Päev Manhattani all-linnas

DAMIANO CERRONE

Sirp2016_18_0040__art_r1

Röstsaia küpsemist saadab Gil Scott-Heroni lugu „I think I’ll call it morning“. India päritolu jõukas mees ilmub vastasmaja aknale ja rüüpab hommikukohvi. Ta asetab kruusi marmorreelingule ja sätib väljapeetult mansetinööpe. Meie pilgud kohtuvad sekundi murdosaks, kui tema hommikumantlis kaaslanna on talle selja tagant lähenenud, et kohendada mehe valget särgikraed. Pööran ümber, tõmban dressipluusi luku kinni ja lahkun kodust, röstsaia maitse suus. Varick Streetile jõudmiseks on mitu võimalust. Kuigi mu kontor jääb tegelikult kagusse, valin alati pikema tee ja suundun itta. Tahan minna Hiinalinna hommikust sööma.

Ma ärkan poolteist tundi varem, et vaadata päikesetõusu nimelt siin, Bayard Streeti Konfutsiuse platsil. On külm. Lonksan pagarikoja ees piimaga teed, hammustan Hiina kuukooki ja kuulan päeva häälestamiseks Minnie Rippertoni. Igahommikuse rituaalina jalutan mööda Doyers Streeti, mis on üks minu New Yorgi lemmiktänavaid. Politsei väidab, et kuni 1993. aastani hukkus siin jõukudevahelise arveteklaarimise käigus rohkem inimesi, kui kuskil mujal Ühendriikides. Seetõttu nimetatakse seda tänavat ka veriseks nurgaks. Mulle meeldib selle tänava kurv, mis tekitab varitsemiseks ideaalse pimeda nurga, samuti lõunastamiseks näiteks legendaarses teesalongis Nom Wah.

Põhja poole Bowerysse on maandunud nüüdiskunsti muuseumi teemandina särav hoone (arhitektid Kazuyo Sejima ja Ryue Nishizawa). Selle külje alla on pugenud arvukalt maju, millel pole arhitektuuriga midagi pistmist, ning nurgapood, kus müüakse teeseene teed ehk kombucha’t. Annan kunstigalerii ees kitarri mängivale mehele dollari. Ta elab hotellis Sunshine. See nüüdiskunsti muuseumi õnnetu naaber muretseb juba aastaid, millal tal tuleb teha ruumi järgmistele külalistemajadele, kuigi on ainuke paik Manhattanil, kus saab siiani kümme dollari eest puurivõrguga kaetud laega kapslis magada. Paljud on külmal ööl siia korraks sisse astunud, kuid jäänudki. 1922. aastal küsiti seal öö eest kümme senti. Nüüdseks on sellest kujunenud unikaalne koht, kus tegutseb alalises muutumises 150 elanikuga kommuun. Tuleb hoolitseda selle eest, et see asutus igal juhul alles jääb – siis on, kuhu hädas pöörduda. Poetan raha kitarristi mütsi ja jalutan edasi kontori poole.

Tegelikult saaksin hakkama ka tööruumita: kannan ju kontorit seljakotis, kõik vajalik mahub ära ühte kotti. Pole ka põhjust vargaid karta, sest dokumendid on salvestatud võrku. Saan kaustad mõnes teises sülearvutis vaid hetkega Dropboxis avada või kuus terabaiti andmeid Amazoni pilvest kätte. Minu uurimistöö on muide mõneti seotud teede ja radadega. Püüan nimelt välja selgitada, millist teed kaudu lähevad inimesed koju ja tööle. Aga kus on praegusel ajal üldse kontor? Kus on kodu? Ostsin hiljuti riiete voltimise abivahendi, mille abil saab pakkida nädala rõivavaru koos kontoriga samasse kotti. Kontori ja kodu piirjooned hägustuvad üha enam.

See päev möödub nagu iga teinegi. Õhtul lifti oodates leian end seismas Marina Abramovići kõrval, kes on riietunud musta ja meenutab veidi ronka. Tänaval peaksin keerama läände 6. avenüüle, kuid otsustan suunduda itta, et vaadelda linna ja otsida vastust küsimustele, mis on mind linnaõpingutest saadik kummitama jäänud. See on päeva ainus hetk, mil saan rahulikult mõelda, ilma et mind segaksid pakiliselt vastust nõudvad e-kirjad ja sõnumid, sest minu töökaaslased on metroos, teel koju, ja kolleegid Euroopas juba uinunud. Olen vaid mina ja linn.

Kell kaheksa õhtul on Mott Streetil avatud turg. Tänav on täidetud kalapeade ja -uimedega, juurviljade ja kõikvõimaliku kuivatatud toiduga suurtes korvides. Vahetan dollari väikeste kohalikku ajalehte pakitud vahvlikookide vastu ja jalutan Canal Streetile. See on nii kaunilt keeruline, kaootiline ja korrapäratu. Vaid mõne aasta eest oleksin oma Roomas omandatud linnadisaini haridusega leidnud, et see kõik tuleb ümber teha ja korralikult planeerida. Kuid pärast õppimist Panu Lehtovuori juures, töötamist Michael Sorkiniga ja einestamisi Lev Manovichiga tahaksin hoopis, et see tänav jääks just selliseks, nagu see on. Olen hakanud hindama inimesi rohkem kui geomeetriat. Koolis tuleb õpetada hoopis muud. Planeerimisega peaks looma meie argiaskeldustele harmoonilise tausta. Praegu nihkub aga kõik hoopiski erutavate arvutisimulatsioonide, uue tarkvara ja standardite suunas. Luuakse algoritme, millega mõõta ruumi kvaliteeti, ning mudeleid, mis arvestavad päeva kulu, ehitusmaterjalide ja energiatarbimisega. Kuid inimene ja inimmõõde on selle kõige juures täiesti ununenud.

Oma mõtteid korrastades olen jõudnud veelgi kaugemale kohast, kuhu tegelikult minema pidin. Meelde tulevad Le Corbusier’ sõnad: „Inimene liigub sirgjoont mööda, sest teab, kuhu tahab minna, tal on eesmärk.“ Minu eesmärk on mõtiskleda ja ma ei tea, kuhu välja jõuan. Lõpuks leian end Lower East Side’ist Vanessa pelmeenimaja eest. Õhtusöögiks on aurav shumai, kimchi ja kuum ingveritee. Tänavad on täis suitsu ja restoranis hõljub aurupilv. Pühin uduse klaasi puhtamaks, et inimesi näha, ja ootan, millal vürtsid ööd soojendama hakkavad. Rott, suur kui kass, jookseb üle tee. Tänavat valgustab vaid mõni latern, prügikotid on kuhjatud kõnniteedele. See kõlab vastikult, ehk isegi tülgastavalt, kuid seda seniks, kuni te pole lugenud „Transmetropolitani“ koomiksisarja.

Kui kodu lähedale jõuan, on tänavad juba tühjad. Ärirajoonis kustutatakse tuled, kuid ehitajad nokitsevad endiselt maailma kaubanduskeskuse kallal, et surnud tuvi skeletti meenutava hoone avamist saaks suure lindilõikamispeoga ikka õigeaegselt tähistada.

Toas keedan endale tassi teed ja joon seda akna juures. Teisel pool tänavat vabastab üks mees end mansetinööpidest. Minu pilk kohtub hetkeks selle mehe pilguga. Tema sõbranna aitab tal särgi seljast. Kui ka nemad on tule kustutanud, tabab mind valgusvihk Frank Gehry* hoonelt. Ma ei tea, kas see maja meeldib mulle või mitte, kuid mis vahet seal ikka. Lõpuks on see Gehry* torn ja Renzo Piano Whitney kunstimuuseumi hoone pelgalt järjekordsed objektid. Selline arhitektuur ei arvesta inimesega. Selle asemel püüan siit endaga kaasa viia muusika, toiduelamused ja lugematud lood, mida minuga on jaganud imelised inimesed. Nii loon omaenda linna, kus iga päev oma teed otsin. Neid marsruute ei suuda mulle soovitada ükski algoritm.

* veebiväljaandes parandatud täheviga.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht