Petseris eesti arhitektuuri otsimas ja leidmas

Peale paari erandi on eestiaegse arhitektuuri säilimisega Petseris halvad lood, kauaks seda ilmselt enam ei jätku.

JAANUS PIIRSALU

Petseri pakub peale oma kuulsa kloostri huvitavat külaskäiku ka arhitektuurisõbrale, sest seal on säilinud veel üksjagu Eesti kultuuriloole olulisi hooneid. Eesti võiks mõelda, kuidas osaleda nende hoidmisel. Seda enam, et üks hea näide sellisest koostöös toimunud taastamisest on juba olemas.

1919. – 1944. aastani Eesti Vabariigi ja Eesti NSV alla kuulunud Petseris jõudis selle ajaga välja kujuneda terve eesti linna­osa, mis on väliselt enam-vähem selliseks jäänud siiani. Asub see linnaosa Petseri keskusest ja kloostrist viie- kuni kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel põhjasuunas ehk täpselt Koidula piiripunkti poole. 1939. aasta kuulsast Petseri põlengust eesti linnaosa pääses, sest asus peamiselt kesklinnas möllanud tulekahjust eemal.

Ei oska öelda, kas see on juhus või mitte, aga sümboolselt jookseb läbi endise eesti linnaosa Svoboda ehk Vabaduse nimeline tänav ning just selle ääres asuvadki peamised Eesti ajast pärinevad arhitektuurimälestised.

Endist eesti linnaosa ilmestavad veel siiani säilinud eestiaegsed mitmekordsed villad. 74-aastane eestlane Mart Kallas on Petseris ilmselt veel viimane, kes elab villas, kus ta sündis. Mardi sõnul kõlbab majas elada veel vaid esimesel korrusel. „Juba kõik mädaneb, ei jaksa mina juba ammu seda korras hoida.“

Jaanus Piirsalu

Kohe Svoboda tänava alguses, Kaštanovaja (Kastani) tänava nurgal asub eestiaegse arhitektuuri kõige stiilipuhtamaks näiteks peetav endine Eesti Panga hoone. Tuntud Setomaa ja setode uurija Mare Piho suurepärase teose „Petseri – 20. sajandi väike Euroopa linn“ andmetel oli ehitamise ajal 1929-1930 tegemist ühe suurima ehitisega iseseisvunud Eestis. Kunstiteadlane Mart Kalm on hoonet nimetanud Eesti esindustraditsionalismi üheks stiilipuhtamaks näiteks. Hoone arhitekt on Ferdinand Adoff. Minule meenutas hoone mitmete detailide poolest väga mu kodukooli, Tallinna ühisgümnaasiumi.

Kahjuks ei paista kogu see ilu soojemal ajal eriti välja, sest hoone kaunim pool, lõunatiib, mis oli algselt ka hoone peafassaad, on täielikult puudega varjatud. Seetõttu võib uhkest hoonest kergesti mööda jalutada. Petseri nagu häbeneks linna üht ilusamat maja. Ilmselt on sellel proosalisem põhjus: pole raha suurte puude kärpimiseks.

Enam-vähem korda on tehtud endise pangahoone läänetiiva fassaad, kuhu on üle viidud ka peasissekäik hoonesse, sest seal asub Petseri rajooni administratsioon. Hoonet kasutatakse seega siiani sellena, milleks ta oli ette nähtud. Kuna maja oli ehitamise ajal Petseri jaoks tohutu suur, siis koondati sinna peale Eesti Panga osakonna kõik linna riigiasutused. Praegu asub hoones ka postkontor nagu Eesti ajal. Detailide poolest on põnev endise pangahoone idatiib, kus asusid vanasti ja asuvad endiselt korterid.

Kõige paremini on eestiaegsetest ehitistest säilinud Svoboda ja Školnaja (Kooli) tänavate nurgal endine kaitseliidu Petseri maleva maja, kus nüüd asub Petseri rajooni kultuurikeskus. Ilus ja väga esindusliku väljanägemisega klassitsistlikus stiilis hoone on säilinud tänu sellele, et 2007. aastal lülitati selle renoveerimine Euroopa Liidu toetatud Eesti-Läti-Venemaa kolmepoolsesse regionaalsesse koostööprogrammi. Kaks miljonit eurot maksnud programmi raames remonditi 2014. aasta suveks kokku kolm hoonet Petseris, Räpinas ja Vilakas (Lätis).

Kaitseliidu endise maja kreemja tooni saanud seinal asub pärast taastamist ka vastav silt. Sildile on vene keeles suurelt kirjutatud Дом народный дружины, mis tõlkes kõlab pigem kui rahvamaleva maja. Kaitseliitu tõlgitakse reeglina vene keelde kui Союз обороны. Ilmselt tehti Petseris Vene poole soovil teatud kompromiss, sest kaitseliidul on venemaalaste seas endiselt teatud halb mekk küljes lähedase nimekuju tõttu Hitleri-Saksamaa ajal Eestis tegutsenud omakaitsega. Народная дружина meenutab venemaalasele see-eest neile palju meeldivamat nõukogudeaegset organisatsiooni, vabatahtlik-sunniviisilist rahvamalevat.

Kaitseliidu 1928. aastal arhitekt Boris Krümmeri (Krimmer) projekti järgi valminud hoone koosneb kahest osast: kolmekorruselisest kabinettide tiivast ning suure saaliga tiivast. Eesti ajal oli kabinettide tiivas kaitseliidu kohaliku maleva staap ning saaliga tiivas tehti teatrit ja mängis orkester. Praegu asuvad korrustega osas Petseri kultuurimaja ning huvialaringid. Endises teatrisaalis, kus on praegu ligi 250 istekohta, näidatakse peamiselt kino, vahel antakse ka kontserte, aga teatrit tehakse seal väga harva. Hoonel on veel eraldi sissekäiguga osa, kus kunagi asus ohvitseride kasiino, nüüd registreeritakse ja lahutatakse seal abielusid.

Seestpoolt õnnestus mul näha vaid jupikest kultuurimaja poolelt. Sealset töötajat ehmatas väga välismaa, eriti veel Eesti ajakirjaniku tulek: „Kes teid saatis? Kas teil meie administratsiooni luba on?“ Luba ma polnud hakanud küsima (vastuse ootamine oleks võtnud päevi ja nagunii poleks antud – lihtsalt igaks juhuks, sest kui ei anna, siis ei saa ka mingit probleemi tulla), sestap tõkestati mulle otsustavalt tee: veidi ringi võisin vaadata, aga fotosid ei tohtinud mingil juhul teha. Aga ega selle n-ö strateegilise objekti sees nagunii midagi pildistada poleks olnud: ilmetud uksed ja koridor.

Eesti Panga ja kaitseliidu majade vahele jääb Svoboda uulitsal Petseri ühishumanitaargümnaasiumi hoone (praegu rohkem tuntud kui Eesti gümnaasiumi hoone), mille olukord ja tulevik on kõigist säilinud eestiaegsetest suurhoonetest kõige kurvem ja segasem.

Kaitseliidu majaga samal ajal valminud arhitekt Tõnis Mihkelsoni loodud lopsakas neobarokses stiilis kahekordne gümnaasiumihoone on juba mitu aastat suletud. Kohalikele koolidele on see liiga suur ja amortiseerunud, ei vasta enam nõuetele ning seetõttu tunde seal enam anda ei saa. Kohalikule võimule on selle taastamine koolihoone või mõne muu ühiskondliku hoonena üle jõu käiv. Üks variante võiks olla hoone korda teha Eesti-EL-Venemaa piiriäärse koostööprogrammi raames, aga selleks tuleb taastatud hoonele igal juhul mõelda välja funktsioon.

Ainuke lohutav teadmine on, et endine koolihoone on kultuurimälestisena Vene riigi kaitse all nagu ka kaitseliidu maja ja pangahoone. See tähendab, et vähemalt hoitakse seda lagunemise ning vandaalide eest. Praegu veel näeb hoone väliselt täiesti taastamiskõlbulik välja. Soojemal ajal kannatab sees ilmselt endiselt ka üritusi korraldada.

Mare Piho andmetel oli Petseri gümnaasium esimene Eesti Vabariigi ajal ehitatud gümnaasiumihoone terves Eestis. „Linna elanikud peavad seda tänapäevani Petseri kõige kaunimaks hooneks,“ kirjutas Piho oma 2013. aastal ilmunud Petseri-raamatus.

Koolihoone paistab tõepoolest praegugi silma rikkalikult kaunistatud fassaadiga, mille omapära rõhutab jumal teab mis ajast pärinev luitunud Venemaa võidupüha 9. mai plakat. Kindlalt luku taga olevas hoones viib teisele korrusele valgest marmorist skulptuuridega kaunistatud trepp.

Pärast II maailmasõda ja Petseri minekut Venemaa alla sunniti eesti kool hoonest lahkuma. Algul tegutses hoones Pihkva pedagoogiline kool, mis toodi sinna üle sõja ajal purustatud Pihkvast. 1950. aastal see suleti ning seejärel tegutses seal kuni 2000. aastateni internaatkool.

Eesti gümnaasiumi kõrval asub veel ka eestiaegne tiigiga park, kus on siiani näha sinna 1920. aastate lõpus istutatud tammesid.

Eesti gümnaasiumi ja kaitseliidu hoonete juurest paistab Svoboda tänavaga kokku jooksva Gagarini tänava ääres asuv luterlik Peetri kirik, mis oma 41 meetri kõrguse torniga rajatigi omal ajal eesti linnaosa n-ö domineerivaks ehitiseks. Eesti linnaosa suurhoonetest esimesena 1926. aastal valminud gooti-romaani segastiilis punastest tellistest kiriku projekteerisid arhitektid Anatoli Podtšekajev ning kaitseliidu maja autor Boris Krümmer. Luteri kiriku näol polnud tegemist Eestis valdava usu kehtestamisega õigeusklikus Petseris – kohalik luterlik kogukond hakkas kiriku ehitamiseks raha korjama juba XX sajandi alguses. Kahjuks jäi kogu kogutud raha pärast bolševike võimuletulekut kinni Venemaa pankadesse, hiljem toetas ehitust rahaliselt juba Eesti riik.

Vendade Kriisade oreli poolest tuntud Petseri luteri kirik on kasutamiskõlblik, kuid vajab remonti. Korda­tegemine seisab praegu omandivaidluse tõttu. Eestikeelsed jumalateenistused toimuvad kirikus regulaarselt, kuigi kohalikke koguduseliikmeid on 20 inimese ringis. Samuti korraldatakse kirikus aeg-ajalt orelikontserte.

Väga stiilipuhtalt funk näeb välja kiriku pastoraadihoone, mis valmis 1938. aastal arhitekt Ernst Kesa projekti järgi. Kahekordne maja, kus kunagi asus Petseri linnavalitsus, on suhteliselt hästi säilinud. Ilmselt seetõttu, et seal asub juba aastaid kohalik sõjakomissariaat, mis on raatsinud kulutada raha maja remondile.

Kogu seda endist eesti linnaosa ilmestavad veel siiani säilinud eestiaegsed mitmekordsed villad. Villade kerkimine eesti linnaossa oli loogiline, sest seal elasid jõukamad elanikud, peamiselt eestlastest riigiametnikud, äri­mehed ja intelligents. Lisaks eesti linnaosale asub eestiaegseid villasid Petseris ka kesklinnast edelasuunda jääval Riia tänaval.

Enamik säilinud villadest on puidust, osa on üle krohvitud, osa kivist. Heas korras villasid mina ei kohanud. Paljud (eriti puidust) seisavad mahajäetuna. Aga ka need villad, kus veel elatakse, paistsid halvas korras. Pikka pidu Petseri omaaegsetel eesti villadel enam pole.

74-aastane eestlane Mart Kallas on Petseris ilmselt veel viimane, kes elab villas, kus ta sündis. Petseri staadioni kõrval Pesotšnaja tänaval asuva kahekordse villa ehitas 1932. aastal tema isa Voldemar koos vanaisa Jakobiga. Voldemar Kallas oligi ametilt ehitaja, kes ehitas Petserisse mitu maja. Villas on kaks korrust, kummalgi korrusel kolm tuba. Mardi sõnul kõlbab majas elada veel vaid esimesel korrusel. „Juba kõik mädaneb, ei jaksa mina juba ammu seda korras hoida,“ rääkis Eesti kodanikust Mart Kallas, kes on ka Petseri luteri koguduse üks vähestest liikmetest. „Ümberringi elab ka kõik võõras rahvas, lapsed peksavad aknaid sisse.“ Maja pole ka kellelegi pärandada, sest Mardil lapsi pole, nagu polnud ka tema vennal ja õel, kes on juba surnud.

Ühe huvitava eestiaegse arhitektuuri näite, pealegi veel kõige kuulsamalt linnas tegutsenud eesti arhitektilt, leiab veel Petseri linna piirilt Naberežnaja tänavalt Patškovka jõekese äärest. Seal asub keset mõnusat männimetsa 1936. aastal ehitatud 75 voodikohaga maakonna­haigla, mille projekti autor oli kuulus Alar Kotli (Tallinna laululava, tänane presidendiloss Kadriorus, Tartu kaitseliidu maja jm).

Kolmekordsele ilusate proportsioonidega hoonele ehitati Nõukogude ajal juurde suurem korpus, seal on ka praegu haigla. Kotli projekteeritud hoone lõunapoolne osa tundus olevat mittekasutatav, kuid põhjapoolses ja keskmises osas paistsid asuvat palatid. Haigla hoovis paikneb mälestuskivi teisele eestlasele, doktor Georgi Ullele, kes töötas haiglas alates 1944. aastast kuni surmani 1990. aastal. Eesti soost kirurg sündis tänases Ukrainas asuvas Sumõ linnas ning teda mäletatakse Petseris siiani hea sõnaga, millest annab tunnistust ka temanimeline tänav.

Petseri ajalugu uurinud Mare Piho on veendunud, et just eestiaegsed ehitised ja uus (eesti) linnaosa tegid Petserist kui külatüüpi kloostrilinnast euroopaliku linna.

Eesti mõju Petseri linnapildile on tegelikult oluliselt suurem kui ainult eesti linnaosa. Pärast 1939. aasta suurt tulekahju, mis laastas täielikult Petseri kesklinna, jõuti enne Nõukogude võimu tulekut täiesti ümber teha kogu endise vanalinna tänavavõrk: senised kõverad tänavad muudeti sirgeteks, nagu need on tänapäevani. Kuna põlenud majad olid kindlustatud ning kindlustusfirmad maksid kahjud täies mahus kinni, ehitati kesklinna täiesti uut tüüpi eestipärased eramajad.

„Petseri ongi igal juhul peaaegu täielikult Eesti pärand,“ rääkis Mare Piho Sirbile. „Eestiaegne tulekahjujärgne ümberplaneerimine muutis Petserit. Eriti Riia, Tartu ja endise Võru tänavate ilmet, mis enne tulekahju olid külatänavad. Põlenud majade asemele ehitasid linnaelanikud juba uut tüüpi elumajad. Vanalinn on vaid kloostri läheduses osaliselt säilinud. Kogu Petseri on täis eestipäraseid maju. Sellele pole veel tähelepanu pööratud.“

Keset mõnusat männimetsa asub 1936. aastal ehitatud 75 voodikohaga maakonnahaigla, mille arhitekt on Alar Kotli.

3 × Jaanus Piirsalu

Eestiaegse arhitektuuri kõige stiilipuhtamaks näiteks peetakse endist Eesti Panga hoonet, mille arhitekt on Ferdinand Adoff.

Arhitekt Tõnis Mihkelsoni loodud lopsakas neobarokses stiilis gümnaasiumihoone on juba mitu aastat suletud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht