Möödunud aasta detsembris toimus Valga arhitektuuriresidentuuris Vares pimeduse teemal talvekool, mis tõi kokku arhitektid, kunstnikud ja ööhuvilised. Teiste seas väisas piirilinna ka arhitekt, fotograaf ja Lancasteri ülikooli ööuurija Élisabeth de Bézenac, kes tutvustas talvekoolis oma teadustööd ning selle juurde kuuluvat visuaalset „Öönägemuste atlast“, kuhu on koondatud viie aasta jooksul maailma pimedatesse paikadesse tehtud öistel ekspeditsioonidel kogutud materjal.

Kaitsed peagi doktoritööd. Oled olnud lugematutel kordadel ärkvel varaste tundideni, seigelnud öös ja püüdnud tabada öökogemuse eri tahke. Mida oled neist retkedest õppinud?

Iga öövalvur avastab peagi, et öö ei ole midagi püsivat. See on lakkamatult muutuv seisund, mida ei saa lahutada konkreetsest momendist ja paigast. Öö on eriline aegruum, mida saab tõeliselt mõista ainult seal olles, mitte satelliidipiltide, plaanide või kaartide vahendusel. Öine triivimine loob kontakti meeltega, kujutluste ja fantaasiamaailmaga ning distantseerib hetkeks pragmaatilisest mõtlemisest. Ööd ei saa tunnetada sellest osa võtmata: et seda mõista, tuleb sellesse sukelduda kogu kehaga. Öö on hämmastav, maagiline. Öö ja pimedus teritavad meeli, viivad avastusteni enda ja maailma kohta. Seepärast on väga oluline, et linnaplaneerijad ja arhitektid käiksid projektipaigas ka öösel, sest see, mis juhtub pimedas, ei ole nii etteaimatav kui päevane elu. Tõsi, ka päeval juhtuvat ei saa tegelikult ette näha.

Oled öelnud, et linnad peaksid öösiti pimedamad olema. Kuidas on öine linn ajas muutunud?

Varem linnas öistel tänavatel asjaajamist pigem välditi, kuna seal valitses peaaegu täielik pimedus – kui pimedaks läks, mindi koju. XIX sajandil ilmusid esimesed gaasilaternad ja see muutis linna põhjalikult. Tänavavalgustus tõi kaasa uued võimalused ning ööelu, sündis terve rida uusi hooneid: ooperimajad, kabareed, baarid jne. Jõukad inimesed said nüüd ka öösiti lõbustusi nautida, paljud aga pidid seetõttu hakkama öösiti tööd tegema.

Muutus unerežiim: enne moodsa aja tulekut oli tegemist kahefaasilise unega. Ajaloolase Roger Ekirchi kirjelduse kohaselt mindi päikeseloojangul magama ja ärgati kell kolm või neli hommikul mõneks tunniks: palvetati, käidi koos, jutustati lugusid, söödi, seksiti jne. Seejärel mindi jälle magama ja tõusti üles koos päikesega. Rohkem pöörati tähelepanu unenägudele, mida peeti sissevaateks meele teistesse dimensioonidesse. See kõik kadus tööstusajastul ja uni kohandati tootmisprotsessiga. Unetavade ja vaba aja ühtlustamine andis suurema efektiivsuse.

Tehisvalgusega muutus arusaam ööst, sest öösel saab elada samamoodi kui päeval. Kadunud on kontrast pimeduse ja valguse vahel, kadunud on ka eriline ja ürgne öine aeg, mis rõhutab elu tsüklilist olemust. Lühidalt võib öelda, et päevane aeg on pühendatud elatise teenimisele ja osalemisele ühiskondlikus elus. Seevastu öine aeg kuulub indiviidile: see on unistamiseks, õppimiseks, sügavamate suhete loomiseks, puhkamiseks ja tasakaalu taastamiseks.

Kuidas mõjutab pimeduse kadumine ja tähistaeva kahvatumine maailmakogemust?

Mulle väga meeldib mõte Anne Cauquelini raamatust „Linn öösel“(„La ville la nuit“): öö on nagu mets ja päev on nagu linn. Metsas saab ligi elu saladustele. Linn on nagu kanjon või tehisorg, kus oleme keskkonnast eraldatud, kuid kui pimedaks läheb, siis oru seinad ja piirid hägustuvad. Pimedus laseb ka linnas kogeda endisaegset ühendust kosmosega, toob justkui looduse linna tagasi. Kui kustutame tuled, ümbritseb inimest miski muu kui päevases kaubastatud linnas.

Tähistaevas toob terve universumi argisele horisondile. Vanasti pöörati palju tähelepanu Kuu ja teiste taevakehade liikumisele ja sellele, kuidas nad elu mõjutavad, positsioneeriti ennast nii kosmose kui ka teiste olendite suhtes ses maailmas. Tähistaeva vaatlemine tõstab igapäevaelust kõrgemale. Minu meelest on inimestel vaja mingit sidet lõpmatusega, muidu jääme haigeks. Meeled on lakkamatust infovoost pidevalt küllastunud ja pimedust on vaja. Pean oluliseks, et linnas oleks kohti, kus koguneda hämarikus või jälgida päikesetõusu. Tsüklilised loodusnähtused annavad võimaluse paigutada end väljapoole linna ja rutiini.

Kuidas mõjutab pimeduse kadumine ökosüsteeme?

Seda on uuritud, kuigi üsna hiljuti, paljude distsipliinide raames, nagu näiteks neuroteadus, füsioloogia, bioloogia, keskkonna- ja kultuuriuuringud jne. Hakkab kujunema erialadeülene ööteadus, mis näitab, kui võimsalt kujundavad tsirkadiaanrütmid maailma, et valgus ja pimedus käivitavad bioloogilised mehhanismid. Praegu ei mõisteta, kui oluline see on. Mina vaatlen seda veidi teisest perspektiivist: pimeduse kadumisega vaesub öö kvaliteet ja mitmekesisus oluliselt. Öö on inimese argipäeva fundamentaalne etapp, mis elu reguleerib, ja sellisena on see kaotanud suure osa mõjust.

Väitekirjas kirjutad jaanimardikatest ja värelevate tulukeste kadumisest. Täpsusta või laienda palun seda mõtet.

Doktoritöös olen kirjutanud sellest kujundlikult, toetudes Pier Paolo Pasolinile, kes ütles, et jaanimardikate kadumisest veelgi kurvem on see, et hääbub ka mälestus nendest. Ta leidis, et põlvkonnad ei leia enam teineteisega tõelist ühendust, sest nad ei jaga sama reaalsust – paralleel sellega, et nüüdisaegne ühiskond on katkestanud sidemed traditsioonilise eluviisiga. Läbi on lõigatud ühendus millegi väga olulisega. Tõeliselt pimedat ööd ei väärtustata, sest see ei ole tänapäeval kasulik ega produktiivne.

Üleilmastumisega on öö kõikjal üha ühetaolisem. Siiski oled kindlasti kogenud eriskummalisi valguse kasutamise või ööelu viise. Millised on sinu kõige meeldejäävamad öised mälestused maailma eri paigust?

Mulle meenub üks eriskummaline valguselamus Sambias. Pimedus võib seal olla väga sügav, täis sääski, muid putukaid, kummalisi helisid ja hirmutavaid asju. Ümberringi on nii pime, et silmadel hakkab valus. Paaril päeval aastas ilmuvad kõikjale hiigelsipelgad, kes saavad mõneks päevaks tiivad, et leida paariline. Nad kogunevad ümber tulede ja on väidetavalt väga maitsvad. Lapsed ehitavad väikesi laternataolisi valguslõkse ja võistlevad sipelgate kogumises – neile maitsevad need praetult väga.

Teine näide on Mumbaist. Miljo­nid inimesed on koondunud töötama ülerahvastatud poolsaarele ning paljudel pole seal kusagil elada. Neil, kel pole raha ega aega pendelrändeks, tuleb jääda terveks töönädalaks linna ja ööbida tänavatel, kuigi nad pole kodutud ning on päeval ülimalt produktiivsed. Kuna Mumbai ei ole välja arendanud korralikku tänavavalgustust, on paljud linnaosad öösiti väga pimedad ning pimeduse kaitsva loori varjus luuakse tänavatele ja nende soppidesse ajutisi koduseid n-ö mulle, kus elatakse mitteametlikult. Seesugune keskkond leevendab ülekoormatud linnas mõningaid probleeme. Öö annab võimaluse ristkasutada ruume ja varieerida tegevust. Seesugune avaliku linnaruumi ristkasutus aitab Mumbai megalinnal ellu jääda.

Linnades nagu Mumbai, kus avalik taristu on puudulik, on elanikel kombeks tekitada tänavatele vajalikud valgusallikad oma äranägemise järgi. Lääne linnades aga ulatub tänava­valgustus kõikjale, selle kohta on olemas õigusaktid ja standardid.

Jah, Mumbais puudub ühtlane valgustus. Mõned rikkad linnaosad on paremini valgustatud, aga slummides korraldavad inimesed valgustuse ise mis tahes viisil, alates lõketest kuni odavate leedseadmeteni. Nii et teatud mõttes jätab omavalitsuse saamatus inimestele rohkem võimalusi. Lääne linnade elanikud jälle kaebavad, et on sunnitud elama magamistoa aknasse paistva tänavavalgusega. Kes otsustab valgustuse paiknemise üle? See on tõesti oluline küsimus. Valgusel on suur mõju. See võib olla pimestav, pealetükkiv, trotslik, poliitiline ja sümboolne, kuid selle üle ei arutata peaaegu kunagi. Linnas elatakse ülevalgustatud ruumis, millega pole kõik elanikud sugugi nõus, aga selles ei osata isegi probleemi näha. Paljud on tõelisest öökogemusest ilma jäetud.

Kui vaadata, kuidas inimesed valgustavad ja kaunistavad ruume ja maju, iseäranis pühade ajal, siis teeb just individuaalne, mitteametlik valgustus öise linna omapäraseks ja võluvaks. See, kuidas inimesed ise pimeduses valgust loovad, on tihti parim viis: enamasti valgustatakse täpselt nii palju, kui tarvis, ja mitte rohkem. Ma ei ütle, et eeskirjad on täiesti tarbetud, aga ma usun, et loomulik pimedus peaks olema iga elusolendi põhiõigus. Valgustuse üle tuleks arutleda, see peaks olema individuaalse ja kollektiivse valiku küsimus.

Oled osaline olnud loomaks raamistikku öise aegruumi tarvis linnade planeerimisel ja arengustsenaariumide koostamisel. Töötasid välja käsiraamatu, mis on abiks öiste maastike kujundamisel nii planeerimise kui ka arhitektuuri puhul. Mida soovitad ruumiloojatele, keda huvitab öise ruumi kujundamine?

Dark Sky International (https://darksky.org/) on valgusreostuse vastu võitlemise teerajaja ja kõige aktiivsem eestkõneleja. Selle organisatsiooni veebisaidilt leiab palju tehnilisi lahendusi, mida saab rakendada: näiteks lampide katmine, punase/soojema värvispektri kasutamine, sest see pole putukatele nii kahjulik kui sinine, valgusallikate varjamine pimestamise vältimiseks, peegeldatud valguse kasutamine jne. Kuid ma usun, et uus öödisaini sõnavara tuleb alles leiutada ja see ei saa olla ainult valgustehnoloogiakeskne. Olen küsinud paljudelt valgusdisaineritelt, kuidas nad tööd alustavad. Kui võimalik, lasevad nad kõigepealt tuled välja lülitada, lähevad öösel taskulambiga kohale ja püüavad leida midagi, mida linnas esile tuua, midagi, mida päevavalguses ei näe. Tuleks küsida, millist öölugu rääkida. Kõik see on seotud valgustuse kontekstualiseerimisega geograafilises, dünaamilises, materiaalses ja kultuurilises keskkonnas.

Üks asi, mida võiks kaaluda, on loomuliku valguse dünaamiline loomus: päike tõuseb ja keskpäeval on valgus pea kohal, õhtu saabudes on päike madalamal. Magamistoas või eluruumides eelistatakse õhtuvalgust, kuna see on sellel ajal loomulikum. Aga miks pole see samamoodi linnakeskkonnas? Tänavaid valgustatakse ülevalt. Teistsugune valgustus ilmub linnaruumi siis, kui sekkuvad valgusdisainerid või kui inimesed saavad ise oma valgustuse paigaldada.

Minu peamine soovitus ongi minna õue ja tunnetada, milline öö on. Pidage meeles, et see sõltub aastaajast, ilmast, sündmustest jne. Lumi, vesi, jää ja pilved mitmekordistavad öist valguse hulka. Oluline on vaadelda, kuidas materjalid pimedusele ja valgusele reageerivad. Seda olen püüdnud näidata ka oma fotokataloogides, pildistanud kõikvõimalikke materjale, valguse ja varju tüüpe, nende koosmõju ning seda, kuidas need koha ilmet muudavad.

Milliseid materjali iseärasusi võiks lisaks valgusallikatele öise linna kujundamisel arvesse võtta?

Meenub Ühendkuningriigi näide Lake Districtist, mis on üks sealseid metsikumaid piirkondi. Oli väga pime, aga mul ei olnud taskulampi. Tahtsin minna järve äärde, et supelda, ja otsisin meeleheitlikult rada. Kui pimedusega kohanesin, oli rada äkki selgelt näha, aga mitte sellepärast, et see oleks olnud aiaga piiritletud, vaid põllumehed olid põldude vahel kulgeva tee servad niitmata jätnud ja seal kasvasid valged lilled nagu helendavad märgid.

Hollandis on rattateid, mille kattesse on pudistatud väikseid pimedas helendavaid kristalle, sest just rada on see, mida öösel on näha vaja. Tuleb teada, mis on jalgade all.

Olen palju õppinud ka pühakodadest, eriti just Armeenia ja Iisraeli õigeusu kirikutest, mis on väga pimedad. Kreeka kirikute pimedaid nurki kaunistavad hõbegravüürid. Neis ruumides tuleb liikuda küünlavalgel. Värelevad tuled on kombineeritud läikivate esemetega ja see kõik on väga meisterlikult kooskõlas hämarusega. Küütlevad kunstiteosed leevendavad pimeduse kõhedust. On mitmeid võtteid, mis on öörändurile ruumi tajumisel toeks.

Mõned omavalitsused korraldavad igal aastal autovabu päevi. Kas peaks ehk aeg-ajalt planeerima ka valgustusvabu öid? Kui lülitaks kõik tuled välja, taastaks tabula rasa ja vaataks, kuidas täielik pimedus tundub?

Ei ole ilmselt üllatus, et pean seda mõtet suurepäraseks. Viimastel aastatel on selles suunas liigutud, kuigi kahjuks mitte nii radikaalselt. Näiteks Pariisis on valgustust kõvasti vähendatud ja mitmetes Prantsusmaa väikelinnades lülitatakse õhtul kell üksteist tänavatuled välja. Külas, kus elavad mu vanemad, kaebasid inimesed alguses, kuid hakkasid mõne aja pärast pimedust nautima. Sellega kohanemiseks läheb aega ja on vaja ka selgitustööd. Võib-olla on see osa arhitektide ülesandest: aidata inimestel liikuda pimeduse hirmust öö omaksvõtmise ja mõistmiseni, kui palju väärtust see linnakeskkonnale lisab.

Pimedust ei tohiks ka peale suruda. Tegelikult ei ole küsimus isegi pimeduses, vaid selles, et öö on öö, ja mõistmises, et öö on hädavajalik.

Ma kartsin pimedust, kuni öiseid uitamisi harrastav sõber mu Indoneesias öisele jalutuskäigule kaasa võttis. Mind tuli öösse juhatada, et näeksin selle potentsiaali.

Eestis on linnavalgustuse arutelu endiselt tihedalt turvalisusega seotud. Kas pimedusest on tänapäeval saanud luksus, mida saab endale lubada vaid tõeliselt turvalistes linnades?

Jah. Kui kuskil toimub kuritegu, on kombeks see koht tugevalt välja valgustada. Nii võime kehvemates, hooletusse jäetud piirkondades tihti sattuda pimestavasse, räigesse ja pealesunnitud valgusesse. Selline lähenemine loob vaenuliku atmosfääri. Hubased, soojad, meeliülendavad tuled ilmuvad tavaliselt piirkonda, kus kõik on korras. Kui kodusemat lähenemist probleemsetele piirkondadele laiendataks ning valgustamisse suhtutaks suurema hoolega, poleks öine linnaruum sugugi nii vaenulik. See tooks avalikku ruumi ka pimedamal ajal rohkem inimesi, mis on lõpuks kõige tõhusam viis kuritegevust vähendada. Otsustajad ei suuda mõista, et oluline ei ole lampide ega luumenite arv, vaid see, mida valgustatakse ja kuidas valgus ruumi loob. Inimesed armastavad sageli just selliseid öiseid kohti, mis on valgustatud üsna hämaralt, aga hubaselt.

Oled maininud, et määrustes, standardites ja valgustusjuhendites käsitletakse peamiselt tehnilisi ja kergesti mõõdetavaid aspekte ning mõnikord näib, et valgustusse suhtutakse nagu kanalisatsioonitorudesse.

Täpsemalt uurides selgub, kui meelevaldne ja katkendlik on määruste aluseks olev loogika. Geograaf Casper Laing Ebbensgaard on teinud sellel teemal väga huvitava uurimistöö. Ruumi kavandades võetakse harva arvesse valguse sotsiaalset, kultuurilist ja vaimset tähendust. Näiteks küünal laual tähistab intiimset sotsiaalset ruumi.

Kodudes on valgus kui atmosfääri loov vahend tavapärane, ent linnaruumis ei pöörata sellele tähelepanu. Nõnda kujuneb linna öine atmosfäär juhuslikult, pragmaatilistel või ärilistel eesmärkidel.

Üldine ettekujutus linnavalgustusest on iga kümne meetri tagant paigaldatud valgustuspostid. Sellele lisanduvad reklaamplakatid, juhuslik visuaalne karje.

Valguskunstnikul Kerem Asfuroğlul on teos, mis tõmbab tähelepanu pealetükkivale öisele valgusele. „Penumbrella“ kujutab päikesepatareidega vihmavarju, mille allumisele küljele paigutatud leedribad valgustavad selle hoidja nägu. Pildistasin teda selle teosega Londoni Oxford Circusel kõndimas, mis on nagu Times Square, nii äärmuslikult valgustatud, et päikesepatareid laadisid täis isegi öösel. See pole tegelikult isegi enam ainult valgusreostus, vaid pigem meedia- või tajureostus, mis surub peale pidevaid käsklusi, mida teha, osta, süüa, armastada, ja hoiab meid kinni vanas progressiidees.

Nii võib tekkida harjumus ignoreerida kõike enda ümber, sest infot ja sõnumeid on lihtsalt nii palju.

Jah, linnas tihti sulgeme end maailma ees, sest meid häiritakse kogu aeg. Seevastu pimedad ööd maal teevad palju teadlikumaks kohast, ajast, teistest ja endast. Hakatakse päriselt vaatama, sest otsitakse infot, mitte ei püüta end selle eest kaitsta. Maastikus olemine on seetõttu täiesti teistsugune.

Millise mulje on jätnud sulle Tallinn?

Minu mulje pärineb koos Eik Hermanniga peetud seminarist „Salasepitsused pimedusega“ ja on tugevalt mõjutatud EKA tudengite kogemusest. Sellest eksperimendist selgus, kui raske on isegi aasta pimedaimal ajal tegelikult leida linnas ja selle ümbruses kohta, kus oleks pime. Tudengid nägid, kui keeruline on ööle ligi pääseda. Üks grupp vaatles täpsemalt vanalinna ja jõudis järeldusele, et kui tahta säilitada mineviku atmosfääri, nagu säilitatakse vanu hooneid, peaks vanalinnas olema pime. Aga kõikjal on pimestavad tuled. Kultuuripärandi osa peaks olema ka valgus ja pimedus.

Mujal on linnas jälle suured reklaamtahvlid. Tallinn on kohutavalt valgustatud: siin on nii palju valgust, aga valgustuse kvaliteedile ei panda üldse rõhku. Suuri hooajalisi muutusi ei võeta arvesse. Näiteks, nagu ma enne mainisin, peegeldab lumi valgust ja valgustab taevast pideva halli kumaga.

Millest sa praegu vaimustud ja millised on sinu tulevikuplaanid?

Töötan praegu „Öönägemuste atlase“ kallal. Olen vaadelnud ööd ja tõlgendanud seda oma kogemuse kaudu. Nüüd tahaksin luua teadusruumi, et tuua kokku ööhääled. On vaja ühendada jõud, et öö ja pimeduse teemad jõuaksid linnaplaneerimisse, arhitektuuri ja ülikoolide õppekavadesse.

Minu kinnisideeks on saanud öötundide uurimine. Näiteks, mis toimub linnas poole kolmest poole viieni hommikul, nn hunditunnil, mil valitseb sotsiaalne tühjus, suitsiidid sagenevad ja inimene võib leida end meeleheitel. Kuhu on minna peale sageli ligipääsmatute digitaalsete ruumide? Tahaksin koostöös arhitektidega uurida uutmoodi avalikku infrastruktuuri. Millegi selletaolisega katsetasime koos Piibe Kolka ja Natalie Marriga ERMi näituse „Kellele kuulub öö?“ raames, kuhu lõime installatsiooni „Ma kajan“. Kujutlesime avalikku magamistuba, mis on seotud interaktiivse plaadimasina ja koostööl põhineva hilisõhtuse raadiojaamaga.

Tahaksin keskenduda ka õhtuhämarusele ja koidikule ning mõelda, kuidas neid erakordseid hetki linnas tähistada. Kindlasti tahan ma öö ja pimeduse teemat käsitleda elu lõpuni. Siin on palju teha.