Põgeniku ajutine kodu

Merle Karro-Kalberg

Euroopat tabanud sõjapõgenike sissevoolust on kirjutatud poliitilise, ühiskondliku ja majandusliku nurga alt, kuid inimestele elukohtade loomine, tiheasustatud alade kestlik planeerimine, ajutise asustuse puhul ruumi- ja keskkonnaprobleemide leevendamine on ju tegelikult teemad, millega arhitektuuri ja linnaplaneerimise valdkonnas kogu aeg tegeldakse. Kuhu paigutada vajaduse korral suured inimhulgad ning kuidas ehitada kiiresti piiratud vahenditega üles keskkond, on küsimused, millele ruumikorraldamise ja -kujundamise spetsialistid peaksid vastata oskama. Kui ruumiline sekkumine mõnes Brasiilia, Mehhiko või Bangladeshi slummis (see on samuti tihedalt asustatud ülimalt piiratud ressursside ja puuduliku sotsiaalse ja ruumilise taristuga linlik kogum) on rohujuuretasandisse uskuva arhitektkonna seas ammu tuntud tööpõld, siis pagulaslaagritel ja nendega seotud ehituslikel probleemidel on siiani, eriti Euroopas, lastud kuidagi iseorganiseerumise teed minna. Prügimäge meenutavad telklaagrid Serbia-Ungari või Itaalia-Austria piiri lähedal ning Berliini või Brüsseli parkides näitavad riikide üleüldist võimetust pakkuda põgenikele esmaseid elutingimusi ehk vett, jäätmete äravedu ja hügieenitingimusi, taristut, mida arenenud Euroopas endas täiesti enesestmõistetavaks peetakse. Valitsevas kaoses on nähtud ka Euroopa düstoopia portreed.¹

Euroopa, läbimõeldud linnaplaneerimise mudelkontinent, kus hea avalik ruum ja kvaliteetne elukeskkond on need, millest eeskuju võetakse, on põgenikelaagrite planeerimisel, loomisel ja kontrollimisel jäänud kõvasti alla riikidele, millele muidu ülalt alla tavatseme vaadata. Näiteks Türgile või Jordaaniale.

Üldiselt võiks praeguse põgenikevoo ruumiliste probleemidena välja joonistada kolm lahendamist vajavat tüpoloogiat: 1) iseorganiseeruvad telklaagrid, mis risustavad peamiselt Kesk-Euroopa piirialasid ja linnade parke Ungaris, Serbias, Berliinis ja Brüsselis, 2) juba pika traditsiooniga organiseeritud struktuuriga, ajutised, ent siiski kuni 15aastase eluaega põgenikelaagrid nt Türgis, aga ka teistes sooja kliimaga riikides, 3) juba pagulasstaatuse saanutele elukohtade leidmine nende uueks elukohaks määratud riigis.

ÜRO pagulasagentuur (United Nations Refugee Agency, UNHCR) on välja andnud „Erakorralise olukorra käsiraamatu“ („Handbook for Emergencies“), kus meditsiiniliste ja sotsiaalsete aspektide ning kogu protsessi haldamise kõrval on määratletud ka põgenikelaagrite tüübid ning antud juhtnööre, mida laagri planeerimisel ja ehitamisel silmas pidada.² Muu hulgas öeldakse, et massilised isetekkelised välilaagrid on kõige kehvem võimalus põgenikega toime tulla. Need loovad ebasõbraliku keskkonna, seal on hädavajalike teenuste korraldamine kallis ning abipakkujatele ja riikidele kõige keerulisem. Hoiatatakse, et organiseerimata laagreid tuleks kindlasti vältida. Euroopas ollakse aga just sellise probleemi ees ning ruumiliselt pole selle küsimuse lahendamiseks kuigi kindlakäeliselt sekkutud.

Veebilehel „Inimlik ruum“ („Humanitarian Space“) on välja toodud, et riigi julgeoleku tagamiseks on põgenikelaagrite planeerimine ja korraldamine olnud ajalooliselt sõjaväe hallata. Suurte masside majutamiseks paigutati põgenikud seetõttu just sõjaväe kasutuses olnud asumitesse ja hoonetesse: vanglatesse, sõjaväeosadesse ja barakkidesse. Uute laagrite kujundamisel võeti eeskujuks just see sõjaväest pärit tihe, kontrolli all, efektiivne, inimlikku kontakti vältiv keskkond. Nii on siiani eesmärgiks ennekõike kindlustada inimese julgeolek, pakkuda talle ulualust, pagulaslaager pole inimõiguste ega personaalsuse väljendamise koht.³

Eespool mainitud UNHCRi käsiraamatus on toodud ka põgenikelaagri kontseptsioonplaan. Inimese kohta pannakse ette varuda keskmiselt 30–45 ruutmeetrit elamispinda, sinna hulka arvatakse ka väike juurviljaaed. (Eestis oli 2011. aastal statistikaameti andmetel inimese kohta üle 30 ruutmeetri eluruumi, õueala meil elamispinna osaks ei loeta. Minimaalne valitsuse kinnitatud eluruumi norm on 18 ruutmeetrit inimese kohta ja lisaks 15 ruutmeetrit pere peale, ka nende näitajate puhul pole väliruumi arvesse võetud). Põgenikelaagrite eluruumide olulise osana nimetatakse väikest tarbeaeda. Aiandust on tegelikult ka vanades Euroopa linnades kasutatud sotsiaalsete pingete leevendamiseks. Lissabonis kavandatakse migrantide asumitesse linnaaedu täiesti teadlikult, et anda inimestele võimalus päeval õues hõivatud olla, maa ja taimede eest hoolitsemine paneb aluse kogukonnatundele ja kasvatab hoolivust ümbritseva suhtes. Kapsast kõblates üleaedsega jutustama jäädes laieneb suhtlusvõrgustik ja koguneb sotsiaalne kapital. Kreekas tekkisid esimesed linnaaiad just seoses suure majanduslanguse ja kriisiga. Selleks, et leevendada paljude töötute igapäevast frustratsiooni, pandi alus linnaaianduse programmile, millega hoida inimesed eesmärgipärases tegevuses.

Käsiraamatu soovitusel tuleb loodav keskkond kujundada ülalt alla põhimõttel, mis tähendab, et inimesed tuleb kaasata planeerimisse ja ehitamisse ning et ruum peab peegeldama perede vajadusi: lastele mänguplats, vanuritele istumiskohad, aiapidamise võimalus. Soovitatakse anda inimestele signaal, et nemad kujundavad ise oma keskkonna, sest siis hoolivad nad sellest ja hoolitsevad selle eest tulevikus paremini.

Käsiraamatus ära toodud laagri planeerimise skeem on kui ideaalne asumi ja kogukonna planeerimise õpikunäide: seal on ruumi mängida, vaba aega veeta, arvestatakse inimeste individuaalsuse ja päritoluga ning võetakse arvesse ka planeeritava maa-ala maastikulisi tingimusi (reljeefi, taimestikku, veeringlust jne). Kahjuks on jäänud sellised laagrid vaid selle käsiraamatu kaante vahele, päris elus on plasttelgid või merekonteinerid paigutatud tihedalt kõrvuti, loodud keskkond on trööstitu, monofunktsionaalne ja autistlik.

Moodulid ja konstruktsioonid

Ajutise põgenikelaagri planeerimise aluseks ja ühtlasi selle probleemide allikaks on kaks aspekti: võimalikult paljude inimeste majutamine ja väikseim rajamiskulu. Kuna põgenikega seonduvad kulutused ei peegeldu vahetult ja otse majanduskasvus ning vabatahtlikkuse alusel kogutavad vahendid on napid, siis on pilt laagrites üsna trööstitu. Käsiraamatus toodud ideaal on lastud ilmselt läbi päris mitme Exceli tabeli ning tulemuseks on maksimumini ratsionaliseeritud keskkond, üsnagi vastupidine sellele, mida luua soovitatakse.

Mõned katsed olukorda, sealhulgas telklaagri keskkonda just peavarjude läbimõtlemise ja kvaliteedi tõstmisega parandada on siiski tehtud. Rootsi mööblitootja, gigant Ikea töötas UNHCRi palvel välja kokkupandava varjualuse, põgenike majutusüksuse RHU (Refugee Housing Unit), mida loodetakse kasutada 50 000 põgeniku majutamiseks üle maakera. Terasest postkonstruktsioonile kinnitatavatest kergetest Rhuliti paneelidest saab nelja tunniga kokku panna 17ruutmeetrise majakese, mis peab sooja palju paremini kui kile- või kangastelgid ning mahutab kuni viis inimest. Iga varjualune on varustatud päikesepaneeliga ning metallkangast päikesevarjuga, mis päeval valgust peegeldab, öösel aga soojust hütti sisse kiirgab.

Cameron Sinclair vabatahtlike organisatsiooni Inimsõbralik Arhitektuur (Architecture for Humanity) asutaja ja disainibüroo Small Design juht näitas selleaastasel Milano EXPO-l moodulmaja Re:build, mille mõte hakkas idanema Jordaanias. Tellingutest kokkupandav konstruktsioon täidetakse kohaliku materjali, s.o liiva, savi ja kruusaga, mis kaitseb päeval kuumuse, öösel külma eest. Selle katusele saab rajada väikese tarbeaia, varjualust varustab elektriga päikesepaneel. Nii saab ehitada eri suuruse ja funktsiooniga rajatisi (kool, kodu, haigla).⁴

2014. aasta Prizkeri preemia laureaat jaapanlane Shigeru Ban on ehk tuntumaid arhitekte, kes on oma ande põgenike eluolu parandamiseks rakendanud. Rwanda kodusõja järel (1990. aastate keskpaigas ja lõpus) kuulus UNHCRi põgenikelaagri standardvarustusse alumiiniumpostidest konstruktsioonile tõmmatav kiletelk. Kohalikud nägid aga võimalust alumiinium maha müüa ning telkide toestuseks sealtsamast metsast poste raiuda, mis viis sealse looduskeskkonna hävimise äärele.⁵ Ban töötas seetõttu välja pappsilindritest odava ja lihtsalt püstitatava ning transporditava kerge ulualuse. Ja sealtpeale on paberkonstruktsioonid olnud Bani leivanumber. Rwandas sündinud idee edasiarendusena on samalaadseid tarindeid püstitatud Indias, Sri Lankas jm.

Praegust olukorda Saksamaal, kus paljud inimesed peavad privaatse ruumita jagama üht suurt saali, võib võrrelda Jaapani 2011. aasta maavärina järgse ajaga. Shigeru Ban disainis papptorudest ja kangast ruumi liigendamise süsteemi, mille abil loodi elementaarne personaalne sfäär. Kummaline, et seda lihtsat, kuid nii mõnegi privaatsusprobleemi lahendamisel asjakohast võtet pole Euroopa põgenikekeskustes kasutatud. Praegune Saksamaa lahendus, kus palju voodeid on asetatud tihedalt üksteise kõrvale, meenutab pigem koonduslaagrit või loomalauta, mitte inimestega vähegi arvestavat keskkonda.

Septembri alguses peetud Tallinna arhitektuuribiennaalil oli oma uurimistöö konstruktsiooniga „Kaaslinn“ („Paracity“) väljas ka Soome arhitekt Marco Casagrande. Lihtne kuubi moodul (6 × 6 × 6 m) on kergesti kohandatav kõikvõimalike oludega, üksteise peale ja kõrvale asetatuna saab Lego klotsidena kokku panna vajadustele vastava suurusega linna. Selle lihtsa, peaaegu naiivse konstruktsiooni eelis nt merekonteineritest või muudest standardiseeritud ehitusühikutest loodud elukohtade ees on paindlikkus ka isikliku ruumi loomisel. Kuupja konstruktsiooni saavad inimesed oma eelistustest, võimalustest ja vajadustest lähtuvalt ise katta. Ja kuigi „Kaaslilnna“ lahendus on üsna püsiv ning pole otseselt mõeldud ajutiste olukordade (nagu nt põgenikelaagrid) lahendamiseks, on see ehk sobiv näide, kuidas mõelda edasi, kui ajutine olukord möödub ning on kiiresti tarvis palju uut elamispinda.

Ehk lahendab nõudluse kärmelt püstipandavate ja odavate varjualuste/elamispindade/majade järele ka hoogsalt arenev 3D-printimise tehnoloogia.

Kas kummituslinnade võimalus?

Põgenikelaager, olgu siis korraldatud või korraldamata ruumilise planeeringuga, on ajutine elukoht. Neile, kelle asüülitaotlus heaks kiidetakse, peavad Euroopa riigid, sealhulgas Eesti, leidma uue püsiva elukoha. Pagulased, veidi üle viiesaja inimese, kelle me vastu võtame, ei põhjusta uute linnaosade teket nagu Lasnamäe ega avalda linnamaastikule isegi nii ulatuslikku linnaehituslikku mõju nagu Tallinna sotsiaalmajade ehitamise programm, kuid see, kuidas ja kuhu pagulased majutada, tuleb siiski läbi mõelda. Kuna Eestisse tuleb siiski väga vähe inimesi, on ka nende ühiskonda sulatamine kergem kui võib-olla Saksamaal, kus juba uusi elamualasid planeeritakse ja Eesti puitmajatootjailt hooneid tellitakse. Meie saame paigutada siia saabuvad inimesed laiali üle Eesti, siinse ühiskonna keskele. Nii toimib ehk keele- ja kultuurikümblus tõhusamalt. Pagulaste vastuvõtmise eest vastutava sotisaalministeeriumi kodulehel on välja toodud riiklik seisukoht majutamisküsimuses: pagulasstaatusega inimesi ei panda elama eraldi majutuskeskustesse, vaid neile leitakse sobiv elukoht omavalitsuste sotsiaalpindadel või vabalt üüriturult. Paljud omavalitsused on juba ka ajakirjanduse vahendusel teada andnud, et neil sobivaid eluruume pole või siis hoitakse need kohalikele abivajajatele. See on võidujooksule kihutanud kinnisvaraettevõtted, kes otsivad oma tühjalt seisvatele üüripindadele rakendust. Ja ehk ongi see tühjaks valguvate Eesti väikelinnade, näiteks Valga võimalus tõusta taas elule ja vältida kummituslinnaks muutumist?

1 Miguel Urban, A Refugee Camp in The Brussels Financial District: A Portrait of European Dystopia – Huffington Post 28. IX 2015.

2 UNHCR, Refugee Resettlement: An International Handbook to Guide Reception and Integration.

3 The Problem With Refugee Camps (Architecture, Design, Planning). – Humanitarian Space, veebileht

4 This Low-Cost Refugee Camp Architecture Is Made From Sand. – Fastcoexist, veebileht.

5 AD Editorial Team, The Humanitarian Works of Shigeru Ban. – ArchDaily, veebileht.