Oma kodulinna fänn

Aastakümneid kaameraga dokumenteeritud muutused aitavad avada Tallinna linnaruumi ilu, toovad esile linna eripära, kuid osutavad ka vajakajäämistele.

MERLE KARRO-KALBERG

Disainer Dan Mikkin on 26 aasta jooksul jäädvustanud fotodele Tallinna muutumise. Sündinud on kaks projekti: „Tosin“ ja „Kakskendneli“. Viimase raames pildistas ta pealinna kahtkümmet kohta kaks korda: 2000. ja 2024. aasta maikuus. Nüüd on pildid koos ja vaatamiseks väljas Mikkini Facebooki lehel. Alljärgnevas tuleb juttu sellest, kuidas aeg on tema kodulinna muutnud ning mis pilguga ta muutustele vaatab.

Kuidas sündis mõte pildistada Tallinna linnaruumi 24-aastase vahega?

„Kakskendneli“ on jätk projektile „Tosin“, mis sai alguse 1998. aastal. „Kakskendneli“ on märkimisväärselt väiksem ettevõtmine. Siin on vaid kahekümnest kohast kaks fotot 24-aastase vahega. Projektis „Tosin“ on 80 komplekti fotosid, kokku 240 pilti, olen samu kohti pildistanud kolm korda 12-aastase intervalliga.

Oma kodulinna fänn olen olnud läbi aegade. 1990. aastate lõpus tundus, et käes on pöördelised ajad ning Tallinn on suurte metamorfooside lävel. Tahtsin selle hetke ära tabada. Algne plaan oli väljavalitud kohad 12 aasta pärast taas läbi käia. Ma ei püüdnud tervet linna kaardistada, küll aga tahtsin linnale tiiru peale teha. Valisin pildistamiseks välja kohad, kus tundus, et muutus on lähedal. Võib-olla kõige kirkam näide on Rottermanni kvartal. Toona oli see linna keskel asuv postindustriaalne jäätmaa, millest praegu on saanud uus linnasüda.

Alustasin Kopli liinidest, kus toona elasid hoopis teistsugused inimesed. Sealt liikusin läbi Kalamaja, mis oli samuti märksa erinev praegusest. Jõudsin välja Lasnamäe paekaldale, kus oodati pöördelist momenti: räägiti, et kohe-kohe läheb siin arendamiseks. Paekallas on vaatamata suurtele plaanidele olnud üsna stabiilne kant. Pildistasin seda ka 2010. ja siis 2022. aastal. Mõni põõsake on suureks kasvanud, kuju muutnud, inimesed peavad piknikku. Kui ma pildistamist alustasin, siis ei tahtnud ega osanud keegi sinna eriti minna. Suur arendus on vajunud unustuse hõlma.

Milline areng kodulinnas sind kõige enam rõõmustab? Mis kurvastab?

Koos linnaga olen kindlasti arenenud ka mina. Need ootused ja lootused, millega 1990. aastate lõpus linna pildistama asusin, on aja jooksul päris kindlasti palju muutunud. Mul oli palju arhitektidest sõpru, kellega võtsime käibele väljendi, et Tallinn on väike puust linn. Niisiis, mitte ainult Tartu, vaid ka Tallinn. Ja tõepoolest, agulid olid ju otse südalinnas. Seal puudus veevärk ja kanalisatsioon, puit mädanes. Kalamaja oli õnnetu kant. Levis meeleolu, et kõigist puitasumitest tuleb kohe lahti saada, et kiiremini moodsasse, säravasse uude maailma jõuda.

Need põlatud puitagulid on nüüdseks kõvasti ümber hinnatud. Ma ei taha öelda, et kõik puumajad tuleb alles jätta, aga kui need korda teha, on seal vaieldamatult väga mõnus elada. Agulite taassünd eeldas tugevate kogukondade tekkimist. Ka see on üks suur muutus Tallinnas. Seal, kus on tugev kogukonnaliikumine ja aktiivsed kodanikud, on ka linn saanud uue hingamise. See on võib-olla midagi, mida ma toona ei osanud oodata, kuid mis mulle praegu väga meeldib.

Teine suur muutus, mis mulle kodulinnas hea tundub, on Rottermanni kvartali tuhast tõusmine ja sadamaala areng. Kõvasti on vaeva nähtud, et tuua elu kohta, kus seda enne üldse ei olnud.

Ma loodan, et Tallinn ei kaota oma eripära ja mitmekihilist olemist. Eesti mõõtkavas pole ehk endised puitagulite piirkonnad midagi erilist, kuid maailma mastaabis on need erakordsed: keset südalinna on selline unikaalne väikelinlik miljöö. Selle kõige käigus ma loodan, et mu kodulinn muutub mõnusaks jala ja jalgrattaga liikumise linnaks. See tähendab linnaehituslikku tihedust. Kui linn on nii hõre nagu praegu, siis jäävad sihtpunktid üksteisest nii kaugele, et ikka on autot vaja.

Kui vaadata su „Kakskendneli“ projekti fotosid, siis jääb silma, et eelkõige on linn arenenud puitagulite ja puitmajade arvelt. Kas kaamera taga seistes jääb sama mulje?

Mõnes kohas on nende kadumine üllatav, mõnes kohas aga tundub, et kõik majad on enam-vähem samas kohas, kuid hoovidesse on kerkinud uued majad. Linna on diskreetselt tihendatud. Mõnel pool on osa maju betoonkasti vastu välja vahetatud. Paljudes kohtades on puitmajad restaureeritud ja korda tehtud, need peavad veel julgelt 150 aastat vastu. Tekkinud on uus kultuurikiht ja linlased oskavad seda hinnata. Inimesed oskavad ka tänaval olla ja melu tekitada, 20–30 aastat tagasi seda ei näinud. Linnahall on selline objekt, mis pole aastatega eriti muutunud: seisab endiselt nukralt seal mere ääres.

Sattusin hiljuti mõttevahetusse ühe ühismeedia kasutajaga. Ta väitis, et Tallinn oli kunagi hubane ja mõnus linn, et kuidas ta nüüd selliseks ilmetute karpide kogumiks on muutunud. Tahaksin siinkohal öelda, et Tallinn pole kunagi olnud hubane linn. Siin on hubaseid nurki, kuid linnakoena on ta auklik. Ajaloo keerdkäigud on linnale oma jälje jätnud ja areng on olnud väga hüplik. Mõni tihe kvartal on muidugi säilinud, aga tänavad võiksid olla linlikumad.

Tallinn on praegu jõukam kui kunagi varem ja õhus on taas tunda muutuste tuuli. Kui palju sa oled mõelnud üles pildistada ka neid muutusi?

Päris uut projekti ma praegu ette võtta ei tahaks. Pigem tegelen nendega, mis juba on olemas, ma arvan, et neis on veel piisavalt arenguruumi.

Tallinna jäädvustamisega olen niikuinii pidevalt tegelenud. Need kaks fotoprojekti – „Tosin“ ja „Kakskendneli“ – asetuvad lihtsalt kõige paremini formaati. Neis on kindel rütm ja loogika. Aga ma ei suuda vastu panna soovile käia ja pildistada Tallinna nurki ilma konkreetse raamitagi.

Millist arengut sa Tallinnas kõige enam ootad?

Loodan väga, et uus linnaarhitekt praegusele kaootilisele arengule pidurit tõmbaks ning linn hakkaks arenema sihipäraselt ja laiema plaani järgi. Tekkida võiks arusaam, kus on tihe linn, kus hoiame ja kuhu kavandame rohelisi oaase, kuidas linnaosad taristu, eriti jalgrattateedega ära siduda. Seda viimast ootan jalgratturina väga, sest liigun rattaga aasta ringi, kohati elu ohtu seades. Tean, kui vigane ja puudulik on jalgrattateede võrgustik. Pean siiski tunnistama, et areng on olnud meeletu. Pool teed kodust tööle saan juba rattaga läbida. Sellel on mõju ka ülejäänud linna arengule. Meil pole asjad ääretult halvasti, näha on väga positiivseid suundumusi, linn on liikunud parema terviku suunas.

Kui ühes äärmuses on Helsingi, mis on väga hästi planeeritud linn, ja teises äärmuses Kiiev, mis on võluv, kuid ääretult kaootiline ning arenenud täiesti juhitamatult ja kellegi paksu rahakoti järgi, siis Tallinn asub nende kahe vahel.

Kõrghooned on koondunud ühte kohta ja selles on oma loogika. Tallinnas on piiritletud miljööväärtuslikud piirkonnad, mida praegu enam keegi lammutama ei hakka. Oluline on tekitada mitmekesine uus keskkond, vältida valglinnastumist. See on muidugi keeruline ülesanne, olen seda Rottermanni kvartali puhul tajunud. Mul oli seal kunagi kontor ja nägin väga lähedalt, kui kurja vaeva arendaja nägi, et tuua elu kohta, kus seda kunagi varem selliselt olnud pole. Vaja oli palju kohvikuid, restorane ja poode, et inimesed leiaksid tee kvartalisse.

Eelmisel nädalal jalutasin Helsingi Jätkäsaari uues linnaosas. See on uus linn, mis on ehitatud kunagisele sadama­alale. Ma pole kindel, et see on hea elukeskkond. Kõik on tehtud just nagu raamatu järgi: on linlikku tihedust, hoonetel kõrgust, aga ometi ei meenuta see kuidagi seda õdusat, mõnusat, suurlinlikku Helsingit, millega harjunud olen. Võib-olla vajab see eluga täitumiseks ka aega …

Millised on aga need kohad Tallinnas, millest mööda kõndides hoiad hinge kinni, et need ei muutuks?

Eks need väärtuslikud alad on Tallinnas juba hästi piiritletud. Need on tugevad ja hästi hoitud paigad. Pigem on küsimus, mis saab endistest suurtest tööstusaladest, mida nüüd isukalt uueks linnaruumiks ümber ehitatakse. Näiteks Krulli, Sitsi, Põhjala jt. Kas neist õnnestub midagi head teha? Veerenni näiteks tehti täiesti puhtaks, enne kui sinna uut linna ehitama hakati.

Kõige enam ripub juuksekarva otsas Tatari tänava kant. Alles hiljuti kavandati sinna suurt läbimurret. Õnneks see ei teostunud. Samal ajal on muidugi oluline ühendada linna osad, et tekiks sidus linnaruum.

Sinu fotoprojekti tutvustav tekst lõpeb küsimusega: „Kas linn areneb või taandareneb? Otsusta sina.“ Esitan sulle sama küsimuse. Kas linn on nende aastakümnetega arenenud või taandarenenud?

Linn on arenenud ja eks arengu käigus tehakse omajagu vigu. See tuleb ka fotodelt välja. Näiteks roheluse kadumine. Mõni puu on lihtsalt maha raiutud ja selle asemele pole midagi istutatud. Väga palju on uusarendusi, kus kõik eelnev on puhtaks pühitud ning uues keskkonnas pole ühtegi vihjet vanale. Tore on see, et aina enam mõeldakse ka uue linnaruumi loomisel haljastusele ja rohelusele. Aga eks selle suureks kasvamine võtab aega.