Paljuliigiline linn

Paljuliigilises linnas loovad erilaadsed liikidevahelised kohtumised pinnase ka kultuuri mitmekesistumiseks.

RIIN MAGNUS, NELLY MÄEKIVI

Linnakeskkonnad kujundatakse inimkeskselt, inimeste huvisid ja eesmärke silmas pidades, kuigi seal elab palju teisigi liike. Enamasti on linnakooslused linnastumise eelsete liikide ning linnastumise järel linna asunud või toodud liikide segu. Nii räägitakse linnade puhul uutest ökosüsteemidest ning rekombineerunud kooslustest.¹ Liigid on omavahel seotud erilaadsete suhetega, mille mitmekesisus ja paljusus peegeldub nt toiduahelas, käitumuslikus kohanemises, vahetus omavahelises lävimises, keskkonna jagamises, inimeste puhul ka kultuurilises representatsioonis. Suhete ning liikide mitmekesisus on sageli siiski silma eest varjul ning teiste liikide olemasolu linnakeskkonnas märgatakse alles probleemse ja konfliktse kohtumise korral. Eriti hästi nähakse teisi liike siis, kui inimesed näevad neis ohtu oma tervisele või varale (nt lusitaania teeteod „ründavad Eesti aedasid“,² linnades on probleeme „ülbete hakkide ja varestega“³ ja sügiseti võib osutuda keeruliseks toime tulla „tülikate puulehtedega“⁴). Oluline roll inimeste ja teiste liikide omavahelistes suhetes on ka kultuurilistel kujutlustel teistest liikidest, nt sõna „kahjur“ viitab, et tegemist on loomaliigiga, kes tekitab kahju, „ilutaim“ või isegi „lill“ osutab aga liigile, mis pakub meile esteetilist naudingut. Samuti võivad isiklikud suhted ja kogemused konkreetsete loomade ja taimedega häälestada inimese positiivselt või tuua esile hoopis negatiivsed hoiakud. Näiteks raamatus „Jäälõhkuja“⁵ on Fred Jüssi kirjeldanud oma kohtumisi Eesti looduse kõige tavalisemate taimedega: nõgese, tulikate ning põldohakaga. Kohtumisest konkreetse isendiga ja sellest jäänud sügavast mälestusest saab sümbol, mis jääb raamistama ka teistsuguseid kokkusaamisi.

Liigid linnakeskkonnas

Eri liiki isendite käitumine ja omavaheline vastasmõju sõltub paljudest linnale iseloomulikest teguritest: kõrgem temperatuur, müra, teed ja muud tõkked, toiduküllus, vähem kiskjaid ja konkurente kui looduses. Mõistagi mõjutab liikide suhestumist konkreetse linnaga linnade geograafiline paiknemine, linnaplaneerimine ja muu keskkonnakujundus. Näiteks Tallinnas kõigub linnaositi haljastusele ette nähtud ala iga krundi puhul märgatavalt palju (nt Mustamäel 15% krundi pindalast ja Nõmmel vähemalt 40%). Seejuures puuduvad ettekirjutused, mis võimaldaksid tagada nende haljasalade ökoloogilise mõttekuse või sidususe, kuna ettenähtud rohelus paigutatakse sageli hiljem krundi n-ö tühjadesse kohtadesse, mis on üle jäänud majadest, parklatest või teedest. Siiski on Eestiski koostatud linna loodusliku mitmekesisuse soodustamiseks mitmeid juhiseid, milles on kajastatud nii linnas elavate liikide vajadused kui ka ette nähtud tegevus elustiku inventeerimisest elurikkusega arvestava planeeringu koostamiseni.⁶

Teiste liikide kategoriseerimine peaks põhinema just nende seosel või kohanemisel linnakeskkonnaga, pidades silmas, et liikide isenditel on oma spetsiifiline agentsus, mis väljendub ka linnakeskkonnaga suhestumises. Selle alusel võib liigid jaotada järgmiselt: linnast sõltujad, selle ekspluateerijad/ärakasutajad, seal kohanejad/sallijad, linna vältijad ja liigid, kes linnas elada ei suuda.⁷ Säärane jaotus sobib kirjeldama muidki eluslooduse rühmi, kuigi siin toome näited vaid loomade kohta.

Osa loomaliike sõltub inimesest ja seega ka linnakeskkonnast, vaatamata asjaolule, et inimene ei pruugi neile ressursse tahtlikult pakkuda (nt söögikohad, puhke- ja pesapaigad jne). Tavaliselt on nad suhteliselt väikesed (nt rotid) või liiguvad piisavalt kiiresti (nt tuvid, varblased), et saaks inimesi isegi tihedalt asustatud linnakeskustes vältida. Need loomad kogunevad tavaliselt linna südamikku või selle lähedale, nende tihedus langeb äärelinnades ja neid on looduskeskkonnas raske leida.

Linna ekspluateerijad kasutavad linnaressursse meeleldi, kuid ei sõltu nendest (nt oravad, tihased jt). Nende käitumine on harilikult väga paindlik ja neid esineb kõikjal linnas, kuid suurema tõenäosusega kohtab neid keskmise inimtihedusega elamupiirkondades, kus on rohelust. Nende asustustihedus on linnas suurem kui maal ja tänu oma paindlikule käitumisele saavad need piirialade liigid hästi hakkama väga mitmesuguste oludega.

Veel võib linnades kohata loomi, kes linnakeskkonda ja inimmõju taluvad, võib isegi öelda, et need liigid võivad linnaga kohaneda (nt mõned nahkhiire liigid, rebased jt). Neid eristab ekspluateerijatest see, et kuigi nad kasutavad antropogeenseid ressursse, ei leia neid linnades rohkem kui maapiirkondades. Tihti võib ka linnakeskkonnas olla nende liikide isendite suremus suur või on seal järglaste saamise võimalus väike. Nad tegutsevad pigem äärelinnas ehk piirkonnas, kus on võrdlemisi palju rohelust, ja nende arvukus on linna südames märgatavalt väiksem.

Linnakeskkonda vältivate liikide puhul on takistuseks kitsas ökoloogiline nišš või muud liigiomadused, mis põrkuvad inimmõjude ja linnakeskkonna teguritega (nt mitmed rändlinnuliigid, ka metskitsed jt). Neid liike leiab peamiselt linna piiril, harvemini äärelinnades, kuid viimast vaid juhul, kui on olemas suured rohealad (nt pargid). Need liigid on linnas lühiajaliselt või on linn jäänud nende rändeteele. Mõne aja pärast võivad neist saada linnakeskkonna ja inimmõjuga kohanevad liigid.

Viimase rühma liike linnakeskkonnas ega linnade läheduses ei kohta (nt pruunkarud, ilvesed, mitmed kakud), kuna neil on elukeskkonnale väga kindlad nõudmised ja nad on inimmõjude suhtes väga tundlikud.

Nimetatud jaotus ei ole siiski selgepiiriline, vaid pigem paindlik. Keskkonna või liigi käitumismustri muutumise mõjul võivad liigid linnakeskkonnaga kohanduda, muutuda inimmõju suhtes kas taluvamaks või pelglikumaks. Ruumi teadlik kujundamine (nt rohealade ja ökokoridoride loomine) mängib liikide käitumisjoonise nihkumisel märkimisväärset rolli.

Hoiakud liikide suhete kujundajana

On täheldatud, et linna edukalt püsima jäänud liigid läbivad sageli samad etapid, mis sõltuvad inimese suhtumise ja liigi ökoloogia vastasmõjust: esmaasukad on eksootilised ja nende kohalolu soositakse, mingi arvukuse juures saavutavad nad populaarsuses tipu, ent selle piiri ületamisel muutuvad üha problemaatilisemaks, misjärel nad kuulutatakse nuhtlusliikideks.⁸ Negatiivsest hoiakust ajendatud sammud ei pruugi lõppeda ootuspärastelt: nt kodukass võib saada mürgituse, kui murrab närilise, kes on söönud talle, kuid mitte kassile mõeldud mürki. Samuti ei pruugi soosiv hoiak mingi liigi suhtes tähendada, et sellest johtuv käitumine toob liigile kaasa soovitud tagajärje: nt veelindude toitmine võib viia hoopis lindude surmani.⁹

Esmatulijad on inimese kontrollile allutatud ja seega omad, järgmised ületavad aga inimese seatud piiri, tungivad valel ajal valesse kohta ning võivad olla ohuks ka oma loodusele. Kodustatud ja seni omane loodus võib aga metsikuga kokku puutudes omandada ebasoovitavaid jooni. Ühes esimeses eestikeelses linnalooduse-teemalises kirjatöös on kirjutanud Ado Grenzstein: „Prisked puud, mis uute teedega uulitsa äärde tulevad, kuivavad paari aastaga ära, – koerad on nende tüved märjaks teinud ja ära kihvtitanud. Ka kassid ei ole soovitavad linna loomad. Nad hävitavad küll hiiri, aga nad lõhuvad suvel ka ilma armuta palju linnupesi ja hirmutavad laululinnud meist eemale.“¹⁰ Linna tulnud liigid toovad endaga kaasa parasiite ja haigusi, mis võivad lemmikloomadele levides nakatada ka inimesi. Seetõttu võib senistest lemmikutest kujuneda potentsiaalne oht.¹¹ Üha kasvav lemmikloomade arvukus võib hakata ohustama linna elupaigana kasutavaid pisiimetajaid ning linde, kuigi, lemmikloomad ongi põhjus, miks inimesed üldse linnaloodusesse lähevad. Sellest tulenevalt on ka lemmikloomade tähendus linnalooduse kontekstis vastuoluline: nad ühtaegu kehastavad loodust ja viivad inimese loodusesse, kuid loovad barjääri ja tõrjepinna linna iseseisvalt tulnud loomade suhtes.

Linnakultuur ja linnakeskkond

Linnakeskkonna liigilise koosseisu kujunemine ja kujundamine on tihedalt seotud ka sellega, millist funktsiooni täidab kultuuris linn kui sotsiaalne ja ruumiline üksus. Linnade haljastamine on tänapäeval loomulik, kuid veel keskajal ei tulnud linnadesse puudeküllaste rohealade rajamine kellelegi pähe. Samuti on harjutud, et paljud siin elavad ja kasvavad liigid on võõrliigid (nt Tallinnas kasvab 449 taksonit võõramaist ja 31 kohalikku puud¹²). Koos arhitektuuriansambliga loovad nad omakorda materiaalse aluse linna identiteedi kujundamiseks.

Juri Lotman on kirjeldanud linna kui semiootilist nähtust olemuselt paljukoodilise ja dialoogilisena, samuti rõhutanud linna rolli kultuuri enesekirjelduses.¹³ Sellesse dialoogi ning kultuurilisse eneseloomesse võivad olla kaasatud teisedki liigid. Ka kontaktid eksootilist ja võõrast päritolu liikidega on ärgitanud linnadele (seni) omast tähendusloomet ning kultuurimälus võivad need hõlpsalt omandada sümboli staatuse. Näiteks istutati Prantsusmaa linnadesse pärast revolutsiooni vendluse sümbolina võõrliike, mis olid pärit Ameerika Ühendriikidest, kus revolutsioon oli toimunud varem.¹⁴ Paplid Eesti linnade haljastuses on kõnekas näide, et teatud liike võidakse tajuda mõne ajastu ja ideoloogia tähisena. Papleid propageeriti küll ka Eesti vabariigis XX sajandi alguses ning isegi enne seda kui kiirekasvulisi puid, mida kasvatada nii eraaedades kui avalikus ruumis. Nõukogude ajal kasutati linnahaljastuses palju berliini papleid, millest stalinistlikul perioodil sai omamoodi kiire progressi sümbol.¹⁵ Nüüdseks on aga nende kasutusajalugu unustatud ning paplitest on kohati saanud „kommunismiaja puud“, mis tuleks koos tollase mentaliteediga kõrvaldada.

Liikide mitmekesisuse ja nende suhete tõttu linnakeskkonnas ja linnakeskkonnaga on paljuliigiline linn ka keeruline uurimisobjekt ning eeldab interdistsiplinaarset koostööd ja avarat metodoloogilist lähenemist. Eelmisel aastal peeti detsembri alguses Tartus seminar „Paljuliigiline linn. Mitmekesisus, kommunikatsioon, konfliktid“, mis innustas osaliselt meid ka sellel teemal arutlema. Kui võtta arvesse võimalikult palju tahke (alates inimeste hoiakutest ja lõpetades materiaalse keskkonna kujundamisega), mis paljuliigilist linna vormivad, saab luua inimeste ja teiste liikide vaheliste suhetega arvestava linnakeskkonna. Linna jagatud keskkonnana nägemine ja teiste liikide kohalolu vajaduse mõistmine loob terviklikuma käsituse linnast kui ökosüsteemist, mille kestmiseks on vaja bioloogilist mitmekesisust. Paljuliigilises linnas loovad erilaadsed liikidevahelised kohtumised pinnase ka kultuuri mitmekesistumiseks. Linnaruumi planeerimisel võiks seega arvestada mitte ainult inimtegevuse ja inimgruppide huvidega, vaid ka teiste linnaelanike, s.t teiste liikide vajaduste ja eelistustega.

Artikli aluseks on Tartu ülikooli semiootika osakonna teadusprojekti „Paljuliigiliste keskkondade semiootika: agentsus, tähendusloome ja kommunikatsiooni­konfliktid“ raames tehtav teadustöö.

1 Robert Francis, Michael Chadwick, Urban Ecosystems: Understanding the Human Environment. Routledge, 2013.

2 Sigrid Pukk, Hispaania hiidnälkjad ründavad Eesti aedasid. – Õhtuleht 21. VII 2014.

3 Rein Raudvere, Linnad on püsti hädas ülbete hakkide ja varestega. – Maaleht 24. I 2015.

4 Mariann Prooses, Sügisene probleem: mida hakata peale tülikate puulehtedega? – Õhtuleht 23. X 2017.

5 Fred Jüssi, Jäälõhkuja. Valgus, Tallinn 1986.

6 Nt Meelis Uustal, Juhend elurikka linna planeerimiseks. SEI, Tallinn 2013; Meelis Uustal, Piret Kuldna, Kaja Peterson, Elurikas linn. Linnaelustiku käsiraamat. SEI, Tallinn, 2010.

7 Robert A. McCleery, Christopher E. Moorman, M. Nils Peterson (toim). Urban Wildlife Conservation. Theory and Practice. Springer, New York 2014.

8 Terry O’Connor, Animals as neighbors: the past and present of commensal species. Michigan State University Press, East Lansing 2013.

9 Kelli Põlendik, Tallinnas toideti taas veelinnud surnuks. – Postimees 17. XI 2017.

10 Ado Grenzstein, Linna puud ja puiestikud. Tartu 1897.

11 Vt nt Tartu ülikooli zooloogide uuringut, kus 75% vastanuist peab linnarebaste puhul suurimaks ohuks just haiguste levitamist koduloomadele. Liivi Plumer, Urmas Saarma, Linnarebased 2. Kuidas me neisse suhtume? – Eesti Loodus 2015, nr 9, lk 16−21.

12 Tallinna rohealade teemaplaneeringu seletuskiri (vastu võtmata), https://www.tallinn.ee/est/ehitus/g6479s42710

13 Juri Lotman, Peterburi sümboolika ja linnasemiootika probleemid. Rmt: Juri Lotman, Semiosfäärist. Vagabund, Tallinn 1999, lk 325−349.

14 Henry W. Lawrence, City Trees: A Historical Geography from the Renaissance through the Nineteenth Century. University of Virginia Press, Charlottesville, London 2006, lk 135-136.

15 Oliver Orro, Kohutav ilu. Stalinismiajastu linnaruumi õõvastav hurm ja kaasajastamise väljakutsed. – Õu 2015, nr 9, lk 104−128.