Parem pool muna kui tühi koor

Kas linnahall tuleks viia vabaõhumuuseumisse, anda laste kasutusse või lõigata pooleks? Linnahalli tulevikuvõimaluste võistlus andis palju ideid.

KARLI LUIK

Ideevõistlus „Linnahalli võimalikud tulevikud“

Premeeritud tööd

„Uusvana“, Ülar Mark, Liilia Ehrlich

„Linnakivi“, Jakob D’herde, Sara Dobri­jević, Oscar Lévy

„Üks ja üks on kokku üks, mitte kaks“ („One and one, it is one – it is not two“,

„Linnahall kui kultuuri-, spordi- ja muusikakeskus“ („Linnahall as Center for Culture, Sports and Music“), autorid Julius Friedrich ja Yannik Pfaff

Žürii: arhitektid Karli Luik, Andres Ojari, Siiri Vallner ja Kevin Villem ning Londonis elav ja tegutsev arhitektuuri­kriitik ja modernismiuurija Owen Hather­ley.

---

Tallinn jõuabki ju pisitasa jõuliselt mereni: Noblessneri kvartal on uusjõuka linnaruumi manifest ning mereäärne tõmbekeskus, Patarei vangla omandab paberil uut ilmet, Kalarand koos avaliku ranna-alaga on peaaegu valmis, hiljuti lõppes Kalaturu arhitektuurivõistlus, Tallinna sadam planeerib jõudsalt kruiisisadama ning linnahalli vahelist tühermaad ning ka linn on mereala visiooniga andnud lubaduse astuda peatselt samme, et rajada kvaliteetne linnaruum vanalinnast mereni. Kruiisiterminalist Noblessnerini jätkuva katkestusteta keskklassistunud ranna ala sünd ongi juba justkui lähiaastate küsimus. Nii on vaikselt hääbuva ja halli linnahalli tulevik järjekordselt arutelude keskmesse tõusnud. Kas linnahalli omaaegne uuenduslik võte avalik linnaruum veepiirini tuua ning sillata see üle tööstusalade mereni on praeguseks ammendunud ning on aeg ta asendada millegi uuega? Ehk on ikkagi võimalik leida lagunevale hiiglasele väärikas tulevik? Või võtab entroopia lõpuks ikkagi hoone üle? Juba 2012. aastal käis linnahall Veneetsia arhitektuuribiennaalil küsimusega, kui pikk on hoone eluiga. 2009. aastast suletud linnahalli saatust on vaetud kaua, aga realistlikku ja majanduslikult kandvat ideed pole siiani leitud.

Eeskujulik kaasamine

Tallinna linna esindajad ütlesid eelmise aasta novembris mereala visiooni esitlusel, et hoone tulevik pole otsustatud (esitletud piltidel oli linnahall küll haihtunud) ning visioon on arutelu algatamiseks. Valga arhitektuuriresidentuuri Vares, Läti veebiplatvormi Tandeems ning Tallinna strateegiakeskuse koostöös korraldatud ideevõistlust „Linnahalli võimalikud tulevikud“ võibki näha kui üht eeskujulikult läbi viidud kaasamisüritust: võistluste eesmärk oli koguda võimalikult palju ideid, mis võiksid avardada nii linlaste kui ka otsustajate kujutlust linnaruumist, aga kaardistada ühtlasi sellega seonduv meelsus noorte ruumiloojate seas. Võistlus kestis vaid seitse päeva ning esitada tuli kolm pilti ning lühike selgitav tekst. Paluti kujutleda, milline võiks olla linnahall kahe, kahekümne ja saja aasta pärast. Võistlusülesanne sedastas: „Oodatud on lennukad spekulatsioonid, nutikad vahekasutused, tundlikud sekkumised ja jalad-maas-lahendused. Aga ka konstruktiivsed utoopiad, mis ei asetu ideaalsesse tulevikumaailma, kus on avastatud ammendamatud energiaallikad, ent mis samas ei vannu alla ka reaalsuse türanniale“. Laekus 47 ideekavandit.

Kolmele väljavalitule oli ette nähtud ka Tallinna linna preemia, töid hindasid nii žürii, publik kui ka eelnevalt noorteprogrammis osalenud. Kolmelt hindajalt kokku kogutud punktid määrasid paremusjärjestuse ja preemiasaajad. Kuna tegu oli pigem ideekorjega, ei olnud vaja välja valida selget võitjat, hinnata ideede teostatavust, vastavust muinsuskaitse piirangutega, vaagida ehitusmaksumust ega rahastusallikate realistlikkust – tuli vaid esile tõsta huvitavamad ja intrigeerivamad mõttevälgatused.

Laekunud tööd olid oodatult väga erinevad: oli väga realistlikke plaane ning asjalikke juhiseid ning suuremaid ning väiksemaid utoopiaid, pakuti uusi funktsioone, vähendamis- ja suurendamisoperatsioone. Esitati ettepanekuid käsitleda linnahalli eelkõige maastikuna, mis tuleks konserveerida ülikõvaks muutuva veel leiutamata materjaliga. Samuti oli ideid, mis kujutlesid linnahalli brutalistlikku kehandit rohelusse uppuvana: nii unenäolise botaanikaaia kui ka kogukonna hoolitsetud peenralapina. Mõnel juhul sai linnahallist pjedestaal uuele sümbolhoonele või isegi kunstiteosele – nt hiiglasliku Tauno Kangro „Kalev tuleb koju“ asupaik. Oli töid, kus on jäetud hoonekehand samaks ning pakutakse uut sisu: realistlikumatena võib välja tuua suure veekeskuse koos jäähallis paikneva olümpiaujulaga, mis võiks asendada planeeritava suure ujumiskompleksi Lasnamäel Tondirabas. See positiivne düstoopia meenutas 2019. aastal Leedut Veneetsia kunstibiennaalil esindanud tööd „Päike ja meri“ („Sun & Sea“, kuraator Lucia Pietroiusti), kus kliimat trotsiv igavese suvega mereäär taasluuakse küll mere ääres, ent akendeta saalis. Linnahallist veekeskuse tegemine oli ka 2018. aastal kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnas magistritöö kaitsnud Kristian Taaksalu kontseptsioon, kusjuures veekeskust pidi kütma selle idee järgi samas hoones paikneva serverikeskuse jääksoojus. Ka andmeid kaitsev ning selle eest raha teeniv digi­varamu (väidetavalt toodab iga eurooplane aastas 1000 euro väärtuses andmeid) oli üks nüüd välja pakutud ideedest.

Linnahall kui idee allikas

Väljapakutud muuseumide hulgast kõnetas mind enim töö „Nailonkardinate muuseum“ („Nylon curtain museum“), kus autor tsiteerib 2004. aastal György Péteri sedastatud tõdemust, et raudse eesriide puhul polnud kultuuri ideede osas tegemist raudse, vaid nailonist eesriidega: eesriie polnud mitte ainult läbipaistev, vaid laskis ka läbi globaalsed suundumused ja teadmised. „Disko ja tuumasõja“ igapäeva kajastav ERMi filiaal oleks ehk tõepoolest asjakohane ning võrdlemisi vähese aknapinnaga koloss sobib iseenesest selleks suurepäraselt.

Uute funktsioonide täitmiseks pakuti teisigi muuseume, lastekeskusi, transporditerminali, koosloomekeskusi, ent midagi täpselt linnahalli sobivat üsna eeldatult ei koorunud. Kui žürii punktid kokku luges, selgus, et enim punkte sai töö „Platvorm“, kus ei pakuta välja ühtegi suurt narratiivi. Seal tegeletakse linnahalliga hoopis mikrotasandil: täpsemalt on kaardistatud eri ruumide potentsiaal ning jagatud nende arendamiseks võimalikult täpseid väikseid funktsionaalseid suuniseid. Ehk polegi ju vaja suurt ideed, vaid konkreetset otsust hoone säilitamise kohta. Siis saaks asuda juba palju täpsemalt kokku panema väikestest sekkumistest ja lahendustest koosnevat terviklikku kava, mis viiks hoone kasutusele võtmiseni.

Puhtalt ruumi olemusele lähenes ka üks auhinnasaaja Jakob D´herde töös „Linnakivi“, kus vaadeldakse linnahalli poeetiliselt kui tohutut geoloogilist moodustist maa-aluste koobaste ja käikudega. Mis juhtub, kui vabastada linnahall tähenduslikust taagast, vaadata mööda eelmiste kasutajate jälgedest ning uurida seda heasoovlikult kui puhast ruumi, selle võimalusi ja potentsiaali mitte ainult inimeste, vaid ka floora ja fauna vaatenurgast? Ka Andrea Tamm proovis 2017. aastal kaitstud magistritöös „Hüljatud ruumi uus elu“ mõtestada linnahalli tulevikku poeetilisemalt kui vaid kureeritud lagundamise ja lammutamisena.

Radikaalse maastikukäsitluse kategooria teises, kultuuri konteksti ja ajalugu rõhutavas äärmuses paikneb „Vaba õhk“, üsna palju kõneainet pakkunud lõbus-irooniline ettepanek võtta linnahall arvele vabaõhumuuseumi muse­aalina. Lõbus oli ka ettepanek linna­hall üleüldse vabaõhumuuseumisse teisaldada ja tuua sellega vesi linnale linnahalli jagu lähemale. Välja pakuti ka teine tulevikustsenaarium, mille kohaselt linnahalli kui museaali puhul on võimalik mööda hiilida praegu hoonetele esitatavatest nõuetest, aga jätta alles võimalus seda jätkuvalt ürituste korraldamiseks kasutada ning laiendada ka vabaõhumuuseumi ala linnahalli peale ja ümbrusse. Ehkki mõneti on tegu linnahalli muinsuskaitse piiranguid naeruvääristava ettepanekuga, on see rõõmsameelne katse minna ühe linnahalli arengut piirava aspektiga äärmusse ning leida sealtkaudu ootamatu arengusuund.

Oli ka lahendusi, kus vaadeldakse linnahalli tallinlaste ühisomandina, mida võiks koos panustades järk-järgult renoveerida. Töös „Linnahalli elukaar“ pakutakse välja, et kõigepealt tuleks peatada hoone kiire lagunemine – alustada kas või „Teeme ära!“ stiilis talgutena – ning seejärel anda hoone ajutiselt soovijatele kasutada. Järgmisena tuleks algatada põhjalik ja kaasav diskussioon, et jõuda isemajandava linnahallini, kus leiduks ka läbimõeldud-katsetatud funktsioone.

Pakuti ka, et iga tallinlane võiks saada linnahallist tüki ning teha sellega, mida heaks arvab. Töös „Järgmine kihistus“ kujutletakse isetekkelist linnaruumi, mis võiks tasakaalustada viimastel aastatel selliste mere äärde kerkinud uusasumite nagu Kalasadama, Noblessneri ja Rotermanni turvalist, ettearvatavat, lõpuni läbi töötatud olustikku.

Või tuleks linnahall ehk hoopis laste käsutusse anda? „Linnahalli manifestis“ leitakse , et täiskasvanud ei ole suutnud linnahalli ega selle ümbrusega väärikalt ümber käia ning on sellega piirnevaid krunte müües teinud mõtlematuid otsuseid. Lastel on ehk rohkem idealismi, et seista kasumist kõrgemaks peetavate väärtuste eest. Maailmas, kus peaaegu kogu kinnisvara kuulub täiskasvanutele, oleks see ühtlasi ka samm omandivõrdsuse poole. Linnahalli omanikeks saaksid kõik kuni 18aastased tallinlased, kes kaotavad siiski täisealiseks saamisel hoonesse sisenemise õiguse. Nõnda võiks linnahallist saada iseõppimise, katsetamise ja vabaduse kants.

Võimaliku restaureerimistüpoloogiana eristusid ka lõikamistehnikad, millega linnahallist mõni jupp eemaldati, et üle jäänud ruum ning maastik saaks paremini toimida. Alates Gordon Matta-Clarki 1970. aastate kunstiprojektidest, kus ta eelkõige lammutatavatesse hoonetesse avasid lõikas, on see meetod arhitektide seas väga populaarne ja au sees, ehkki päris funktsionaalselt toimivaid puhtaid lõikeid, mis oleksid kunstiprojektist arhitektuurseks lahenduseks moondunud, on õnnestunud ellu viia väga harva.

Lõppvalikusse jõudis selliseid visioone isegi kaks. Žürii punktideta jäänud, ent publiku häälte toel jõudis premeeritute hulka Julius Friedrichi viisakavõitu ettepanek, mille kohaselt linnahall tuleks üldmahus kenasti renoveerida. Uuendusena pani ta ette avada kogu saali lagi, et tekiks suur avatud vabaõhulava. Teises, auhinnata jäänud vägagi sarnases töös nimetatakse seda meetodit hemisferektoomiaks, kirurgiliseks protseduuriks, kus osa ajust tuleb eemaldada, et ülejäänu saaks edasi toimida.

Konkursil kogus kokkuvõttes enim punkte Ülar Margi visioon „Uusvana“. Selle kohaselt tuleks linnahall nutikalt hoopis pikkupidi pooleks lõigata: pool võetakse maha uue promenaadi ja miks mitte ka ooperiteatri tarvis, teine pool jääb siiski kenasti alles ning pimedavõitu koloss saab terve külje jagu avarat aknapinda, praegu liiga paljude istekohtadega saalist aga parasjagu 2000 inimest mahutav ruum. Ka „Kevades“ ütles õpetaja Laur Tootsile: „Katsu paremini õppida! Kui sa nii palju ei saa, kui üles antud, pole vaja. [—] Õpi pool, aga hästi!“ Tõepoolest, kui me tervet linnahalli ei jaksa korda teha, teeme poole. Nii ootamatu, kui see ka pole, aitab selline lähenemine tõepoolest rajada nii kauni ja mugava promenaadi, vähendada renoveeritavat mahtu ning lihtsustada sellele funktsioonide leidmist, säilitades üsna autentselt ka poole ajaloo- ning kultuurikihistusest. Parem pool muna kui tühi koor. Teeme ära!