Objekt nr 2011 ; GALLUP

Sirp

Installatsioon „Objekt nr 2011” Tallinnas Vabaduse väljakul 27. II – 20. III.          Liina Siib, kunstnik  Andsin nõusoleku istuda „Objekt nr 2011s” uudishimust. Mitmeid aastaid olen väisanud Vabaduse väljakut oma ateljee aknast Kunstihoone neljandalt korruselt, rakursiga ülevalt alla. Vabaduse väljak on minu nii-öelda koduväljak ja sellel toimuv läheb mulle vägagi korda. Alguses tundus mulle kuplis istumine nagu mitmetele teistelegi „olemine klaasist loomaaias”, kuid peale jäi soov veeta tund soojas ja valges ruumis samal tasapinnal väljakul  kõndijatega, olla teiste pilkude objekt ja samas jälgija. Minu valveaeg oli õhtul kella kaheksast üheksani, valgusest pimedusse vaadates jäi väljaspool kuplit toimuv pea hoomamatuks, välja arvatud need möödujad, kes tulid objekti lähedale, lehvitasid ja tegid pilti. Lugesin pool tundi külalisteraamatut. Passiivne dialoog teiste kuplis olnutega, sõprade, tuttavate ja vähem tuttavatega, pakkus mulle erinevate tajude raamistikku ning nende inimeste vaimset lähedust.  Sageli olid klaaskuplis istujad tundnud ennast ahvina, isegi prostituudina. Mulle tuli meelde kasvuhoone, eriti vaadates priimulaid jalgade ees kadakate all. Kunstnik kasvuhoone tingimustes. Samuti paljud inimesed, kes töötavadki pidevalt kõikide pilkude all. Kadakad olid nagu Muhu saare igaveses suves („Siin me oleme”). Jim Ashilevi pakkus välja, et kuplis võiks olla karu, et loomingulisel inimesel ja vaatajatel oleks põnevust. Olen  nõus, aga suvel ei ole ju karu, vaid sääsed, parmud, kärbsed ja tuul. Kõigest sellest on meid säästetud ja olen selle eest tänulik. Soojuski oli paras. Mina olin kindlasti üsna igav vaatepilt, aga mulle endale andis kuplis istumine teatava rahu, võtme, mida järgmisel päeval kasutada Düsseldorfi lennujaamas, oodates tunde Itaalia lennujaamade streigi tõttu lennuki väljumist Veneetsiasse.        Märt-Matis Lill, helilooja Kupli all oli väga mõnus olla. Kohe väga mõnus. Võib-olla tugevdas emotsiooni veelgi asjaolu, et väljas puhus kõle tuul ja sadas lörtsi. Natuke sürreaalne oli seda kõike sellisest  Eesti kontekstis troopilisest keskkonnast vaadata. Ma võtsin igaks juhuks kaasa lugemist, aga selle järele ei olnudki tarvidust. Niigi oli mõnus lihtsalt lesida ja mõtteid mõlgutada – teha seda, mida mulle ka suvel kõige rohkem teha meeldib. Inimesi vaadata oli huvitav. Ja naljakas oli see, kui palju naeratusi see objekt esile tõi. Aeg läks igatahes väga kiiresti, kohe liiga kiiresti. Kuppel on hea kokkuvõte Eestimaa suvest:  rõõmus, mõnus, soe ja liiga lühike.   

Signe Kivi, kunstnik, Eesti Kunstiakadeemia rektor 

Mulle meeldis see korraldajate väljakutse kohe – veeta üks tund oma tavaliselt hullumeelse tempoga päevast soojas päikesevalgust ja linnulaulu täis klaaskuubikus Vabaduse väljakul. Arvasin (nagu kindlasti paljud kutsutud), et lihtsalt laman seal, silmad kinni, ja mõtlen … Aga eelmise päeva õhtul haaras mind „kohusetunne“ ja tundus, et ma võiksin teha siiski midagi erialalist, midagi tavalist, aga sellist, mida pole mingil põhjusel ammu teinud. Käes  – villase soki nõelumine! Just nii, nagu minu Nõmme vanaema oli mulle õpetanud. Olin siis 14aastane, aga selline korralik ja klassikaline paikamine hakkas mulle kohe meeldima. Siiski, viimati parandasin sel moel kaunist Kihnu sokki vist viisteist aastat tagasi. Noorem poeg oli päris üllatunud, kui ma tema auguliseks kulunud sokki nähes rõõmustasin, jäi üle veel emalt sukanõel ja „seen“ laenata. Kui ma naistepäeval Vabaduse väljakul keskendunult  oma higiste sõrmedega lõnga sikutasin, lehvitasid mulle rõõmsalt nii noored kui vanad, nii mehed kui naised. Tundsin autoritele kaasa, kui nad valimiste eel linnavalitsusest „avaliku ürituse“ loa saamisega kimpus olid ja osalejate aegu ikka ja jälle ümber pidid mängima, sest mine tea – äkki oleks võinud keegi endale poliitreklaami teha … Tänu idee algatajatele ja korraldustoimkonnale, väga mõnus oli olla objektiks objektis  ja paljude teistega koos osaline kuumas kunstisündmuses.       

Reet Aus, moekunstnik

Esimene inimene, kes mulle objektile saabudes meenus, oli vanameister Fuller oma biosfääri projektiga. Tema kuppel oli muidugi ehitatud  teise eesmärgiga ja see paneb mind siin kuumas ruumis istudes mõtlema, miks ei ole see objekt oma toimimises sõltumatu, ei tooda ise oma vajadustele vastavalt energiat? Oleks ikka palju põnevam. Keegi olla lubanud objekti keskkonnamõju välja arvutada. Vot see mind huvitaks! Praegu on lihtsalt tore. Kui ma siit endise kohvik Moskva lõunapoolseid maast laeni aknaid vaatan, siis olen peaaegu veendunud, et seal on see osalemiskutses  lubatud 25 soojakraadi, siin aga kindlasti kordi rohkem, sest kevadine päike keevitab täiega. Paraku ei näe ma võimalust, kuidas kohe taastuvenergiale üle minna, et natukenegi temperatuuri reguleerida ja energiat säästa …     

Vilen Künnapu, arhitekt ja kunstnik

Klaaskuppel talvisel Vabaduse väljakul, sees haljendab muru, puud rohetavad, linnud laulavad,  lamamistoolis suvitab boheem – selles ettevõtmises on joont. Mulle meenutab kuppel mingit idamaist mandalaehitist, võib-olla ongi tegu tulevikutempli tasase kuulutajaga. Võibolla peakski tulevikulinn olema selliseid kupleid täis tikitud, igaühes mingi meditatiivne tegevus, pluss suuremad templid ja kosmilised antennid. Mul oli võimalus ühel jahedal veebruariõhtul kupli interjööri seestpoolt nautida. Siin  valitses üllatavalt rahulik ja mõnus suvine atmosfäär. Et paremini tunnetada ürituse kosmilist iseloomu, valmistasin koostöös Aive Metsaga spetsiaalse müts-antenni. Seda kandes tajusin hästi kupli ja ümbritsevate ehitiste ühtsust, sõbralikke möödakäijaid ning mäe serval helendavat maagilist vabaduse risti. Minu õnnesoovid klaaskupli autoritele. „Tallinn – Euroopa kultuuripealinn 2011” on käivitunud edukalt.   

Jan Kaus, kirjanik

Sattusin objekti sisse hilisel ajal, mil platsil oli kaunis vaikne. Inimestega suhtlesin küll, kuigi harva. Põhiliselt lugesin raamatut. Korraga aga muutusid lage ja suhteliselt pimedana tundunud  plats ning heledalt valgustatud kerake selle keskel millegi haaramatult suure mudeliks. Kuidas? Hiljuti küsiti minult ühes otsesaates, kas mulle meeldib Eestis elada. Vastasin pea automaatselt: jah. See oli täiesti kindlameelne ja konkreetne jaatus. Hakkasin hiljem sellele mõtlema, sest tundub, et eesti elanike seas on palju rahulolematust oma ühiskonna ja riigiga, mida teatud küsimustes ka jagan, sest loomulikult leiab Eestist tõsiseid probleeme,  olgu need siis poliitilised, sotsiaalsed või ökoloogilised. Aga millel siis põhines too intuitiivne „jah”? Ma pole loomult optimist ja valitseva erakonna vulgaarne sotsiaaldarvinism pole minu rida. Ma muidugi armastan Eestit, kuigi mitte ükskõik missugust rahvustunnet, mulle meeldivad vihmast tilkuvad okasmetsad, mere kohin, kasepuud kaminas kirgastel veebruariõhtutel, augustiõhtute virdav valgus järvesilmadel; armastan oma lähedasi, kes saavad  aru, kui tsiteeritakse mõnda kildu filmist „Siin me oleme”, mulle meeldib see maastikus ja inimestes ootamatult avanev rahu. Jah, Eestis on palju jamasid, kuid ka võimalus nende vastu kas avalikult sõna võtta või nende suhtes midagi ette võtta, ükski häda ei tundu siin ületamatu. Pimedas helendavat ristisammast võib kas imetleda või eirata. Siin on päris mitmes mõttes ruumi. Eesti paistis mulle korraks soe, kuigi õrn valgustäpp keset maailmaväljaku  hädasid ja ohte. Eks neid valgustäppe ole muidugi veel. See siin on lihtsalt minu oma, koos kõigi oma plekkidega.     

Priit Põldme, sisearhitekt

Tegemist oli igati meeliülendava psühhoteraapilise  kogemusega. Olla mõnusas soojas mikrokliimas keset avarat linnaruumi ning väljakut, ümbritsetuna veidi külmetavatest inimestest, seda ei juhtu just tihti, kui üldse. Aeg möödus kui linnutiivul ning parim literatuur lugemiseks oli eelmiste vahikordade ajal täidetud päevik. Kogemata turgatas meelde otseselt küll seostumatu paralleel kunagiste pioneeride vahikordadega pronkssõduri ja igavesti lõõmava tule juures. Ja muidugi see naeratuste ja lehvitamiste  fenomen, mida tavaolukorras meie kultuuriruumis eriti ei kohta. Siin on kohane tsiteerida objektipäevikut, kus kogu üritust kirjeldati kui naeruteraapiat ning sellest saadavat positiivset narkootilist uima ehk naerulaksu. Need olid igati mõnusad pealesunnitud hetked keskendumiseks ja oma mõtete koondamiseks, lisaks positiivne emotsioon linnaelanike naeratustest ning positiivsest suhestumisest teosega. Moodsaid urbanistlikke linnakultuuri  elemente lisasid klaasmolekuli ümbritseval pandusel trikitavad ratturid. 

Jürgen Rooste, luuletaja

istudes vabaduse platsil
sel võimatu võidu väljakul
kurjakuulutava kultuuripealinna
projektimullis
tunnen korraga –
ka see vabadus
on üksainus mull
nagu too sõõm loodust ja suvegi siin
Eesti Vabariik kesk maailma
Euroopa serval – ta tegelikul piiril –
on samasuguses vabadusemullis
nagu mina siin praegu
tos palavas niiskes ja ilusas
nagu tuttavas tüdrukus
kaunis ja armsas
aga lõpuni päriselt mitte
enese omas
nõnda on vabadusega vabaduse väljakul
ta on olemas ainult nagu loomaaias:
kui saa vaatad asju
puurist seestpoolt

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht