On siis oluline ajutine kasum või pärand?

Patarei merekindlus arvati 14 Euroopa kõige ohustatuma mälestise hulka.

Artur Ümar

Tormikahjustustes kaitsekasarm.

Artur Ümar

Mälestis ilma funktsioonita on surnud asi, laip. Selle uues funktsioonis kasutuselevõtt toob juba eos kaasa probleeme, erinevaid rõhuasetusi ja küsimusi, ning eeldab kompromisse. Siinkohal tasub meenutada demokraatliku ühiskonna põhialuseid, et riik on rahva jaoks, mitte rahvas riigi jaoks ja muinsuskaitse mälestiste jaoks, mitte mälestised muinsuskaitse jaoks. Aga mis saab, kui muinsuskaitsest üksi ei piisa? Karmi statistika järgi on iga viies ehitismälestis funktsioonita. Näiteks endistes mõisaansamblites on sadu tühje hooneid, millele pole lootustki lähemal ajal kasutust leida, kuna jätkuva linnastumise tõttu on maaelu hääbumas ning maaelanikkond kahaneb kiiresti. Kaitse­kasarm ehk endine Patarei vangla asub aga Tallinna ühel kõige magusamal krundil. Asukoha dikteeris tema algne funktsioon katta tulesektoritega kogu laht. Paremaid vaateid merele on raske ette kujutada. Miks siiski seisab selline potentsiaal siiani kasutuseta ja laguneb?

Muinsuskaitseamet on teinud rea kompromisse aitamaks hoonet uuele elule. Uut hingamist aga ei paista, kompleks laguneb jätkuvalt. Kahjuks ainult paberile pandust ei aita selleks, et katus läbi ei sajaks või neelud peaksid. Ei aita ka kehtestamisjärku jõudmas detailplaneering, millega riik tahab leida erainvestori, peibutades teda uute ehitistega, et vabaneda ise kohustustest. Selliste plaanidega (korruste juurdeehitamine, akende suuremaks raiumine, trepikodade lammutamine jne), millest unistab erainvestor või arendaja, muinsuskaitsjad nõus pole. Jah, sellise hoone päästmiseks tuleb olla paindlik, kuid kuskil on piir, kustmaalt uute ehitusmahtude lisamise ja muudatuste lubamisega on tegu juba mälestise rikkumisega.

Varemete pargist pole samuti keegi huvitatud, ometi võib see olla lähitulevikus reaalsus.

Ohustatud maamärgid

Hiljuti kuulutasid Euroopa juhtiv muinsuskaitseorganisatsioon Europa Nostra ja Euroopa investeerimispanga instituut välja 14 ohustatumat maamärki Euroopas. Nende sekka mahtus ka Tallinnas 1840. aastal rajatud ainulaadne klassitsistlik kaitserajatis kaitsekasarm. Iroonia on selles, et kõrvalkrundi vesilennukite angaarid said 2013. aastal Europa Nostra peapreemia. Ohustatud maamärke, millele on nende mastaapsuse tõttu raske funktsiooni leida, on meil teisigi, näiteks avariiline linnahall pool kilomeetrit Patareist kaugemal, mitu korda suurem Kreenholmi kompleks Narvas, varemetes Sindi kalevivabrik jne. Probleem on üleüldine: nii suurte ehitiste korrashoiuks lihtsalt ei jätku ressursse. Hoone mälestiseks tunnistamisega on aga riik võtnud seisukoha, et maja on nii oluline, et see tuleb tingimata järeltulevatele põlvedele säilitada, ning pannud omanikule, kes praegusel juhul on samuti riik, kohustuse hoida see korras ning tagada selle säilimine. Ehk peaks siis riik oma prioriteedid ümber vaatama ning suunama ressursid sinna, kus neid rohkem vajatakse. Riigi kinnisvara haldajal on lihtsam planeerida uut justiitspaleed või ooperiteatrit Patarei merekindluse kõrvalkinnistule (õnneks on need ehitised päevakorrast maha võetud) kui tegeleda juba olemas väärtuslike, kuid probleemsete objektidega. Kas poleks mõistlikum anda endisele militaarkompleksile mõni funktsioon, mida on vaja riigil, mitte viia läbi arhitektuurivõistlusi uushoonestuse rajamiseks tühjadele kruntidele?

On selge, et Patarei kompleksi renoveerimine nõuab üüratult raha. Näiteks pani Tallinna kultuuriväärtuste amet mortiiripatareile peale ajutise katuse, mille pindala on u 300 ruutmeetrit. Riigi Kinnisvara aktsiaselts (RKAS) likvideeris 2010. aastal torm Moonika põhjustatud kahjud, kui tuul viis ära u 1000 ruutmeetrit katust. Kuid kõik see on vaid piisk meres, kuna merekindluse katuse kogupindala on üle hektari. Ainuüksi katuse renoveerimine maksaks miljoneid, rääkimata kogu rajatisest. Seejuures oleks suur abi kas või pisitöödest, mida igal aastal regulaarselt tehtaks. Näiteks Pirita kloostri müüre restaureerib Tallinna linn igal aastal ligi 3000 euro ulatuses ning sellest täiesti piisab müüride korrashoiuks, see tähendab, et lagunemisprotsess hoitakse kontrolli all. Juhul, kui seda ei tehtaks, laguneks kloostri hoonestus paarikümne aastaga. Praegu tehtud investeeringud hoiavad ära kümneid kordi suuremad kulutused tulevikus. Ilmselt tuleb siinkohal mainida, et Kaitsekasarmu puhul on mõneti juba hiljaks jäädud.

Must stsenaarium

Kui nüüd lähebki kõige mustema stsenaariumi järgi, nii nagu tundub minevat, siis saab minu praegu kaheaastane tütar täiskasvanuna küsida: „Vesilennukite angaaride hoidmise ja restaureerimise eest said preemia, aga mis siin kõrval sinu teise objektiga juhtus? Miks Patarei varemetes on?“ Mida ma vastan? Kas seda, et tegime hunniku kurje kirju, millest midagi ei muutunud? Siis on ju muinsuskaitse paha ja halb, kes laseb kõigel tolmuks laguneda! Milles on siis asi? Kahjustusjoonised, konstruktsioonide insener-tehniline ekspertiis või katuseprojekt paberil ei päästa meie pärandit. Asi on kogu sektori alarahastatuses ja riigi pärandipoliitika puudumises: üldistes printsiipides ja prioriteetides pole kokku lepitud. RKASi ülesanne on kinnisvara kasumlikult hallata, muinsuskaitse eesmärk säilitada kultuuripärand järeltulevatele põlvedele. Kumb on siis meile kõigile olulisem, kas ajutine kasum või aastasadu vastu pidanud pärand? Sellele küsimusele peaks leidma vastuse. Juhul kui eesmärk on vaid kasum, siis tuleks mälestiste nimekirja õgvendada ja korjata edaspidi Europa Nostra medaleid pärandile tehtud karuteenete eest. Loodetavasti valime aga mõistlikuma ehk pikas perspektiivis ka kasumlikuma tee ning peame prioriteediks pärandit. Nagu esimesed suuremad sammud pärandi renoveerimisel on näidanud, tuleb sellisel juhul käia teenitult hoopis Europa Nostra preemiate järel.

Ei tohiks ära unustada, et kaitsekasarmu või rahvapäraselt Patarei vangla puhul on tegu siiski ühe kõige tuntuma militaarmälestisega meie regioonis. Pealegi on lisaks arhitektuurile oluline ka vangla funktsioonist lähtuv mentaalne ja poliitiline taust, mida on meie ajalugu arvesse võttes raske alahinnata.