ja kinnistamine väljal, mis ulatub biennaali maitseküsimustest kaugemale, arhitektuuri maailma päästva missiooni täiuseni. Halvimal juhul tegeletakse oma naba vahtimise ja tolmurullide koukimisega, parimal juhul väikse koduskasvatatud kaunikese väärika väljatoomisega.

Riikide paviljone on sel aastal biennaalil nii tugevamaid kui nõrgemaid. Minu sümpaatia võitsid projektiga „Puitkarkass“ („Wooden framing“) Paul Andersen ja Paul Preisner Chicago ülikoolist. Tegu on tüüpilise puitsõrestik-konstruktsiooniga ning käsitletakse konkreetse hoonetüübi ajalugu nii makettide kui fotode abil. Ekspositsioonis esitatakse äärmiselt tagasihoidlikult ja maitsekalt ehitustraditsiooni potentsiaal, välja on pandud ka biennaali parimad arhitektuurifotod.

Viimase koha annaksin sel aastal Kosovole. Neoonvalgust täispumbatud saalis eksponeeriti lumivalget prügikonteinerit, mis mõjus üheaegselt pretensioonikalt ja arusaamatult, kuid tekitas ka peavalu. Loodan, et ei tee väikerahvale liiga ja ootan kire ja siira huviga, mida näitab Kosovo tulevastel biennaalidel.

Üldiselt võib riikide paviljonid sel aastal jagada kolmeks. Esiteks kompleksnäitused ehk keskkonda või sotsiaalset aspekti puudutavad teemad. Selles žanris esinevad tugevalt Šveits, Hispaania, Itaalia ja Singapur. Siia kuulub ka Eesti väikelinnade keskväljakuid tutvustava ekspositsiooniga „Plats! Väärikas kahanemine!“.

Teiseks mõne fenomeni tutvustamine, millele kas otsitakse arhitektuurilist lahendust või mis iseenesest on arhitektuuriline lahendus. Selles kategoorias tasub välja tuua Taani, Albaania ja Hiina.

Kolmandaks kontseptuaalsed installatsioonid, mis üldiselt kalduvad kunstimaailma, nt Tšiili, Iirimaa, Peruu ja Läti.

Osa paviljonide peamised kitsas­kohad joonistusid biennaali peenest maitsest tingitud liigse pretensioonikuse tingimustes vägagi nauditavalt välja. Seda nimelt taktitunde puudumisega. Iisraeli paviljoni esimesel korrusel mängitakse publiku hingel läbi kariloomade isikustamine ja neist lugude jutustamine, teisel sõidavad rooste­vabast terasest morgikartoteegist sisse ja välja loomatopised ja luud. Loodud on küll võluv poeetiline kujund, kuid ekspluateerida lehma nii, et ta pole enamat piimaautomaadist, pole nõnda erinev tema ekspluateerimisest lihtsalt eksponaadina. Samamoodi mõjus brittide paviljon eraomandis avalikust ruumist, mis on nagu hiliskapitalismi etendatud etüüd, kus võltsvuntsidega peategelane otsib prille, mis tal parajasti ees on.

Kellele?

Veneetsia arhitektuuribiennaali ei saa erinevalt mõnest kodumaisest näitusest või sündmusest kerge südamega soovitada. Seda ilmselgete aja- ja rahaküsimuste tõttu. Kes Veneetsiasse juhtub, külastage kindlasti. Kes kaalub biennaali pärast spetsiaalset Veneetsiasse sõitu, siis küllap on teil piisavalt võimalusi, et teada siinkirjutajast paremini.

Veneetsia XVII arhitektuuribiennaal on taas tohutu, aja- ja energiamahukas arhitektuuripidustus. Seekord rõhutatakse rohkem mõtisklust ja kunstilist lahendust kui arhitektuuri ja inseneeriat. Arsenale ja Giardini ekspositsioon saab külastatud kahe päevaga, kui kerge enesepiitsutamine kõlab talutavalt. Väljapanekute nautimiseks ja neisse süvenemiseks soovitan biennaali vaatamiseks võtta neli päeva.

Põhinäitustelt väljaspool tasub kindlasti üles otsida Leedu paviljon, kus „Inimeste planeet“ („Planet of the People“, Jan Boelen) on nii vaimukas, mõtlemapanev kui lihtsalt lahe!

Biennaal on üritus rikastele ja ilusatele. Parafraseerides ühte välismaa ajalehte, mille nimi on meelest kulunud, on ta halvimatel hetkedel nagu high-brow-lõbustuspark. Selle aasta parimate näidete puhul seevastu nagu suur ruuge potitäis mulda, kuhu istutatakse tulevikuideed. Kui meeles hoida, kes on biennaali keskmine publik, ei tohiks külastajad, kes peavad ennast mõtlejaks, olla pahased, et nii mitmegi teema üle on arutletud juba kaks aastakümmet. Ekspositsiooni mõte on viia ideed publikuni, kelle laual on iga päev kaaviar. Seda suudetakse küllaltki hästi.

Biennaal on ja jääb populaarteadusliku teksti tasemele. Nüüdiskunsti vaimsus teeb selle teksti aga neetult nauditavaks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht