Põnevaim Soome arhitekt, kellest te midagi kuulnud pole

Erik Bryggmani teatakse pelgalt Alvar Aalto kaasaegsena, kuigi funktsionalismi teerajaja Bryggman oli ainus arhitekt, keda Aalto nägi kui võrdset.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Näitus „Põhjamaiselt karge. Arhitekt Erik Bryggman“ arhitektuuri­muuseumis kuni 23. II. Kuraator Mikko Laaksonen (Bryggmani instituut, Turu), graafiline disainer Noomi Narjus.

Arhitektuurimuuseumi sarikate vahele peidetud näitus tutvustab veel mõnel nädalal Soome tipparhitekti Erik Brygg­mani (1891–1955) loomingut. Soomerootsi päritolu arhitekti projekteeritud teoseid peetakse Soomes lüliks klassitsismi ja funktsionalismi vahel. Maailma arhitektuuri ajaloo kontekstis kiputakse Bryggmanist aga kirjutatama kui Alvar Aalto kaasaegsest, kes oli kui trepiaste suure arhitekti arenguteel. Aalto ise tunneks sellest kahtlemata pahameelt, tema biograafi Göran Schildti sõnul oli Bryggman ainus arhitekt, kelles Aalto nägi võrdset.

Erik Bryggmani loomingus on raske määrata midagi kõrgajataolist. Praktiseerimise algusest elutee lõpuni saatsid arhitekti projekte ja ettevõtmisi edu ja tunnustus. Siinjuures peab mainima, et enamiku töid võitis Bryggman ausalt, konkursi kaudu. Ta võttis vastu eripalgelisi tellimusi, kavandades nii villasid, sakraalehitisi, tööstushooneid kui ka avalikke ehitisi. Oma teeneid pakkus ta nii soome kui rootsi keele kõnelejatele, hoidudes võimalikust rahvuse eristamisest. Kodulinnas Turus sai ta hästi läbi nii linnaarhitektide kui ka ehitusinspektoritega, oli linna fassaadinõukogu esimene esimees ning pälvis ajakirjanikelt austava tiitli – Turu Engel (Helsingi XIX sajandi linnaehitusse panustanud legendaarse arhitekti Carl Ludvig Engeli järgi).

Oma büroo lõi Bryggman 1923. aastal, seitse aastat pärast kutsetunnistuse saamist. Tegu oli klassikalise härrasmehest arhitekti bürooga, kus valitses vaikus ning standardseks töörõivaks peeti valget kitlit. Korraga oli palgal 5–8 assistenti, kes tegelesid peamiselt plaanistamise ja kavandite viimistlemisega, üks valmistas ainult makette. Bryggman eelistas enda kõrvale teisi arhitekte mitte palgata, töötades ise oma kavandid detailideni läbi.

Bryggmani puhul võib kiiduväärsena välja tuua tema egalitaarset lähenemist projektidele. Ta võis saada tellimuse suvilale või pangahoonele, ikka kohtles ta neid samaväärselt. Arhitekt oli kliendile usaldusisikuna alati olemas nii joonestamislaua taga kui ka ehitusplatsil. See tõi kaasa olukordi, kus sama isik tellis hoone nii ettevõtte juhi kui ka eraisikuna. Disainiprotsess oli alati kolmes etapis: esimene kavand 1 : 100 mõõdustikus, lõplik kavand 1 : 50 mõõdustikus ja viimaks modelleeriti hoone alati maketina. Makettidest on arhitektuurimuuseumi jõudnud kolm pärli.

Bryggmani karjäär algas stilistiliselt klassitsismis. Iseseisvus- ja kodusõjast väljunud oli Soome minetanud keisririigiaegsed arhitektuuriideaalid. Nende asemel oodati hoonetelt rahulikkust ja korrapära, mida vürtsitati klassikaliste detailidega. Bryggmani Turusse projekteeritud kortermaju peetakse selle perioodi tähtsaimateks teosteks. Peale nende kavandas Bryggman sel ajal mitmed näitusel näha olevad villad, kus katsetab kohati juba funktsionalistlikke elemente ja tehnikaid.

Brahenkatu 9 kortermaja Turus (1923–1924) on ideaalne Bryggmani klassitsismi näide. Kallakule rajatud viiekorruseline kortermaja rabab maitsekuse ja asümmeetria kasutusega. Nelja ülemise korruse aknad on õrna raamistusega, elavdades tagasihoidlikku fassaadi. Alumise korruse aknad on arkaadidena kulgevates petikutes ja annavad hoonele linliku ilme. Hoone tähtelement on tänavale ulatuv muljetavaldavalt mänguline topeltsammastikuga sissepääs, mis paikneb fassaadi keskteljest natuke vasakul. Asümmeetriline asetus mahendab hoone ranget ilmet, muutes ta tänavapildi orgaaniliseks osaks. Vähese dekooriga linnamajal mõjub klassikaline arhitektuurikeel austusavaldusena keskklassi eluviisile.

1927. aastal saabus Turusse Alvar Aalto, kes leidis Erik Bryggmanis endale hea sõbra ja stimuleeriva koostööpartneri. Koos arutati Bauhausi funktsionalismiideid ja asuti otsima võimalusi nende rakendamiseks. Võimalus selleks tuli Turus 1929. aastal toimunud tööstus-kaubandusmessiga. Koos disainiti messi hooned, põhiplaan, reklaam jm, rõhutades standardiseerimist. Nii teostasid kaks arhitekti funktsionalistlikke põhimõtteid gesamtkunstwerkilikus vaimus. Seda aasta enne Stockholmi messi, mida üldiselt peetakse põhjamaade funktsionalismi stardipunktiks.

1930ndatel pühendus Bryggman funktsionalismile. Vierumäki spordiinstituudi peahoone Heinolas on bauhausiliku funktsionalismi stiilipuhtamaid näiteid mitte ainult Soomes, vaid kogu maailmas. Sampo kindlustusseltsi maja Turus on Soome modernismi klassika oma läbimõeldud ruumi-, materjali- ja vormikasutusega.

1940ndate alguses kavandas Bryggman elu tähtsaima projekti, Ülestõusmise kabeli Turu surnuaial. Projekti nimetuse „Sub specie aetenaris“ (igaviku vaatevinklist) laenas arhitekt Spinozalt. Kabelist sai Bryggmanile sügavalt isiklik projekt, kus põimis nii klassitsistlikke, antiikseid, rahvusromantilisi kui ka bauhausilikke elemente, et saavutada metafüüsiline ruum, sild teispoolsusega. Et hoone ehitus jäi Teise maailmasõja ja Talvesõja aega, langes sellele surma vari. Peasissepääsu reljeefide skulptor Ennu Okka langes sõjas, altarimaali tellimuse saanud Aarne Niinvirta suri tuberkuloosi ja nälga. Ka pidi Bryggman materjalipuuduse tõttu korduvalt projekti ümber tegema. Neist tagasilöökidest hoolimata valmis kabel 1941. aastal ja sai kohe armastatud ehitiseks. Bryggmani oskus ühendada eri ajastute arhitektuurielemente modernistlike disainilahendustega teeb ehitise ajatuks. Ülestõusmise kabel kiirgab vaikset pühadust ja ajatut rahu, säilitades sellegipoolest intiimsuse. Lisaks veenis kabel Soome avalikkust, et modernismil on sakraalarhitektuuris oma koht. Näitusel jalutajale torkab tema kirikuehitiste puhul silma sarnasus 1990ndate Eesti sakraalarhitektuuriga, näiteks tänapäeva kirikuinterjöörist tuttavad potitaimed tõi Põhjamaades esimesena kirikusse just Bryggman.

Näitus on kahjuks ruumikitsikuses. Rotermanni soolalao pööning ei luba kasutada suuri makette ega fotosid. Sellest tingitud referatiivne formaat kannatab siiski kriitikat – selged infotekstid, suuresti Brygg­mani esiuurija pildistatud fotomaterjal ja katusealune intiimne ruum loovad arhitekti loomingu käsitlemiseks pasliku õhkkonna. Näitus mõjub kui isutekitaja ning annab hea põhjuse tuleval suvel Turu-arhitektuuriretk ette võtta.

6. II kell 18 toimub arhitektuurimuuseumis kuraatori, arhitektuuriajaloolase Mikko Laaksoneni tasuta loeng Erik Bryggmani elust ja loomingust.