Putukaväila installatsioonid ühendavad looduse ja linna

„Kohasumin“ kinnitab, et pealinna linnaruumikunst ei koosne vaid monumentidest ja grafitist.

KATI OTS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Putukaväila installatsioonivõistluse „Kohasumin“ võitjad

Põhukabel“, Eneli Kleemann, Katariina Mustasaar, Lill Volmer, Mia Martina Peil, Marie Anette Veesaar (Arhitektibüroo Peil)

Roo“, Triin Vallner, Ko Ai

Avaliku hääletuse võitis „Liikidevaheline ristmik“, Nabeel Imtiaz, Paulina Schroeder, Augustas Lapinskas, Christian Hörner (EKA urbanistikatudengid)

Žürii märkis ära „Punutise“, Laura Linsi ja Roland Reemaa (LLRRLLRR)

Kavandid aadressil https://www.putukavail.ee/kohasumin

Alustuseks Putukaväilast. Mis see siis ikkagi on ja kus asub? Kas see on juba olemas? Kui pole, siis millal valmis saab? Need küsimused kipuvad ikka seoses Putukaväilaga korduma. Küsitakse muidugi ka seda, miks omatahtsi vohavat loodust linnas üldse vaja on. Kõik need küsimused on põhjendatud, sest ühe suure lineaarpargi loomine on mahukas projekt, mis võtab palju aega ja mida tuleb kavandamise ajal ühtlasi rajada. Proovin seega Putukaväila olemust ja valmimist selgitada.

Putukaväil on endisele raudteetammile kavandatav kuut linnaosa läbiv lineaarpark, Tallinna uus roheline selgroog. Pikalt kasutuseta seisnud raudteetammi ääres on välja kujunenud ainulaadne keskkond, kus tehislik põimub looduslikuga. Uue pargi loomisega mõtestatakse ümber harjumuspärane linnapargi kuvand. Kokku pannakse kõik see väärtuslik, mis on Putukaväila trassile ajaga ise tekkinud, lisada elurikkust ja rohelist maailmavaadet kandvaid liikumisviise. Visiooni elluviimisele aitavad kaasa laiapõhjalised uuringud ning uudsed ruumiplaneerimise meetodid ja taktikad.

Tallinnas on n-ö halli ja rohelist linnaruumi planeeritud paralleelselt, mistõttu konkureerivad tänavad ja haljastus pahatihti samale ruumile. Seekord on vastupidi, raudteetaristu on hea võimalus luua täiesti uus ja ainulaadne rohekoridor.

Kalamajast Hiiuni. Putukaväil puutub kuude Tallinna linnaossa ning kulgeb Kalamajast Hiiuni. Uue lineaarpargi mõtteline telg on juba ammu raudteetammi kujul olemas olnud, kuid siiani ei saanud sellele raudteerööbaste ja kõrgepingeliinimastide tõttu igal pool ligi. Praeguseks on õhuliinid viidud osaliselt maa alla ja suurt osa Putukaväila trajektoorist katab jalg- ja jalgrattateede võrgustik. Linnaruum, mida Putukaväil läbib, on vaheldusrikas ja teekond meeleolukas, seda ilmestavad mitmekesised looduskooslused: liigirikkad niidud, alvarid ja linnametsad. Elurikkuse hoidmine ja toetamine ongi Putukaväila keskne väärtuspõhimõte. Tundub, et looduskeskkonna mõttes on kõik hästi ja palju juba olemas, kuid linn on mõeldud ka inimestele ja just sellest vaatepunktist jääb mitmekesisusest puudu. Küsimus on, kuidas kujundada jalg- ja jalgrattatee juppidest ning eriilmelistest keskkonnatükkidest terviklik park, mis pakub vaatamisväärsusi ja tegevusvõimalusi inimestele nii, et ei pea elurikkuse osas kompromisse tegema.

Putukaväila projekti iseloomustab nii strateegiline kui taktikaline lähenemine: samaaegselt töötatakse tervikut hõlmava ruumivisiooni ja ruumi sekkumise võimalustega. Visiooni elluviimine eeldab suuremaid investeeringuid ja seega etapiviisilist realiseerimist. Taktikalised sekkumised saab kiiremini ellu viia.

„Roo“, Triin Vallner, Ko Ai.

Kuna endise raudtee ala on suur ning ruumilõikude iseloom erineb, siis laias laastus ja samade kujunduspõhimõtetega uuele lineaarpargile läheneda ei saa. Seega oleme Putukaväila jaotanud osadeks, mis on linnaruumiliselt ja looduslikult juba välja joonistunud: Kopli kaubajaam, Paavli, Pelguranna, Merimets, Mustjõe, Veskimetsa, Väike-Õismäe, Astangu ning Vana-Mustamäe ja Hiiu. Nii on tervikuga mõttekam ja lihtsam tegeleda.

Esimesed kolm ruumilõiku on visioneerinud Kino maastikuarhitektid ja praegu projekteeritakse Pelguranna garaažide vahelist parki, mis valmib Euroopa rohepealinnaks olemise aasta jooksul 2024. aastaks.

Pelguaia kogukonnaaiale on koostatud maastikuarhitektuuri projekt (Franchi+Associati), millega lahendatakse rendiaiamaade paiknemise küsimus. Seda projekti hakatakse ellu viima lähiajal. Linn koos Brand Manuali teenusedisaineritega töötavad praegu välja ühisaia mudelit, et aiamaade rentimine parimal moel käivitada ja käigus hoida.

Väil läbib Merimetsa kohaliku omavalituse tasandi kaitseala ja selle lõigu eskiislahendus on valminud maastikuarhitektuuribüroos Sfäär Planeeringud. Eskiisiga lahendatakse muu hulgas katkestus (nii ruumiline kui tunnetuslik), mille põhjustab Paldiski maantee liiklusmagistraal. Mustjõest Hiiuni kulgeva ala põhihäda on monotoonsus. Selle kallal töötavad praegu AB Artes Terrae maastikuarhitektid. Eskiisprojekti eesmärk on tõsta ala ruumilist mitmekesisust haljastuse, puhkealade ja liikumisvõimalustega.

Väiksemaid ruumisekkumisi, nagu infotahvlid, väikevormid ning kohalike elanike eestvõttel sündinud projektid, sealhulgas näiteks Putukaväila mesilad, lisandub järk-järgult ja pidevalt.

Putukaväila suurim kitsaskoht on eriilmeliste ruumiosade mõtteline ühendamine, sest väila hakivad mõtteliselt ja ruumiliselt tükkideks magistraalid: Paldiski maantee, Ehitajate tee, Akadeemia tee, Kadaka tee ja teised. Olukorra lahendamine tähendab tänavaruumi demokraatlikumat ümberjaotamist liikumisviiside vahel. Selle saab ellu viia tasapisi ja aegamööda nimetatud tänavate ümberehitusprojektidega. Putukaväila sidusust parandab kiiresti elluviidav vahelahendus on Disainiosakonna loodud viidasüsteem. Lineaarpargi läbijuhtimiseks Kopli kaubajaamast koostas Tallinna ruumiloome kompetentsikeskus plaani, mille elluviimise võimalusi arutatakse praegu Eesti Raudteega.

Putukaväila kontseptsioon on paindlik ja pidevas arengus, seda mõjutavad nii linnaruumi areng ja trendid kui linlaste muutuvad soovid ja vajadused. Seetõttu ei oska keegi tegelikult öelda, millal Putukaväil lõplikult valmis saab, ning see pole ka kõige olulisem. Avatud protsessi, koostööprojektide ja ideede katselaborina on Putukaväil mõttemallide muutmise platvorm, kus uuritakse, milline on linna ja looduse sümbioos. Äsja kuulutasime välja installatsioonivõistluse „Kohasumin“ võitjad. Mõned installatsioonid valmivad autorite ja linlaste koostöös ja suvel saab koos Putukaväila meeskonnaga neid ehitama tulla.

Miks oli vaja installatsioonivõistlust? Linnaruumikunst on muuhulgas taktikaline kohaloomemeetod. 2021. aastal koostas rakendusliku antropoloogia keskus Putukaväila ruumitaju ja -kasutuse uuringu. Seal on välja toodud, kuidas Putukaväila rohekoridori praegu kasutatakse ja tajutakse ning millised on sealse ruumi kitsaskohad. Ühe puudusena toodi välja ühetaolisus ja monotoonsus. Installatsioonidega soovime seega elavdada üksluiseid Putukaväila lõike ning tugevdada ruumilõikude identiteeti ja luua kohatunde. Installatsioonivõistlusest jätsime teadlikult välja Putukaväila Põhja-Tallinna osa, kus selliseid murekohti on vähem ning nendega, mis on, juba tegeletakse.

Installatsioonide üks eesmärk on ühendada Putukaväila ruumiosad, luua tervik ja ühendada lõigud, kus Putukaväila põhitelg lõikub suuremate tänavatega. Putukaväila kasutajad tundsid puudust atraktiivsetest vaadetest, tegevus- ja peatumiskohtadest ning üleüldse vaheldusrikkamast ruumist. Puudust tunti huvipunktidest ja niisama olemise aladest, kohtadest, kus saaks aega veeta ilma tarbimissurveta.

„Liikide ristmik“, Nabeel Imtiaz, Paulina Schroeder, Augustas Lapinskas, Christian Hörner.

„Põhukabel“, Eneli Kleemann, Katariina Mustasaar, Lill Volmer, Mia Martina Peil, Marie Anette Veesaar.

Mida võistlusega saada lootsime? Võistlusega lootsime saada kolm kohaspetsiifilist, keskkonnateadlikku ja kohalike elanikega arvestavat nüüdisaegset installatsiooni. Vormi, kuju ja olemuse osas andsime vabad käed: olgu maakunst, sekkumine, ruumiinstallatsioon, skulptuur, arhitektoon, väikevorm või muu sellesarnane. Rõhutasime Putukaväila ruumiosi ja nende iseloomu, soovisime, et maksimaalselt kasutataks ära ruum, selle elementide potentsiaal, et monotoone keskkond saaks elamuslikum. Installatsiooni loomisel ja materjalivalikul tuli lähtuda keskkonnasäästlikkusest ja materjalide ringmajanduse põhimõtetest – miski muu ei tuleks Putukaväilal kõne alla. Installatsiooni võimalike kasutajate ringi laiendasime inimestelt kõikvõimalikele asukatele: mõelda tuli nii loomade, putukate kui taimede peale.

Võidutööd. Võistlusele esitati 19 kavandit. Kaks võitjat valis välja rahvusvaheline žürii, üks selgus avaliku hääletuse tulemusel. Värskema pilgu tagamiseks liitusid žüriiga Helsingi kunstimuuseumi avaliku ruumi kunsti kuraatorid. Kolmes keeles avaliku hääletuse korraldamine oli linnale esmakordne ja eksperimentaalne ettevõtmine, millega ärgitati elanikke linnaruumi kujundamises ja kunstiloomes kaasa rääkima. Osavõtt oli aktiivne ja kogunes üle tuhande hääle. Kõigile töödele jagus fänne, kuid tihedas esikolmikus osutus võitjaks „Liikide ristmik“.

Liikidevaheline ristmik“. „Liikide ristmik“ pakub lindudele, loomadele, putukatele ja taimedele eksperimentaalse teeületusvõimaluse, toimides jalgtee pikendusena, nii et taimedest varikatuse all saab ohutult üle tee. Installatsioon on hea maamärk, mis tõmbab ühtlasi tähelepanu teistele liikidele, kes elavad linnas inimese kõrval, ja rõhutab nende liikumisvõimaluste olulisust.

Teos sobib hästi Putukaväila kontseptsiooniga, kuna on mõeldud eelkõige putukatele ja väikeimetajatele ning juhib tähelepanu rohealade vähesele sidususele. Publiku heakskiidu pälvinud „Liikidevaheline ristmik“ oli ühtlasi üks žürii lemmik. Hääletuskeskkonnas sai oma valikut muuseas kommenteerida. Üks hääletaja iseloomustas installatsiooni nii: „Töö rõhutab hästi seda, et Putukaväila eesmärk on putukate elukeskkonna parandamine linnaruumis. Antud töö paistab silma nii kergliiklejatele kui autojuhtidele, mis minu silmis aitab kaasa laiemale teadlikkuse tõusule looduse ja linnaruumi seotusest“. Teine nägi, et säärasel ristmikul on liikluse rahustamise potentsiaali: „Kasutan Akadeemia tee ülekäiku sporti tehes. Lahe oleks seal midagi uut näha. Loodetavasti võtab ka autodel tempo maha :)“. Avaldati soovi, et selliseid installatsioone rajataks rohkem: „Samasugust loomade teed oleks vaja kindlasti ka Vabaduse pst-le ja Pärnu maanteele. Oravate heaks juba!“

Põhukabel“. Putukaväila Mustjõe ruumiossa rajatav kabel on nüüdisaegne paviljon, mis toob elanikud kokku ja esindab kohapealseid väärtusi, looduslähedast ehitusviisi, materjale, ühistegevust, isetegemist ja looduses ajaveetmist. Lahendus on põhjalikult läbi töötatud: lisaks heale materjalikasutusele ja vastupidavusele on installatsioon sisult ja vormilt avatud ning kutsuv. Kabel ehitatakse üles linlaste osalusel ja kaasabil, samuti on kohalike elanike õlul kabeli hilisem tegevusega täitmine. Mustjõel on juba praegu näha elanike soovi ja indu oma kodukandi heaks midagi ära teha, seega sobib see installatsioon sinna ruumilõiku hästi.

Roo“. „Roo“ koosneb kolmest installatsioonist: „Roo+mäng“, „Roo+sumin“ja „Roo+paus“. Neid ühendab materjal ehk pilliroog. Traditsioonilise materjalikäsitluse ja minimalistliku vormi sümbioos on võluv ning mitme n-ö ühte perre kuuluva väikevormi rajamine leidlik viis Putukaväila ruumiosade ühendamiseks. Mustjõele, Veskimetsa ja Väike-Õismäele rajatav „Roo“ pakub omalaadse ruumikogemuse inimestele ning elupaiga putukatele. Inimesed kasutavad installatsioone ennekõike soojemal ajal, külmade tulekul leivad seal loodetavasti talvekorteri kimalased.

Kuidas edasi? „Põhukabeli“ autorid ootavad linlasi suvel installatsiooni ehitamisel kaasa lööma, samuti on oodatud ettepanekud, mida kabelis teha võiks. Sügiseks avame kõik installatsioonid ning enne uute võistluste ettevalmistamist on paras hetk järele mõelda, mis läks hästi ja mida saaks paremini teha.

Loodame, et „Kohasumin“ tähistab linnaruumikunsti käsitluse muutust Tallinnas. Võistlustöödes olid esindatud praeguse aja olulisemad väärtused ning linn rakendas varasemast julgemaid võtteid. Kõik ei pruugi lõpuks nii õnnestuda, nagu kavandatud, kuid õppetunde ja kogemusi ongi hädasti vaja. Avatud meelega tahame kindlasti jätkata ja miks mitte rakendada samasuguseid võtteid kavandatavas Klindipargis. Muidugi on installatsioonivõistlused vaid üks linnaruumikunsti toetamise võimalus, kuid selleks et edasi minna, on vaja kõigepealt paika panna üheselt mõistetav stardijoon. Peab olema võtta mõni hea näide, millele viidata ja mille alusel usaldust kasvatada. Loodan, et „Kohasumin“ kinnitab linnapoolset arusaama, et linnaruumikunst ei koosne vaid monumentidest ja grafitist. Siit saab edasi liikuda kontseptuaalsemate, kaasavamate, protsessikesksemate, eksperimentaalsemate, ligipääsetavamate, abstraktsemate ja efemeersemate platvormideni.

Kati Ots on Tallinna ruumiloome kompetentsikeskuse linnakunsti kuraator.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht