Pole maja, pole probleemi

Kui 18 aastat tagasi oli ehitatud kultuuripärand saanud taas nähtavaks, siis praegu näib, et taluarhitektuuri säilitamine on vaid omaniku mure.

ELO LUTSEPP

9. oktoobril jõudis avalikkuseni teade, et muinsuskaitseamet (MKA) lõpetab ajaloolise taluarhitektuuri toetusmeetme.

2025. aastal väheneb muinsuskaitseameti kaudu jagatavate toetuste kogueelarve keskmiselt viis protsenti. Selle asemel et kärpida ühtlaselt kõiki toetusvoorusid, lõpetab amet alates järgmisest aastast mittekaitsealuse ajaloolise taluarhitektuuri toetused. Taluarhitektuuri toetusmeede oli mõeldud ajalooliste talude, mis on küll väga väärtuslikud, kuid ei ole riikliku kaitse all, korrashoiuks. Ümberkorralduste eesmärk on kärpida võimalikult vähe kinnismälestiste – ehitismälestised, ajaloomälestised jne – omanikele mõeldud toetust.

Muinsuskaitseameti põhiülesanded lähtuvad selgelt muinsuskaitseseadusest, mille eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus, kuid MKA ülesanded piirduvad ehitatud pärandi puhul siiski vaid kultuurimälestiste ja muinsuskaitsealade ning neid ümbritsevate kultuuriväärtusega keskkondade säilitamise ja kaitsega. Nii et praegu on tegu igati loogilise sammuga ning õnneks on selle otsuse juures tunnistatud, et meie säilinud ajalooline taluhoonestus on väga väärtuslik. Teemal on ikkagi mitu tahku.

Renoveerimine

Eesti nagu teisedki Euroopa Liidu riigid on võtnud selged kohustused kliimamuutuste leevendamiseks, sh süsinikuheitmete vähendamiseks, ja üks neist on laiaulatuslik renoveerimine. Ka Eesti vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskus annab sellesse protsessi märkimisväärse panuse teadusarendusprojekti „LIFE IP BuildEST“ kaudu, töötades välja renoveerimislahendusi eramajadele, sh säärastele ajaloolistele taluhoonetele, mis on väärtuslikud, kuid mitte kaitse all.

Teeme väikese tagasivaate. 2006. aastal kinnitati kultuuriministeeriumi valdkonna arengukava 2007–2010 „Maa-arhitektuur ja -maastik. Uurimine ja hoidmine“.

Ma ei hakka seda arengukava ümber jutustama, seda saab igaüks lugeda vabaõhumuuseumi välja antud toimetiste esimesest numbrist, mis on kättesaadav ka veebis. Arengukava täideviijaks määrati Eesti vabaõhumuuseum.

Mõistega maa-arhitektuur tähistatakse arengukavas kogu ehitatud keskkonda, mille on loonud väljaspool linnu põllumajandusega, hiljem ka muude elualadega tegelev maarahvas. Selle vanemasse kihistusse kuuluvad peale taluehitiste ka külade ja alevike ühisotstarbelised ehitised – näiteks koolid, vallamajad, seltsi- ehk rahvamajad, kõrtsid, poed, pritsikuurid – ja tööstushooned, näiteks veskid, meiereid, töökojad. Hiljem kapitalismiajastul arenesid maal väiksemad tööstus- ja raudteeasulad, mis oma olemuselt asuvad linna ja maa vahepeal. Nõukogude ajal ehitati maale suurel hulgal ühismajandite, samuti muude institutsioonide hooneid ning isegi terveid asumeid.

Olgu märgitud, et 2006. aastal oli riikliku kaitse all ehk mälestise staatuses vaid 49 taluelamut: 22 rehemaja, 26 lahuselamut, üks Ruhnu pikkmaja. Praeguseks on siia loetellu mõned taluehitised lisandunud ja üks rehemaja ka hävinud.

Arengukava üldeesmärk oli uurimise, väärtustamise ja hoiu, sh korrastamise, kaudu säilitada Eesti maa-arhitektuuri ja maastike omapära. Selle saavutamiseks oli vajalik toetada uurimisstrateegia ja -metoodika väljatöötamist, maa-arhitektuuri ja maastike kui terviku uurimist ja pikaajalist jälgimist, et fikseerida toimuvad muutused, maaehituspärandi andmebaasi loomist, valdkonda populariseerivaid tegevusi, maaehituspärandi omanike nõustamissüsteemi loomist, maaehituspärandi säilitamiseks vajalike toetusmeetmete väljatöötamist ja rakendamist ning traditsiooniliste ehitusoskuste edasiandmist.

Kõige muuga on Eesti vabaõhumuuseum tegelenud ka pärast vastava arengukava lõppu seniajani, vaid toetusmeetmete väljatöötamisega jäime jänni, sest juba 2007. aastaks oli jõutud riigi tasemel seisukohani, et eraomandis oleva kinnisvara parendamist ja seeläbi kinnisvara hinna tõusu riik ei toeta.

Renoveerimine

Praeguseks pole olukord eriti muutunud. MKA jagatud väärtusliku taluarhitektuuri toetuse (rahvakeeli katusetoetuste) abil jõuti aastatel 2019–2024 toetada üle saja ajaloolise taluelamu katuse ehituse. Neist vaid mõni üksik hoone oli ehitusmälestis, umbes pool neist majadest on meie kultuurile ainuomased rehemajad.

Jõudnud ringiga tagasi renoveerimislaine juurde, on selge, et üliinimlikus püüdes renoveerida 2050. aastaks kõik elamud C-energiaklassi, oleme endale näppu lõiganud, ehkki juba eesmärki püstitades võeti arvesse, et selleks ajaks on kasutusest väljas 20 protsenti praegusest elamufondist – lammutatud on mittevajalikud korterelamud ja tühjaks on jäänud teadliku häbiväärse regionaalpoliitika tõttu suur hulk ajaloolisi eluhooneid. Pole maju, pole probleemi. Seega, mida vähem on ajaloolisi hooneid, mida ei kaitse ei muinsuskaitse- ega planeerimisseadus, s.t millele ei kehtestata ehitusseadustikus vastavaid leevendusi, seda lihtsam on täita eesmärgiks seatud suurejoonelist ülesannet.

Ummikseis

Mitmed huvigrupid, sh Eesti ICOMOS, Eesti vabaõhumuuseum jmt on püüdnud taotleda leevendust ka ajaloolistele väärtuslikele hoonetele laiemalt. Eelmise aasta lõpus jõuti Lahemaal toimunud seminaril pärandi määratlemisel aastani 1960 ning sõnastati täiendus, et leevenduse alla kuuluksid ka enne 1960. aastat ehitatud hooned, mille olemust või välisilmet energiatõhususe miinimumnõuete täitmine muudaks suurel määral.

Ligi aasta kestnud vaidlus, kas ja kuidas ümberkujundamisel olevas ehitusseadustikus anda leevendusi pärast mälestiseks tunnistamist või muinsuskaitse- ja miljööväärtuslikul alal ning rahvusparkides asuvatele ajaloolistele kultuuriväärtuslikele hoonetele, on jõudnud ummikusse. Seda eelkõige asjaomaste ministeeriumide juristide tõttu. Kliimaministeerium leiab, et vanade majadega peaks tegelema muinsuskaitseseaduse (mis on praegu samuti muudatusteks avatud) alusel kultuuriministeerium, eespool juba toodud seaduse sõnastus sätestab aga selgelt, et MKA jääb ka edaspidi tegelema vaid mälestiste ja neid ümbritsevaga. Pealegi leiavad mõlemad osapooled, et iga hoone puhul erandivõimaluse läbivaatamine tooks kaasa tohutu halduskoormuse kasvu ning kahtluse alla seatakse ka vastavate ametnike pädevus selliste otsuste tegemisel.

Ettepanekud ehitusseadustikku täienduse tegemiseks on siiani tagasi lükatud. Ametlikus keelepruugis kasutatakse palju segadust tekitavaid termineid nagu „kultuuripärandiga hooned“ (mis need on?) või Kredexi toetusmeetmete puhul „kultuuriväärtusega hooned“, mis siis kohe on lahti seletatud, et need peavad olema ehitis- või ajaloomälestised või asuma muinsuskaitsealal.

Tegelikult polegi vaja vaielda, sest meie seadustes on juba sätestatud, mida tähendab mõiste „kultuuriväärtusega hooned“. Nimelt on juba 2007. aastal riigikogus vastu võetud kultuuriväärtuste väljaveo, ekspordi ja sisseveo seadus, mille teise paragrahvi esimese punktis on sätestatud, et seaduse mõistes on kultuuriväärtused järgmised ajaloolise, arheoloogilise, etnograafilise, kunstilise, teadusliku või muu kultuurilise väärtusega asjad nagu Eestis asuvad hooned või nende osad ning arhitektuuridetailid ja manused, mis on vanemad kui 75 aastat …

Miks me siis vaidleme? Ja mida tähendaksid need erandid meie ajalooliste taluhoonete, aga mitte ainult – nimetame seda veidi laiemalt väärtuslikuks maa-arhitektuuriks – omanikele?

Muudetavas ehitusseadustikus (§ 62. Kohaldamisala) püütakse sõnastada leevendused energiaklassi saavutamiseks rekonstrueeritavatele hoonetele. Leevenduse kohaldamine tähendab, et põhjalikult rekonstrueeritav olemasolev hoone peab rekonstrueerimise järgselt saavutama rekonstrueerimisele eelnevaga võrreldes vähemalt ühe energiaklassi võrra parema tulemuse. Seega laieneksid leevendused üld- või detailplaneeringu alusel miljööväärtuslikule alale jäävatele või väärtusliku üksikobjektina määratletud hoonetele; hoonetele, mis on tunnistatud mälestisteks, asuvad muinsuskaitsealal või kuuluvad UNESCO maailmapärandi nimekirja muinsuskaitseseaduse alusel, rahvusparkide ehitised looduskaitseseaduse alusel ja mille olemust või välisilmet muudaks suuresti energiatõhususe miinimumnõuete täitmine.

Stardipakk C-energiaklassi saavutamiseks 1960. aastate kortermajadele ja 150aastastele rehemajadele on asetatud ebavõrdselt ühele joonele.

Kui 18 aastat tagasi oli ehitatud kultuuripärand väljaspool suuri linnu saanud taas nähtavaks ja mõisteti, et kui me ise seda ei hoia, siis ei tule keegi kuskilt väljast seda tegema, siis nüüd on tuuled pöördunud. Arengul on oma seaduspära ja reeglina liigub see ikka spiraalselt. Ma pole küll hädakraaksuja, aga kõhutunne ütleb, et lähiajal on sel teemal veel halbu uudiseid oodata.

28. – 29. oktoobril toimub arhitektuurimuuseumis ja vabaõhumuuseumis rahvusvaheline konverents „Pärandkodud rohepöörde tuules“, mille keskmes on Euroopa, sh Eesti, ajaloolised hooned rohepöördes ning muinsuskaitsealuste eluhoonete energiatõhususe parandamine. Oma kogemusest räägivad Euroopa riikide eksperdid. Ehk saame sealt enam inspiratsiooni. Euroopa Liidu direktiiv annab ju igale Euroopa riigile õiguse ise otsustada, kuidas oma ajalooliste hoonetega toimida.

Elo Lutsepp on Eesti vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse projektide peaspetsialist ja ICOMOSi Eesti juhatuse liige.