Raamatud ruumist

Tänapäevase tekstirohkuse tõttu tasub kaaluda, kas ja mida üldse kirjutada ja eesti keelde tõlkida. „Ehituskunsti raamatukogu“ näol on tubli algus tehtud.

TOIVO TAMMIK

Pier Vittorio Aureli, Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist. „Ehituskunsti raamatukogu“ 1. kd. Toimetanud Neeme Lopp, tõlkinud Eik Hermann, kujundanud Martin Rästa. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, Tallinn, 2018. 47 lk.

Luis Fernández-Galiano, Lisa Heschong, Arhitektuur ja soojusmõõde. „Ehituskunsti raamatukogu“ 2. kd. Toimetanud Neeme Lopp, tõlkinud Mari Laan, Ingrid Ruudi, kujundanud Martin Rästa. Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus, Tallinn, 2018. 128 lk.

Leonhard Lapin, Arhitektuur: sissejuhatus ruumilisse mõtlemisse. Toimetanud Andres Langemets, kujundanud Tiit Jürna. Lapin 2019, Tallinn. 128 lk.

Populaarteaduslike niširaamatute puhul tekib vahel küsimus, kes on nende lugejaskond. Valitud kolme arhitektuuriraamatu autorite vahel on raske mingeid paralleele tuua, selleks on nad liialt erinevad. Kõigepealt Leonhard Lapin, edasi Madridi polütehnilise ülikooli professor Luis Fernández-Galiano, Californias arhitekti ja konsultandina töötav Lisa Heschong ning Londonis ja Yale’is tegutsev arhitektuuriteoreetik Pier Vittorio Aureli. Kõigi tekstide puhul tuleb aga ühisjoonena välja tuua, et eesti keeles välja antuna ei pälvi need kunagi laiema lugejaringi tähelepanu, kuigi võiks.

Leonhard Lapini „Arhitektuur“ koondab ja taasesitab uues kuues autori seni eri kaante vahel avaldatud mõtteid. Pealkiri ise on juba sedavõrd pretensioonikas, et sel teemal bakalaureuse- või magistritööd kaitsta oleks võimatu. Lapin on valinud talle omaselt teema­arenduseks lihtsa ja selge tee – võtnud kirjeldada oma kujunemise ja toonud appi sõbrad-tuttavad, keda tekstis eesnime pidi nimetab, esitades perekonna­nime raamatu lõpus viitena. See kohe alguses silma hakkav trikk (esimeseks kõnealuseks on keegi Edgar Johan, kelle perekonnanime Kuusik saame teada raamatu lõpust viite nr 4 alt!) kahandab küll raamatu loetavust, kuid lisab „teaduslikkust“.

Teine kurioosum (neid on raamatus palju) võib tundlikuma lugeja juba sissejuhatuse esimeses lõigus ära ehmatada: „Venelased ei ole kunagi ise korralikult projekteerida ja ehitada suutnud [—]“. Lapini positsioon eesti kultuuriruumis on unikaalne. Lubatagu siinkohal meelde tuletada tema 1980ndate lõpul koostatud vene konstruktivistide tekste sisaldavat raamatut „Arhitektid arhitektuurist“, mis kogu toeka köitena räägib eeltoodud väite vastu. Lapini seekordse sünteetilise tekstiloome suurimateks mõjutajateks tunduvad olevat idamaatark Linnart Mäll ning rahvusvahelise haardega soome arhitekt ja teoreetik Juhani Pallasmaa, kes on kuulunud autori lähiringi.

„Arhitektuuri“ peatükid „Tühjusest“, „Suhtelisest tühjusest“ ning loomade, nähtamatust, projektiivsest ja kutselisest arhitektuurist on nagu pikk vorst, kuhu Lapin on lükkinud väga erinevat materjali. Kui Kuusiku „Ehituskunsti“ (1973) võib ka praegu soovitada tudengitele arhitektuuri olemuse ja selle eri aspektide elegantse selgitusena, siis Lapini isikukeskse teksti peategelaseks on tema ise, mitte lubatud arhitektuur, mis on taandatud kõrvaltegelaseks. Huvipakkuvaim osa on autori mõttelend „Arhitektuuri tuleviku“ peatükis.

Eestlase arhitektuuri ja soojusmõõtme sümbolkujund: puupliit.

Toivo Tammik

„Ehituskunsti raamatukogu“ väljaandes nr 2 on ühiste kaante vahele koondatud tekstid, mille pealkirjaks on toimetus valinud „Arhitektuur ja soojusmõõde“. Luis Fernández-Galiano rikkaliku pildimaterjaliga varustatud esseed võiks pidada omalaadseks arhitektuuriajalooks kütte-ventilatsioonisüsteemide vaatevinklist. Midagi sarnast tegi kirjanik Tom Stoppard Shakespeare’i Hamletiga oma näidendis „Rosencrantz ja Guildernstern on surnud“, kirjutades selle ümber kõrvaltegelaste vaatenurgast.

Veel XX sajandi teisel poolel ehitati Eestis maju, mille tehnoloogiline ehitusviis oli sama, mis viimased 2000 aastat: massiivsed savitellisest seinad looduskivivundamendil, kaetud seest ja väljast lubikrohviga ja vahelaestatud puitmaterjaliga. Selliste hingavate, vaid loomulikku ventilatsiooniga majade küttekolleteks olid traditsioonilised pliidid-ahjud või kõige lihtsam vesiradiaatoritel põhinev keskküte. Louis Kahni Richardsi laboratooriumid Philadelphias on ehk kõige silmapaistvam näide nn eriosade ehk tehnosüsteemide esteetikast, kus „teenindavad“ ja „teenindatavad“ ruumid on skulpturaalselt lahku löödud, luues suurejoonelise vormimängu. Fernández-Galiano originaalis 1991. aastal ilmunud jutustus lõpeb Frank Lloyd Wrighti ja Le Corbusier’ juures, puudutamata seetõttu viimaste aastate arengut.

Lisa Heschongi soojusnaudingu essee kaldub ruumipsühholoogia piirimaile, kusagile Gaston Bachelardi kultusteose „Ruumipoeesia“ kanti. He­schong võrdleb temperatuuri tajumist maitsmismeelega, tegeleb elamismudeli koosseisu kuuluvate kultus­elementidega nagu (kodu)kolle, kamin ja vann. Käsitlus on pehme, heitlik ja tundeline. Kiita saab mõlema essee tõlget, mis on arusaadav ja meisterlik. Mis tahes eriala kirjanduse tõlkimine eesti keelde suures mahus ei ole tekstide rohkuse tõttu tänapäeval mõeldav, seda enam tasub kaaluda, kas ja mida üldse tõlkida. Kas-küsimusele tuleb kahtlemata vastata jaatavalt, aga mida – see on juba raskem küsimus. „Ehituskunsti raamatukoguga“ on tubli algus tehtud.

Pier Vittorio Aureli „Vähem on piisav: arhitektuurist ja askeesist“ on neist tekstidest kahtlemata kõige terviklikum ning manifestina lööv. Kuna käsitletakse ka poliitilistest kriisidest tulenevaid kasinusmeetmeid, võiks see olla kohustuslik kirjandus igale kohalikule poliitikule – kas või riigikogu uue linnalise liikumise toetusrühmale. Raamatukese sõnum on tulevikku vaatav, mitte retrospektiivne nagu eelmistel.

Teatav sunnitud ehk pseudoaskees on omane ka eestlastele. Eelkõige vaesusest tulenev pragmaatiline läbimõeldus ning külma- ja näljahirm on pannud meid läbi aegade säästlikult majandama, kuigi askeesist kui vaimsest praktikast on asi kaugel. Samuti ei leia Eestist kuigi palju nn doseerimisvigasid, mida ehituses ikka ette tuleb, kui lollide kätte ulatatakse liialt paks rahakott. Aureli toob esile võltsvagaduse ja pseudokokkuhoidlikkuse vohamise nn peavooluarhitektuuris, parimaks näiteks on minimalist John Pawsoni „vaimsus“ rasvaste jutumärkidega. Aureli tõmbab provokatiivselt askeesi positiivse sooja teki pealt ära nii kultusarhitekt Peter Zumthorilt kui õunamehelt Steve Jobsilt. Veelgi vingemate ja lakoonilisemate vidinate muretsemine askeesi sildi all on puhas pettus.

Ilmselgelt vasakpoolse mõtlejana kritiseerib Aureli armutult neoliberaalseid valitsemisvorme, nimetades sotsiaaltoetuste vähendamist ja nõuet ise toime tulla skisofreenilisteks. Turvalise lääne esindajana jätab Aureli käsitlemata inimühiskonna põhilise liigutaja – kaitsevajaduse.

Igal juhul on kõigi kolme brošüüri mõõdus raamatu puhul tegemist tõelise pingutusega omakeelse arhitektuurikirjanduse alal. Olukorras, kus arhitektuuri olemuslikud küsimused laiema lugejaskonnani ei jõua, jääb loota, et asjaosaliste tee eesti rahva südamesse ei rohtu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht