Pealelend – Eik Hermann, Ehituskunsti peatoimetaja

MERLE KARRO-KALBERG

Vahetult enne jaanipäeva ilmus pärast kolmeaastast pausi taas 1981. aastast välja antava arhitektuuriajakirja Ehitus­kunst uus number. Värske ja raamatu mõõtu (320 lk!) topeltnumber keskendub sel korral mittekasvavatele väikelinnadele.

Kahanevate väikelinnade ja maapiirkondadega on meil tegeletud juba jupp aega ja mitmel tasandil, nii programmi „Hea avalik ruum“ keskväljakute arhitektuurivõistluste kui ka Veneetsia arhitektuuri­biennaali Eesti ekspositsiooniga, tehtud on uuringuid ja ettekandeid. Milliseid nüansse lisab sellesse arutellu uus Ehituskunsti number?

Uue Ehituskunsti numbri taotlus on seniseid diskussioone ja lähenemisviise kokku võtta, avardada ja süvendada. Kahanemine ja mittekasv kui nähtused asetatakse võimalikult laia ruumilisse ja ajalisse perspektiivi. Peale selle on ehk eriline ka vaatenurkade ja hoiakute mitmekülgsus. Kahanemise ja mittekasvu probleeme ja potentsiaale uuritakse ja puuritakse võimalikult erinevatest külgedest, nii pragmaatiliselt kui ka poeetiliselt, nii tõsiselt kui ka mänguliselt.

Kui seniseid diskussioone on ehk iseloomustanud eri vaatenurkade hermeetilisus, siis Ehituskunsti üldisele käsitusele omaselt on ka uus number pigem intervjuude, tekstikatkete, visuaalsete uurimuste ja projektinäidetega avatud mosaiik, mille eesmärk on millegi paikapanemise asemel otsingulise meelestuse kaudu päriselt aru­teluga algust teha. Kuna teema on kompleksne, tuli peale ruumipraktikute rääkida ka ajaloolaste, muinsuskaitsjate, urbanistide, antropoloogide ja teiste erialade esindajatega, kes käsitlevad sama probleemi- ja potentsiaaliringi oma vahendite ja vaadete abil, sageli omavahel kokku puutumata.

Seni pole valitsevat kasvukeskset ideoloogiat, millega kaasneb ka põlgus kahanemise vastu, eriti küsimuse alla asetatud. On küll tõsi, et kahanemise ja mittekasvuga käivad kaasas kõiksugu mured, mida number ka puudutab, aga ühtlasi kaasneb nendega uusi võimalusi. Viimasel ajal ei tähenda ju kasv enam üheselt head ega kahanemine üksnes halba. Näiteks räägitakse aina enam sellest, et vähegi inimsõbralike kliimatingimuste säilitamiseks tuleks inimkonna jalajälge märkimisväärselt kahandada. Nii et kui mõni väikelinn pööratakse n-ö kasvule tagasi, siis võib see lühiperspektiivis positiivne sündmus pikas vaates tähendada asumi jalajälje märgatavat tõusu. Numbri kõige laiem raamistus ongi küsimus, kuidas rääkida arenemisest ja edenemisest ilma kasvuta. Siin oleks väikelinnadel võimalus näidata eeskuju ja katsetada asju, mida Tallinn ei saa või ei julge proovida.

Üks tõdemusi, mis numbrit koostades esile kerkis, oli see, et oleks viga vaadata meie (väike)linnu isolatsioonis ja tegelda igaühega eraldi. Nende siseelu ei saa lahutada väliselust, muuhulgas ajaloolistest haldusjaotustest, suhetest naaberlinnadega või moodustest, kuidas linnad on omavahel ühendatud. Samuti said numbris ootamatult olulisteks linna ja maa ning keskuse ja ääremaa teljed. Kui ääremaad meil pigem häbimärgistatakse ja üritatakse ka maapiirkonnas asuvasse väikelinna suurlinlikke elemente tuua, siis selles Ehituskunsti numbris juhitakse tähelepanu ka ääremaisuse viljakatele võimalustele, kas või Juri Lotmani võtmes. Arhitektuurimõte on pikka aega seostanud end just linlikkusega, kuid aina enam kostab hääli, et oleks aeg tõsiselt võtta nii maalisusele omast kui ka väike­linliku ruumi, millel on nii linlikke kui ka maalikke elemente.

Kahanemise ja mittekasvuga tegelemine pani ühtlasi esitama tõsiseid küsimusi arhitektuuripraktika praeguse seisu ja vahendite kohta. Kui arhitektuur on tõepoolest seni olnud kasvuideoloogia teenistuses, nagu väidab Suurbritannia arhitekt ja Londoni kunsti- ja disainiülikooli Central Saint Martins juhataja Jeremy Till ajakirja avaintervjuus, siis nõuab uus aeg, et vaataksime ümber, mis arhitektuur on olnud ja mis ta võiks olla. Ka sellesse annab uus Ehituskunsti number oma panuse.

Üle Eesti koostatakse omavalitsustes praegu uusi üldplaneeringuid, mille eesmärk peaks olema ruumilise arengu suunad läbi arutada ja sõnastada. Positiivselt kahanevat valda ega linna pole nende arengudokumentide järgi Eestis justkui olemas. Kuidas jõuame selleni, et kahanemine ei tähenda allakäiku ega kõduhaisu ja kahanemise tunnistamine ei tekita piinlikkust?

Kahanemisega leppida ja loomingulise ülesandena võtta aitaks, kui vaadata seda võimalikult laias ja pikas perspektiivis. Säärasest vaatepunktist ei ole väga keeruline märgata, et praegu kestev näiliselt igavene kasvuajastu on üksnes lühike ja erandlik etapp selles pikas tõusude ja mõõnade, avakäikude, lõppakordide ja kohanemiste tantsus, mis on kesk- ja inimkonna ajalugu. Pärisorjade järetulijatena on see meile õieti üsna omane tõdemus, millelt on vaja üksnes tolm maha puhuda ja see au sisse tõsta.